Melbourne II

Passime Melbourne's, mis üldse pole selleks halb koht. Ootame, et kusagilt sajaks kaela ideaalne küüt idarannikule Byron Baysse, kus toimub lihavõtete ajal imesuur bluusifestival, kus esineb kõige muu hulgas ka näiteks Bob Dylan(!). Oleksime õnnelikud, kui saaksime festivali ajal vähemalt seal linnaski viibida. Kontserditele pääsemine on omaette ooper muidugi. Aga praegu on kõik väga kahtlane, sest lisaks sellele, et meil pole sinna veel sõitu, ei õnnestu kuidagi leida seal ka peavarju. Sohvasurfi inimestel, tundub, et pole meie jaoks ruumi ja hostelid pidid niikuinii festivali ajal inimestest pungil olema. Nii et... Jah, pole aimugi, mis toimuma hakkab (üllatus-üllatus).

Praegu elame Maddy (tüdruk naaberbussist Adelaide's) peika Nici ja tema majakaaslaste juures. Kuna tegemist on järjekordsete muusikutega, naudime peaaegu igapäevaselt kõige mõnusamaid tasuta kontserte hubastes kohvikutes ning veidi lärmakamates pubides - "bändipoiste" majakaaslasteks olemise eelised. Omast käest on võtta trummar, trompetimängija, saksofonimängija-pianist ja üks poiss, kes mängib suupilli ja teeb imehästi süüa. Ega palju rohkemat polegi ju vaja.
Ja uskumatu, aga neile isegi meeldib, et me nende elutoa oma laagriks oleme muutnud ("Let's keep the cheeky Estonians!"). Siiski üritame ära minna. Esiteks on siin külm ja teiseks me ei taha väga olla enam need eestlased, kes tulevad paariks päevaks ja külalislahkust ärakasutades jäävad paariks nädalaks või kuuks. Kuigi praegu jah tundub, et meist isegi ei olda veel tüdinud.

Melbourne'st rääkides on see nagu hiigelsuur Adelaide. Tõeline suurlinn. Ilmselt on vähe asju, mida siit leida ei ole võimalik. Põnev, elav, kirju samas kuidagi rahulik ja lõdvestunud. Palju kunstnikke ja muusikuid, palju avastamist. Lisaks on siin lihtsalt ilus.
Aga nii kahju kui ka pole, aeg oleks edasi liikuda. Ikka soojema ilma suunas!

Üks öö juhtus trummari sünnipäeva puhul unetute spontaanne pidulik fotosessioon: