parveta. töö-öö

Päevad veerevad enamasti tööd tehes. Neljapäeviti me aga maisi ei müü. Ja siis veel vahel, näiteks ühel reedel, kui vihma sadas, otsustasime, et kui me tööle ei lähe, siis seda ilma peab kuidagi ikka nautida üritama. Läksime siis hoopis botaanikaaeda. See oli küll suletud, aga aed ei olnud isegi nii kõrge kui Tartu botaanikaaia oma, nii et polnud hullu. Miks oli vaja vihmaga botaanikaaeda sisse murda? Loomulikult sellepärast, et Patil tuli mõte, et peaks minema sealsetesse kanalitesse, mis suure vihmaga veega täituvad, parvetama. Ilma parvedeta.
Stiilinäide Miki Hiirelt (viidates punastele pükstele ja mustadele jalgadele):



Samal õhtul väntasime eelajalooliste elukatena Lõuna-Adelaide'i pittu.

Hea on nentida, et siinsed sõbrad on vähemalt sama imelikud kui kodusedki.

Tööl kulgeb kõik samamoodi. Välja arvatud see, et saime ka esimest korda kuulda kuulsat ärritunud kõnet oma bossilt. Oleme nüüd vist nagu teisedki tema töötajad, kelle apsakatest ta meile tavatsest kurta. No mis siis ikka. Vähemalt kolisime oma maisikäruga lähemale teistele oma sõber-äridele ning kui kliente pole, saame koduselt naeratada ja noogutada hamburgerimehele, kartulionule, hapukommimehele, natšomüüjatele, baarimeeskonnale, turvameestele jne. Igal õhtul teeme vähemalt ühe tiiru ka pontsikumeeskonna juurde, kes juba teavad meid oodata. Ja õnneks eksivad maisikäru juurde aeg-ajalt ära majakaaslased ja muud loomad. Näiteks opossumid.