kõik hea

Tulime ära koju. Selle aasta teine suvi on vaja ära nautida. Sügisel läheb üks jälle kooli ja teine... tööle? No kuhugi igal juhul.

Ahjaa, kõike kokkuvõtvalt tsenseerimata tsitaat ühelt teiselt seal maal rändavalt inimeselt tema blogist: "Erutav seik on ka see, et reaalsustaju on ammu mind hüljanud ja tore on, sest selle sitaga pole nagunii midagi erilist peale hakata." - T.T.

Tai teine osa

Tais saab varsti veedetud 2 n2dalat. "Naudime" taas Bangkoki hullumeelset tempot ning majadest ja asfaldist veelgi rohkem 6hkavat kuumust, kleepuvaid turge jne. Tais on, kontrastiks Austraaliaga, meie staatuseks 'rikas l22ne turist'. Yritame siis ka vastavalt k2ituda ja logeleme vahetevahel, kui t2navamelu liiga p;;raseks l2heb, 4-t2rni hotellis basseini 22res.
Aga vahepeal veetsime n2dala p6hjapool Chiang-Mais. Sinna ja tagasi s6itsime rongiga, kus ;;sel muundusin istmed imev2el vooditeks ning kardina ette t2mmates oli igayhel peaaegu privaatne pisike ase. Rongis6it Chiang Maisse v6ttis aega veidi v2hem kui 15 tundi. Seal aga ootas meid pisike s6bralik ja v2ga feng shui kylalistemja, rahulikum tempo, v2rskem 6hk, aknast paistvad m2ed ja igap2evane t2navalt ostetud sokolaadi-banaani-muna rotee (see on magustoit, kus 6hukese taigna peale h2id asju pannakse, siis tainas kokku voldiakse ja v6i sees kuldpruuniks praetakse).
Chiang Mai on t2is templeid ja t2navatel hulkuvaid ning toitu koguvaid munki. Lisaks munkadele hulguvad seal ka koerad ja r2ndurid v2lismaalt. Yhel p2eval lasime end 3 tundi mudida. Peale peaaegu 7 kuud seljakotlemist oli see nagu rusikas silmaauku (yks koledamaid v2ljendeid yldse). Yhel 6htul otsustasime minna ja vaadata, milline n2eb v2lja Chiang Mai ;;elu. Istusime maha baari, kus peale meie olid ainult seal t;;tavad tydrukud (ja poisid ja k6ik sinna vahepeale mahtuv) ning m6ningad rikkad "l22ne h2rrad". Istusime, j6ime imeodavaid kokteile ja j2lgisime huviga toimuvat. Sarnaseid baare on kogu linn t2is. Tegelikult, nagu ytles meile hollandi-hiina juurtega juhuslikult 6htus;;gil kohatud Chiva, siis nii;elda meie m6istes "normaalseid" baare ja pubisid ei ole Chiang Mais yldse nii lihtne leida. K6igi personali hulka kuuluvad ka erinevaid teenuseid pakkuvad "tydrukud". P6nev ja vaatamist v22rt on selline ;ine linn kyll. Meie l2ksime aga ysna varakult tagasi hotelli, sest j2rgmisel p2eval ootas meid kahep2evane matk dzunglis.
Hommikul kohtusime oma giidi Abba ja tema 6lal keti otsas istuva veidi skisofreenilise orava Leoga (kui ta ei olnud just Peo) ning ylej22nud grupiga, kuhu kuulus peale meie veel yks kanada paarike, yks saksa ja yks prantsuse poiss. Hyppasime lahtise tagaotsaga dziibi kasti ja s6itsime peale orhidee- ja liblikafarmi kylastamist turistide jaoks ehitatud kylla, kus pika r6ngastatud kaela poolest kuulsad karenid k6ikv6imalikku k2sit;;d myysid. Karenid olid turistide osas t2iesti apaatseks muutunud, pilgutamata silmagi, kui keegi nende poole kaamera suunab. Mitte midagi muud me nende igap2evaelu kohta teada ei saanud, peale selle, et suure osa p2evast veedab osa neist myygileti taga vaikselt k2sit;;d tehes. Aga v2ga ilusad inimesed olid.
Peale seda s6itsime m;;da pea olematuid m2giteid kusagile k6rgele, kust algas meie 3-tunnine matk l2bi m2gise ja libeda dzungli. Kuulasime vahepeal Abba 6petuss6nu looduse ja seal elluj22mise kohta, higistasime, korjasime puu otsast ja maitsesime avokaadosid, litshisid ja meile tundmatuid troopilisi vilju. Higistasime veel ning puhkasime kylas, kus elasid lahud (yks j2rjekordne etniline grupp), k6ndisime edasi ning j6udsime r2paste ja r66msatena oma ;;bimiskohta, milleks oli j2rjekordne p6liselanike kyla. See oli aga nagu karenitegi puhul, ehitatud puhtalt turistidele. Tundus, et tegelikult elaski seal vaid yks pere k6igi oma kasside, koerte, kanade ja lastega. Lapsed m2ngisid huyppen;;riga, vanemad tegid syya ja lihtsalt... olid. Tundub, et turismit;;stus tagab neile piisavalt hea 2raelamise ning enda elatamiseks ei pea v2ga palju vaeva n2gema, kui igap2evane turistigrupp 2ra taluda. Pesime end ojas, s6ime kyynlavalgel 6htust ja magasime bambusmajas bambusmattidel s22sev6rkude all. Mets s2tendas seal ringi lendavatest ja vilkuvatest p6rnikatest (aga seda vaatepilti vist ei 6nnestu kyll kuidagi edasi anda). Hommikul 2rkasime kukkede r;;kimise peale, s6ime kerge hommikus;;gi ja asusime j2lle teele. Ees ootas elevantide seljas loksumine, bambusparvedel m;;da j6ge liuglemine ning k2restikus6it. Viimane oli k6ige 2gedam. Istusime neljakesi kummipaadis, lisaks yks elukutseline parvetaja, kelle m2rguannete peale (go, stop, left, right) keskendusime sellele, et k2restikusel ja mudasel j2el 6igesti m6ladega vehkides paadist mitte v2lja kukkuda ja mitte v2ga tihti suurte kivide otsa s6ita. Paati me j2ime, aga kive v2ltida ei 6nnestunud. Ja yhe korra olime ysna kindlad, et paat annab voolule ja kividele j2rele ning me l2hme ymber. Aga ei l2inuki. Peale seda s6idutati meid j2lle Chiang Maisse.
Kirjutaks veel, aga arvuti kasutamise aeg on isegi neljat2rnihotellis piiratud.

tai

20. mai - esimene jabur ja v2sitav p2ev Bangkok'is. Muljed.

#Tailased pyyavad sulle alati midagi myya (sh taksos6itu). Kui sa siiski pingele vastu pead ja midagi osta ei taha, siis muutuvad nad kurvaks! ja vaatavad oma nukrate kutsikasilmadega sulle j2rele. Saaksid nad siis veel pahasekski, aga ei, nad l2hevad kurvaks. Me tunneme end niimoodi kurjade inimestena, kui j2rjepanu taimaalasi kurvaks ajame.

#Tailased s88vad oma lugematuid meile v66raid puuvilju suhkru-soola-chilli seguga. T6en2oliselt on p6hjuseks see, et paljud neist mammudest maitsevad umbes nagu midagi jahuse 6una ja kartuli vahepealset.

#Tailased ei saa aru, kui turist, kellele nad midagi myya yritavad, ytleb "Ei". Nende ajju j6uab see signaalina, et keelebarj22ri t6ttu ei saanud turist aru, kui v22rtuslik kaup ikkagi on ning kogu teema vajab uut entusiastlikku seletamist.

#Tailased ei tee vahet j6uka l22ne-Euroopa/Ameerika/Austraalia turisti ja (enamasti tudengist) r2nduri vahel. J2rjepideva ja protestist mitte v2ljategeva myygim8la abil peaks ju ometi alati ja k6igile valgetele millegi p2hem22rimine v6imalik olema.

#Bangkok'i tuk-tuki juhtidel on v2ga omap2rane rahateenimisviis. Nimelt ytlevad nad kliendile, et see v6ib s6idu saada vaid 10 bahti eest (mis on yliodav), kui nad teel juhi jaoks yhe peatuse teevad. Kui klient on n6us (ja kui ka pole, siis soovitud tulemuse saamiseks rakendavad juhid meetodit nr 3 .. loe ylevaltpoolt), siis peatub tuk-tuk varsti m6ne peene v2ljan2gemisega 6mblussalongi ees, kuhu turist viisakate naeratuste ja k2eviibete saatel sisse eskorditakse. Sees pannakse ta tooli istuma, pakutakse juua ja pistetakse k2tte hunnik v2rvilisi katalooge, mis on t2is kleitide, kostyymide, ylikondade pilte. Nende seast peab turist siis julgustavate naeratuste saatel m6ne v2lja valima. Ilmselgelt toimib siin transpordi- ja tekstiilit88stuste vahel soe ja s6bralik koost88.

#Tailased ei r22gi palju. Selle asemel on nad omandanud vastupuiklemist mittesallivad k2eviiped: "Sina! Vaata siia! Seda! Osta!!" Tekitab vist igayhes rumala v2ikelapse tunde.

#Tailastele meeldib meelerahu ja/v6i kindlustunde tekitamiseks oma t2navad ja hooned yleelusuuruses portresid t2is riputada. Olgu selleks siis kuningas ja tema pere, Buddha v6i kohutava n6ukaaegse mamsli meigiga naispoliitik.

#Kui turut2nav on nii tihedalt putkasid, lette, kaupa, toitu ja rahvast t2is, et sealt endagi l2bipressimine katsumusena n2ib, siis yks tuk-tuk mahub sealt ikka l2bi.

#Kuld kullale liiga ei tee. (templite rusikareegel)

Pageme 2ra metsa!

Mis meist siis sai? P2rast t88saamise lootuse kadumist oli olukord ikka ysna kakk. Imelikul kombel ei morjendanud see meid siiski mitte p6rmugi - arvatavasti m6jus kogu see vastiku vana petturi k2est p22semine lihtsalt nii jaburalt, et ei osanud v2ga kurvastadagi. Kuid ratsionaalselt m6eldes leidsime, et k2tte j6udnud majanduslikust kitsikusest p22staks meid vaid kuskile metsa v6i randa k2mpima pagemine ja seal makaronide s88mine. Unistasime ka vaikselt, et kui ideaalne oleks, kui just-t2pselt sel ajal oleks kuskil l2hedal m6ni Rainbow Gathering ning me end kuidagi sinna suudaks organiseerida. See oleks ju lausa elamus, unistus ja praktilised kaalutlused yhe hoobiga. Mis te arvate, kas paari tunni tee kaugusel Brisbane'st oli yks parajasti k2imas v6i mitte? (Mulle tundub, et meil on selliseid "oh-oleks-praegu-see-ja-see-ja-oi-ongi!" kogemusi kuidagi palju tekkinud:)
Need Vikerkaare Kogunemised on p66mst hipide viis linnadest ja muidu inimeste juurest p6geneda ja kuskil metsas m6neks ajaks oma kommuun luua. Toimuvad yle maailma juba umbes 40 aastat. Eelmisel aastal plaanisime yhele Soomes toimuvale Rainbow'le minna, kuid kogu see metsas paljalt ringi jooksmine ja energiaringide tegemine karges p6hjamaa suves ei tundunud tol hetkel v2ga apetiitsena. Kuid seekord oli tegevuspaigaks kergelt troopilise kliimaga Queensland'i imeilusad m2gised vihmametsad, kus karjamaad ja metsad vahelduvad j22kylmade ojade ja myrisevate koskedega. Nii et ega seal palju kaalumist polnud. P6hilisem probleem oli pigem, kuidas me end sinna toimetame. Kuna need kogunemised on siiski meinstriimist v2ga kaugel ja v6ivad kohalikes m6istlikes inimestes palju h2mmingut v6i hirmu tekitada, siis enamasti valitakse toimumiskohaks m6ni v6imalikult eraldatud paik. Nii ka seekord. Nii et kuni reaalselt kohalej6udmiseni ei teadnud me p2ris kindlalt, kas ja kuidas me seda teeme.
Algus l2ks kyllaltki lihtsalt. Byron Bay'st tuli Martin, et s6ita vaikimislaagrisse (jah, ma tean, et me k6ik olemegi imelikud :), mis oli enam-v2hem samas kandis, kuhu meiegi minna soovisime. Kuna tegime teel veel viimse r2mps-koletoidu peatuse, enne kui meile vaid imeh2id vegetaarlaste h6rgutisi sisse s88tma hakatakse, siis j6udsime tema laagri juurde veidi liiga hilja, nii et Martin pidi sinna sisse tormates p66mst kohe vaikima hakkama. Enne suutis ta veel oma v6tmed t88tavasse autosse sisse lukustada, nii et j2rgneva 10 p2eva vaikimise kestel v6is olla kyllaltki keeruline mitte naerma hakata, kui kujutleda meid kolme spirituaalsesse seiklusse suunduvat inimest yksmeelselt autosse sisse murdmas. No see selleks. Sel 6htul edasi h22letamine ei l2inud edukalt, nii et et kakerdasime kuskile v2ikelinna kriketiv2ljaku 22rde metsa alla ja telkisime seal yhe kylma 88. J2rgmisel hommikul j2lle tee 22rde k2tt viibutama. K6ik l2ks v2ga edukalt - kahe autoga Imbil'i, mis oli viimane asustatud paik enne meie hipimetsa. Seal juhtusime h22letama yhe mehe (kes kogus v2ga spetsiifilisi vanu pika tagaosaga uunikume) maja ees ning kui olime juba m6nd aega ta muru tallanud, siis tuli ta ja pakkus, et viib meid ise veidi maad edasi. Kuid muidugi, kui j6udsime metsa 22rde, kuhu meil algselt plaan oli h22letada (sest sealt edasi metsa sisse oleksid s6itnud vaid rainbow'lased ja nende peale oleksime ikka kunagi saanud), siis ei tahtnud ta meid kuskil suvalises metsas lihtsalt maha j2tta, nii et l6puks, p2rast m6ningast ekslemist, ojade yletamist ja tee 22res ootavate hipide kola pealev6tmist, viiski ta meid t2itsa kohale. (Selle aja peale oli temas endas ka juba huvi tekkinud kogu selle ettev6tmise vastu, nii et meie viimasel p2eval tuli ta tagasi laagrisse, et kogu imet ka oma silmaga kaeda.)
Nii et siis laager. Yhel pool mets ja m2ed, teisel pool oja ja karjamaad ja vahepeal meie laager. Oli palju telke, l6kkeid, tipiisid, k8ielk6ndimise kaaderv2rke, joogakiik, massaazilaud, chai-k88ke. Oja 22res veidi ylesvoolu laagri k88k ja selle k6rval kynkast ylesse p6hiring ja pyha tuli. Kaks korda p2evas toimus yhine s88mine. Selleks hyyti k88gist pooletunniste vahedega "Food circle!" ja viimsel korral "Food circle! Now!", mille peale tuli oma kausid n2ppu v6tta ja p6hiringi juurde minna. Enne s88mist lauldi ja tatsuti ning siis jaotati k6igile syya. Toit oli iga kord t2iesti imeline. Muidugi tervenisti taimetoit, aga nii h2sti kokatud, et pea alati tuli teist portsu kysida. P2rast hommikus88ki olid teadaanded: p2eva jooksul toimuvate erinevate t88tubade ja matkade kohta, suuremate projektide jaoks inimeste kogumine v6i lihtsalt igap2evast olmet ja elu puudutav informatsioon. Ja siis l2ks igayks ja tegi, mis tahtis. Ja t2iesti nii oligi. Veetsime oma aega erinevat moodi ja aeg l2ks kiirelt. Telklas moodustus meie l6kke ymber kyla teoreetikute ja suurte m6tlejate ring (mida v6is t6lgendada ka poolearuste ringina, kes ajasid teistele t2iesti arusaamatut juttu.) Suuremad teemad h6lmasid meie uue jumala, Baha, syndi ja tema teekonda valgustuseni; ning teise p2eva teemaring keerles p6hiliselt maailma esimese kasti synni ymber. Viimasest kasvas v2lja ka First Ever Box Workshop, mille me kombe kohaselt ka laagri peale v2lja h6ikasime. Ei tea kyll, miks selle t88toa osalusprotsent v2ga suur polnud :D Niimoodi istusime igal 6htul ja 88l kella 4-5ni hommikul ja ronisime siis kylma telki, et seal m6ned tunnid enne hommikust ojas karastumist ja hommikus88ki vaimu puhata. 88d olid kohutavalt kylmad, kuid ereda kuu t6tty t2iesti valged. Mystiline igatahes.
Minu ja Hellekase suurim probleem oli, et meil polnud kindlat kyyti, et kolmap2eval tagasi Brisbane'i j6uda. Ja tagasi pidime hiljemalt neljap2eva hommikuks tingimata j6udma, sest siis l2ks meid lend. Niisiis polnud me kindlad, kas saame teisip2eval toimuvale t2iskuupeole j22da. 6nneks oli meie aruteluringi kindel liige Simon, kes plaanis kohe peale pidu Sydney'sse s6ita ja oli r66muga n6us meid teel Brisbane'i viskama. Niisiis j2ime Full Moon Party'le.
Selleks p2evaks kahekordistus laagrielanike arv umbes 250le. Enne p2ikeseloojangut pandi oma parimad riided selga ja mindi tseremooniale. Kogu 6htu oli t2is pyha pidulikkust. Mehed, naised, lapsed, puhastav suits, energiaringid suure tule ymber, laul ja liikumine, Om. 6hk ja kaste maas olid j22kylmad, suur tuli j2lle k6rvetavkuum. P2rast 6htus88ki toodi v2lja meeletu kogus trumme ja igasugu imeinstrumente ja hakati musitseerima. L6ke kasvas suuremaks, muusika l2ks p88rasemaks ja sama tegid inimesed. Jah, tantsisid kyll paljalt l6kke ymber. (Meie mitte.) Hiljem l2ksime tagasi oma l6kke juurde ja asusime j2lle teoretiseerima, kitarrim2ngu kuulama v6i lihtsalt l6kkesse p6rnitsema. Inimesed l2ksid m88da, vahepeal astusid meie ringi sisse, vahetasid paar s6na ja liikusid edasi v6i j2id sinna. Kuuloojangu ja p2ikeset6usu ajaks l2ksime Hellekaga tagasi suure tule juurde, et seal n2dala jooksul pereks saanud inimestega hyvasti j2tta ja samas ka Simonit otsida, kes 88 intensiivsuse t6ttu natuke peast hulluks oli l2inud ja kuskile m2e otsa metsa pagenud.

See on naljakas, kui lihtsalt need inimesed omaks olid saanud. V6ib-olla, kui igap2evaelust v6tta 2ra tabud, kompleksid ja ebakindlus, elaksimegi kogu aeg, naeratus suul ja rahu sees. Selline keskkond midagi igatahes muutis, sest neljap2eva hommikul ei tekitanud ei lahkumine, asjade ajamine, lennujaam ja lendamine meis enam mingit 2revust, nagu tavaliselt. K6ik tundus hea. Ja muidugi veidi kurb ka.

Ja mis te homme plaanite?

Selliseid kysimusi saame me palju. Ja peaaegu mitte kunagi ei oska me vastata. Ning isegi kui juhtub, et me t6epoolest oskame 2hmaselt aimata, mis meid j2rgmisel p2eval ees ootab, siis tihti p88ratakse ka need olemasolevad plaanid pea peale. Aga alustame sealt, kust pooleli j2i.

Bluesfest. Kestis kuus p2eva. Festivali teisel p2eval otsustasid Nicole (meie sakslasest reisikaaslane) ja Rachel (kylalismajas peatuv kanadalane), et nad yritavad ikka end festivalile sisse sebida. Sisse tuli end sebida niikuinii, sest piletid ja passid olid peaaegu viimseni v2lja myydud ja lisaks olid nad ka hirmkallid. Lugu lahenes sellega, et kamba peale ostsime yhe passi ning kasutasime seda intensiivselt.

Systeem k2is j2rgnevalt: K6igepealt h22letasime end festivali-alale, sest see asus umbes 10 km Byronist v2ljas. M6nikord l2ks h2sti ja autojuht oli n6us meid ka hilisema sissehiilimisega aitama. Festivali v2ravate taha j6udnud, pani yks meist k2epaela randmele ja marssis v2ravatest sisse. Sees otsis ta s6bralikke n2gusid, kes oleksid n6us selle sama k2epaela j2lle v2ravatest v2lja viima ja j2rgmisele sealootavale inimesele andma. Ja nii k2is see mitu korda. Muidugi ei l2inud k6ik nii kenasti ja lihtsalt nagu nyyd kirjutades tundub, sest ilma k2epaelata kuskil v2ravate taga h2ngimine polnud p66mst yldse lubatud. Ja 6igete inimeste leidmine muutus ka yha keerulisemaks, sest paljud kasutasid sarnast skeemi ka oma tuttavate sisseaitamiseks ning olid seet6ttu v2ravate vahel juba liigagi kahtlust2ratavalt palju siiberdanud. Aga kokkuv6ttes k6ik t88tas, keegi vahele ei j22nud, n2gime hunniku v2ga 2gedaid artiste (ka Bob Dylanit, aga ta polnud nii 2ge) ja nautisime head seltskonda, keskkonda ja toitu. M6nus Bluesfest.

P2rast festivali l6ppu kolisime uude majja puhkuse-kompleksis ysna ookeani 22res, kus me rentisime kolmekesi yht tuba. Muidugi, kuna Byron on v2ike, tuli v2lja, et eelmisel n2dalal kohatud poiss Martin elas meie k6rvalkorteris. N6nda veetsime aega p2eval ookeni 22res, 88siti t2navatel ringi k6ndides ja t2navamuusikute bask'imist kuulates, tihti kuni p2ikeset6usuni. M6nikord juhtus kellegi synnip2ev v6i 2raminekupidu v6i lihtsalt koos-kokkamine. M6nikord s6idutati meid vihmametsa suurte koskede alla ujuma ja loodulikus spa's koos kilpkonnadega istuma. M6nikord k2isime linnas interneedust kasutamas, 2gedat hipiturgu kaemas v6i p2ikeseloojangul rannas 6htus88ki s88mas ja ukulele-m2ngu kuulamas. Ja m6nikord pidime toas istuma, sest ei teadnud, kas l2hima poole tunni jooksul paistab kuum p2ike v6i pladistab paksu troopilist vihma.

Minu ja Hellekase plaaniks oli s6ita p6hja poole Brisbane'i ja kui v6imalik, seal endale veel paariks allesolevaks n2dalaks t88 leida. Ja muidugi oli universum j2lle meie vastu lahke. Nimelt kolmandal festivali p2eval koputas mulle yks tydruk 6lale. Ja see oli Hanna, kellega me Adelaide'is Fringe aias koos t88tanud olime ja kellele v2ga meie mais meeldis. Tuli v2lja, et tal on bussike, millega ta samuti vaikselt p6hja poole r2ndab ning tal on plaanis Brsibane'i s6ita justt2pselt samal p2eval, kui meie rendileping l6ppema peaks! Niimoodi asjad t88tavadki :D

Igatahes s6itsimegi teisip2eva p2rastl6unal Brisbane'i poole, kus muidugi ohjeldamatult sadas. (Adelaide'is olles ei m6elnudki me kunagi Queensland'i yleujutuste kohta uudiseid vaadates, et me oma r2nnakutega yldse kunagi sinna j6uame. Ja ausalt 8eldes ei arvanud ma, et Brisbane'i yldse ujutas. Aga tuli v2lja, et nii oli.) Hanna pani meid meie uues sohvasurfi kodus maha ning selleks oli j2llegi kena maja, kus elas mitu noort inimest sees. Meie v66rustaja Jake - elektrik, Ily - arhitektuuri tudeeriv tydruk ja Marta - Norrast p2rit tudeng ja lapsehoidja. Yleujutustest r22kides, siis nende kahekorruselises majas ulatus vesi teisel korrusel paarikymne cm k6rgusele. Nii et ikka ujutas kyll. Seal majas veetsime kolm p2eva pidevalt Gumtree lehekyljelt t88kuulutusi otsides ja sellest ylej22val ajal linnaga tutvudes. Ehk siis viimasel p2eval l2ks Hellekas muuseumi ja mina moodsa kunsti galeriisse. (Kui keegi kunagi Brsibane'i satub, siis GoMA galeriid soovitan kyll kylastada.) Sellel Brisbane'i perioodil kohtusime veel kolme saksa tydruku, yhe poola-rootsi tydruku ja yhe vene poisiga, kes k6ik sohvasurfasid kas Jake'i v6i tema s6bra majas.

Miks ma mainisin eelnevalt "seda Brisbane'i perioodi"? Kohe selgitan.

Nimelt leidsime neljap2eval endale t88, mis asus vaid 50 km Brisbane'ist p6hja pool. T88ks pidi olema ananasside v6i maasikate korjamine. Teadsime, et see on raske t88, kuid m8tlesime, et elame need kymme allesj22nud p2eva yle kyll. Nii pakkisime t2na hommikul oma kodinad kokku, ytlesime lehva-lehva ja asusime teele, et s6ita tund aega rongiga linnast v2lja Caboolture'i. Kohale j6udnud, helistasime hostelisse, mis oli kuidagi meie t88andjaga seotud ning m6ne aja p2rast v6ttis 8ks v2ike r66msameelne Fiji mees Sonny meid oma v2ikebussi peale, et meid hostelisse s6idutada. Tee peal hakkas ta aga r22kima, kui raske ananasside korjamine ikka on ja kui me lubame, et me sellest meie tulevasele t88andjale midagi ei r22gi, siis ta jagab meiega saladust. Muidugi andsime oma lubaduse ja nii ta r22kis. Nimelt pidavat tema t88andja-mees lubama k6igile backpackeritele aasta l2bi t88d ja nad sellega Caboolture'i meelitama. Kuna ta omab seal paari maja, siis kysib ta kergeusklikelt r2nduritelt paari n2dala yyriraha ja paneb nad sinna elama, lubades, et nad saavad paari p2eva jooksul t88d alustada. Muidugi pole mingit t88d olemas v6i kui on, siis vaid yksikutele j6ujuurikatele. Kuid kuna me oleme tydrukud, siis on t2iesti kindel, et me seal t88d ei saa ning me maksaks oma majutuse eest ning vaid istuks terve aja t88d oodates. Fiji mees oli v2ga pahane sellise teguviisi peale, kuid kuna ka tema oli petturi palgal ning ei taha j2rgmisel n2dalal saabuvat palka kaotada, siis oli tal endal v2ike salaplaan, kuidas backpackereid aidata. Plaan t88tas nii: me l2ksime hosteli tagaaeda, kus r2bala diivani peal l8sutas vana paks poolpaljas mees, telefon k6hu peal. Meie "t88andja". Kui t88 kohta t2psemalt kysisime, siis ytles ta, et tal on k6iksugu t8id, aastaringi. Nimeta vaid mida ja tal on seda pakkuda. Vahepeal tuli tal ka paar k6net uutelt t88soovijatelt, kellele ta ka sama juttu ajas. Kui kysisime, millal me t88d alustada saaksime, ytles ta et t6en2oliselt paari p2eva jooksul aga seniks paneb ta meid hostelisse elama ja kysis meilt kahe n2dala yyri- ning tagatisraha. $300. Selle peale pidime vastama, et meil pole sularaha ning et me peame ATM'ist raha v2lja v6tma. (Me ei tohtinud 8elda, et meil on krediitkaardid, sest tal oli nendelt raha k2ttesaamiseks vajalik masin olemas.) Siis kysis Sonny meilt, mis panga ATM'i meil vaja on. Meie pidime vastama "WestBank". Sest sellisel juhul lubab "t88andja" Sonnyl meid linna pangaautomaadi juurde s6idutada. Kui me oleksime kohapeal 8elnud, et me ei soovi seda t88d ning tahtnud lahkuda, siis oleksime pidanud takso tellima ja end ise raudteejaama lasknud s6idutada. Kogu n2item2ng t88tas. L2ksime tagasi v2ikebussi ja Sonny viis meid linna, parkis end t2navale, ootas viis minutit ja helistas siis tagasi hostelisse, 8eldes, et "tydrukud v6tsid oma kotid ja lubasid tagasi tulla, kuid ei tulnud". Ning viis meid seej2rel raudteejaama, et saaksime rongiga tagasi Brisbane'i s6ita. Vahepeal j6udis ta oma elust ja kodusaarest r22kida ja meid sinna kylla kutsuda. Me olime talle l6pmata t2nulikud, et ta oma t88d ohtu seades teisi niimoodi abistab. L6puks ytlesime j2llen2gemiseni, sest maailm on ju nii v2ike ja selles uuesti kokkusattumine t2iesti t6en2oline. N6nda olime j2lle rongijaamas, endiselt t2iesti vapustatud k6igest, mis just juhtunud oli. L6puks helistasin j2rgmisele sohvasurfi v66rustajale Berenile ja kysisin, et kas me v6ime kohe tema juurde minna. 6nneks on Beren v2ga m6istlik ja s6bralik ning n88d olemegi siin, tema imeilusas Brisbane'i linnakodus, k6hud head s88ki t2is ja just l6petanud hea filmi vaatamise.

See p2ev oli ysna syrreaalne ja jaburalt naljakas, aga l2bi ta saab. Homme l2heme ehk l6puks seda va surfamist proovima. V6i kajakitamist. V6i Bereni emale emadep2evaks kylla. Ja siis... ei tea, mis edasi saab. Kas k2mpimine Noosa rannas v6i ehk hoopis hipide Rainbow kogunemine siit veidi p6hja pool. Ei tea. Kyll saab, alati saab :)

Byroni lood

Ükspäev kohtasime poissi, kes on pärit Uus-Kaledooniast. See on üks pisike saar Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Anael rääkis metsikutest hobustest oma kodusaare rannal ning oma tööst klaasipuhujana.

Eile päeval matkasime mäe otsa majaka juurde ja sealt alla randa, kus ulpisime looduslikud basseinis, mis oli allpool merepiiri. Ebareaalne koht. Liiv peegeldas, lained olid hiigelsuured, õhk sätendas veeudust ja meie murdsime pead, kuidas meri meist korraga kõrgemal olla saab.

Meie majas elab Elis, tüdruk Brasiiliast, kes reisib 2 hiigelsuure kohvri ja veel u 4 reisikoti ja -kastiga. Kõige muu vajaliku hulgas on tal kaasas ka 40 paari kingi. Need täidavad ühe pappkasti. KUIDAS ta tegelikult reisib, on siiamaani müstika.

Eile õhtul kohtasime Syrreali ja Martinit. Nendest said meie hädasti vajatud kohalikud sõbrad. Täna viisid nad meid kõige kõige hämmastavamasse randa, kus me käinud oleme (ja me oleme käinud väga paljudes imeilusates randades). Liivale ja merele, mis rannast ranna teevad lisandusid kaljud, palmid, vihmamets. Aga meri oli küll seekord seal, kus ta olema peakski.

Kõik on hästi, kui ainult tehnika meie käes laiali pudenemise lõpetaks. Töpsu telefonisaaga on juba vana (tema omast sõitis ju üle nii auto kui kraana), minu oma otsusas hakata tegema vaid seda, mida ise tahab ning täna läks katki ka kaamera.

Bluesfest on linnas. Haume plaane, kuidas sisse hiilida. Jutud kahekordsetest aedadest küll varjutavad natuke meie lootusi. Aga no... Ehk ikka saab.


Nii ääremärkusesna siin... Ma reisin inimesega, kes ikka endiselt suudab pea kõik uued tuttavad panna endasse suhtuma kui rassisti, koaalakägistajasse, kaardivihkajasse jne jne. Üritame välja mõelda, kuidas see jälle juhtus, et enamik nalju uues seltskonnas keerlevad Töpsu sallimatuse ümber. Ja tegelikult ma kahtlustan, et ta päriselt ei ole lootusetu rassist. Aga üsna naljakas on seda kõike pealt vaadata.

muigasime end Byron Baysse

Melbourne jäi omadega sinna, kuhu ta jäi. Oleme Byron Bays. Seekordne roadtrip ei olnud küll päris selline, nagu me lootsime, aga tuletabki meelde siis, et ei ole vaja nii palju muudkui loota. Ja ega hullu polnud midagi. Pigem ajasid olukorrad, mille peale varem ärritusime, meid reisi lõpuks lihtsalt naerma.
Nimelt Rob otsustas poole reisi peal, et ta tegelikult ei taha üldse idarannikut näha ja eelistab hoopis 10-tunnista sõidupäevadega Byron Baysse kihutada. Lisaks oh seda vingumist ja hädaldamist, kui tal väsimus peale juhtus tulema ning me kohe telkimiskohta ei leidnud või õiget teed ei teadnud jne. Meie jaoks see ongi reisimine. Kuidas sa saaksidki uutes kohtades teada täpselt, kuhu minna ja kuhu välja jõuda!? Tema jaksas aga ikka pikalt, näiteks juba 100 km enne Sydneyt heietada, et kui suur on probleem, et ta ei tea, kuhu seal parkida ja kuidas kesklinna saada ja kui me siis paar korda ära eksisime ei unustanud ta mainida, et tema meelest oli Sydneysse minek algusest peale halb mõte. (Ära eksimisest rääkides... Esimest korda oli meil autojuht, kellel polnud ühtegi kaarti.)
Ja oli tal alles palju plaane. KÕik nad küll muutusid igapäevaselt, aga vähemalt sai ta oma plaanide otsas rahul olla, rääkides pidevalt, mida ta Byron Bays tegema hakkab ja kuhu minna tahab. Lakkamatult. Igal pool. Ükskõik, mis parasjagu ümberringi ei toimunud. Töpsu, Nicole'i ja minu jaoks oli see saksa poiss nagu mingi uskumatu imeloom, kes pidevalt närviliselt ringi padistab.
Ükskord jätsime Robi ube sööma, plaane ümber planeerima ja homsest päevast mõtlema ning ronisime tüdrukutega mäe otsa. Sealt vaatasime alla:


Samal õhtul läksime randa jalutama ning vaatasime, kui uskumatult ere on kuuvalgus ja kui hõbedased ookeanilained selle all. Liiv laulis ja vett oli niiiii palju.

Aga nüüd Byron Bayst. See on väike linn Brisbane'i lähedal, mida austraallased kirjeldavad kui eriti lõdvestunud, kui samas elavat linnakest, kus inimesed tööd peaaegu ei tee, vaid istuvad rannas, mängivad/häälestavad kitarri ja surfavad. Ja tõepoolest... Täna käisime Nicole'i ja Töpsuga väljas, vaatasime inimesi ja tõdesime, et nad tõepoolest kõik lihtsalt PEAVAD surfama (ja Maarja, sa läheks siin puhta lolliks, ausõna).

Kuna couchsurfing'ust väga vastukaja pole saanud, siis kolisime täna vihmasest telgist Byron Bay külalistemajja, mis osutus järjekordseks kirevaks, vabameelseks ja sõbralikuks kommuuniks (see on küll hipimaja keset hipilinna). Külalistemaja peab Iisraelist pärit Shy, kes jagab oma maja ja aeda suure valge lumepallitaolise kutsa, väikse tigeda näoga sõbraliku kassi ning terve hunniku ränduritega üle maa. Tuntub jälle koht, kus olla. Ja palju-palju mõnusam kui igasugune hostel.

jälle teele

Nonii. Homme hommikul hakkame sõitma Sidney poole. Ja siis juba mööda idarannikut üles Byron Baysse.
Reisikaaslasteks seekord saksa poiss Rob, saksa tüdruk Nicole ja kanada poiss/taani tüdruk "?" (viimane on üllatusosaleja, kes selgub homme hommikul).
Tõotab tulla põnev...

Nici, Chrisi, Boonie ja J.T.-ga jätame seljankat süües hüvasti. Kahju on ka.

Kultuur

Tutvustasime praegusele Melbourne'i kodule ja majakaaslastele trololololololoo meest. Nüüd on see pea esimene asi, mida me hommikul kuuleme ja viimane enne magamaminekut. Peale "cheeky-cheeky-cheeky Estonians"- laul/tantsu. Segane jutt, aga kui keegi veel tõesti ei tea, siis vaadake, trolololololo mees:

http://www.youtube.com/watch?v=t6FUR_nhGX8

Lootust on kolmapäeva hommikul jälle teele asuda.

Melbourne II

Passime Melbourne's, mis üldse pole selleks halb koht. Ootame, et kusagilt sajaks kaela ideaalne küüt idarannikule Byron Baysse, kus toimub lihavõtete ajal imesuur bluusifestival, kus esineb kõige muu hulgas ka näiteks Bob Dylan(!). Oleksime õnnelikud, kui saaksime festivali ajal vähemalt seal linnaski viibida. Kontserditele pääsemine on omaette ooper muidugi. Aga praegu on kõik väga kahtlane, sest lisaks sellele, et meil pole sinna veel sõitu, ei õnnestu kuidagi leida seal ka peavarju. Sohvasurfi inimestel, tundub, et pole meie jaoks ruumi ja hostelid pidid niikuinii festivali ajal inimestest pungil olema. Nii et... Jah, pole aimugi, mis toimuma hakkab (üllatus-üllatus).

Praegu elame Maddy (tüdruk naaberbussist Adelaide's) peika Nici ja tema majakaaslaste juures. Kuna tegemist on järjekordsete muusikutega, naudime peaaegu igapäevaselt kõige mõnusamaid tasuta kontserte hubastes kohvikutes ning veidi lärmakamates pubides - "bändipoiste" majakaaslasteks olemise eelised. Omast käest on võtta trummar, trompetimängija, saksofonimängija-pianist ja üks poiss, kes mängib suupilli ja teeb imehästi süüa. Ega palju rohkemat polegi ju vaja.
Ja uskumatu, aga neile isegi meeldib, et me nende elutoa oma laagriks oleme muutnud ("Let's keep the cheeky Estonians!"). Siiski üritame ära minna. Esiteks on siin külm ja teiseks me ei taha väga olla enam need eestlased, kes tulevad paariks päevaks ja külalislahkust ärakasutades jäävad paariks nädalaks või kuuks. Kuigi praegu jah tundub, et meist isegi ei olda veel tüdinud.

Melbourne'st rääkides on see nagu hiigelsuur Adelaide. Tõeline suurlinn. Ilmselt on vähe asju, mida siit leida ei ole võimalik. Põnev, elav, kirju samas kuidagi rahulik ja lõdvestunud. Palju kunstnikke ja muusikuid, palju avastamist. Lisaks on siin lihtsalt ilus.
Aga nii kahju kui ka pole, aeg oleks edasi liikuda. Ikka soojema ilma suunas!

Üks öö juhtus trummari sünnipäeva puhul unetute spontaanne pidulik fotosessioon:

Melbourne

Pole eriti aega ja internetti olnud, aga nyyd siis:

Mt Gambieris olime kinni 4 päeva. Kahtlustame, et asi on meis: nii kui me kusagile mootorsõidukisse paarika päevaks istume, keeldub see ühel hetkel edasi sõitmast. Aga kui auto on katki, siis on auto katki ja tuleb jääda sinna, kuhu sattunud oleme. Seekord leidsime end väiksest maalinnakesest poolel teel Adelaide'st Melbourne'i. Vihmane ja külm ilm ei teinud olukorda üldse rõõmsamaks. Küll aga tegid seda mehaanik Jim ja tema naine Hermain, kes meid ja Gleni nii kauaks ulualla võtsid, kui meie sõiduriist/ Gleni kodu autotöökotta ravile läks. Magasime üle pika aja voodites päris tekkida ja patjade sees Hermaine'i ja Jimi lastelaste magamistoas. Õhtuks tehti head süüa, järgmisel päeval sõidutas Hermain meid veel ka vaatamist väärt kohtadesse, samal ajal kui Jim ja Glen meie sõidukit putitasid. Õhtul vaatasime filmi ja austraalia jalgpalli (see on see kole agressiivne mäng, kus bokserites mehed üksteist julmalt vigaseks pekstes melonikujulist palli taga ajavad, et siis kohe pärast mängu jäävanni pugeda ning pisut oma sinikaid ja vigastusi leevendada).
Lõpuks sai auto valmis ja asusime jälle teele. Ette jäi koht nimega Juustumaa ja Great Ocean Road, mis tähendas üht maailma ilusaimaks peetavat teed, palju ookeani, ilusat rannikut, mägesid, kummalist (vihma)metsa ja hommikusööke kõige ilusamates randades, sadamates või autoparklates.



27. märtsil jõudsime päikseloojangu ajaks Melbourne’i, St Kilda randa (ja jah, see on täpselt see linnajagu, kus on filmitud “The Secret Life of Us”), Paul Kelly autoraadios laulmas just täpselt sellest samast asjast – päiseloojangust St Kildal. Parkisime end randa, tegime õhtusöögiks makarone tuunikala ja ubadega, jõime veini ja rääkisime juttu, vaadates Melbourne’i kesklinna silueti peegeldust lahel, rotid jooksmas seljataga mööda kiviaeda. Kui Glen oli magama läinud, suundusime meie muulile jalutama. Seal kohtasime pisikesi pingviine, kes nurrusid ja norskasid korraga. Teel pargis olevasse vetsu jõllitasid meid mitmekümned silmad: opossumid ja rotid elasin oma ööelu ja sotsialiseerusid usinasti.

Järgmisel hommik-lõunal jätsime Gleniga hüvasti , vinnasime seljakotid selga ja läksime oma teed. Glenist ja meie sõiduriistast rääkides... Glen on 55-aastane rändur, kes on viimased 15 aastat elanud oma auto-majas. Selles masinas on olemas kaheinimesevoodi, köök korraliku ahju ja pliidiga, katusel on suur prügikast, õmblusmasin, mulliaparaat, pirukamasin jne. Glen joob ainult aluselist vett, mille tarvis on autos samuti üks masin, mille ülesandeks on vesi heaks teha. 15 aasta taguse lümfisõlmevähist täieliku paranemise põhjuseks peab ta just seda vett, mis aitab inimese ph-taseme korda seada, luues sellega vähi edasi arenemiseks sobimatu keskkonna. Glen oli rahulik. Vahel ehk liigagi rahulik ja aeglane. Ikka väga aeglane. Aga kindlasti kuulub ta ka nende inimeste hulka, kellega kohtumise üle me väga õnnelikud oleme. Vaatame, kuulame ja saame natuke targemakski ehk.





Nüüd oleme juba varsti nädal aega Melbourne’s olnud. Tegemist on hiigelsuure, kirju ja põneva linnaga. Lisaks kõigele on ta veel ilus ka ning üsna kindlasti kõige euroopalikum linn Austraalias. Esmaspäeval maandusime seljakottide kiuste ja seekord isegi ilma suurema ringiekslemiseta oma siinses esimeses couchsurfingu kaudu leitud majas. Meie võõrustajaks oli Jack – töötu kunstnik, kes elas koos teiste töötute kunstnike ja ühe kohvikupidajaga, kelle nimi on Matt ning kassiga, nimega Pipar. Maja juurde k2ib ka kuri u 70-aastane naabrit2di, kelle hobiks on naabritele ja nende kylalistele oma aknast k6ige koledamaid roppusi karjuda.
Samal päeval saabusid majja ka Elis ja Eike – veel kaks Eesti tüdrukut, kes sohvasurfasid Matti juures. Tegelikult oli tegemist üsna naljaka ja minu jaoks soodsa eksitusega. Nimelt arvasid poisid, et kui palju neid Eesti tüdrukuid ikka olla saab, kes samal päeval neilt ööbimiskohta küsivad, ning eeldasid seega, et meie olime saatnud kirja nii Jackile kui Mattile. Tegelikult lõppes kogu lugu sellega, ühes majas ööbisid korraga neli eestlast: meie ja kaks veidi nooremat, just keskkooli lõpetanud tüdrukut. Jah, sain intervjuud.
Kui Eike ja Elis tundusid käivat mööda teatreid, kontserte ja kunstigaleriisid, siis meie otsustasime alustada Melbourne’ga tutvumist lihtsalt tänavaid mööda ringi kolades. Ja oioioi, neid tänavaid, poode ja inimesi. Vaadata tahaks igas suunas korraga, jalad löövad all tuld ning päeva lõpuks nendime, et oleme jõudnud läbi k2ia vaid ühe tänava. Hullumeelne linn.
Kolmandal päeval, kui tundus, et eelmisel õhtul tehtud imeplaanist koos Jackiga saientoloogia kirikusse minna ei tule midagi välja, otsustasime, et püüame siis lõpuks ka pisut turiste mängida ning istusime selletarbeks ringisõitvasse tasuta bussi, mis pidi meid kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse viima. Asi lõppes sellega, et mina magasin enamuse sõidust maha, samas ajal kui Töps püüdis kaardil näpuga järge ajada, et kus me oleme. Botaanikaaia juures ajasime end siiski bussist välja, sõime lõunat ja kõmpisime ringi, imestades ammu nägemata kase ja lepapuu üle. Pärast kõndisime veel ringi. Päeva tipphetkeks oli üle raudtee minev jalakäijate sild, kuhu olid sisse ehitatud kõlarid, millest tuli korraga hääli ja laule üle maailma. Erinevad rahvalaulud kõige erinevatelt inimestelt, loodud kõige erinevamateks puhkudeks, taustaks sammud ning alt läbi sõitvad rongid. Pool tundi kõndisime sillal edasi-tagasi, olles täiesti lummatud

Õhtul käisime Matti bändi kontserdil. Rahulikult mõnus.
Ükspäev käisime kõrvalmajas asuvas kunstigaleriis. Majaelanik Nick (Matti vend) esitles seal ka üht oma uhiuut tööd. Pärast seda käisime kõrval asuvas Hiina restorianis Matti, Nicki, nende ema ning Indiast pärist Taraga söömas. Väga hea. Kõik.


Lõpuks kolisime Jacki ja teiste juurest välja, sest meie tuba hakati kah kunstigaleriiks muutma. Nüüd oleme järgmises ühismajas, kust me homme ka edasi lähme. Kuhu? Pole aimugi. Couchsurfingus on vaikus. Pisut kodutu tunne on jälle, mis pole üldse väga hea, arvestades seda, et väljas läheb üha külmemaks. Aga me väga ei muretse sest noh... Meelt saab alati lahutada Melbourne’i imepoodidega, kuhu me homme jälle suundume ja mis on täis kõige vapustavamaid hilpe ja ehteid. Tüdrukute paradiis. Öömaja ehk tuleb ka kuidagi ikka.

Ja teel me olemegi. Või noh, enam-vähem

Harrow jäi maha. Muidugi ei tulnud midagi välja meie kella 11st lahkumisest. Ega ka veidi hiljemast. Põõmst veetsime terve päeva päeva toas ja aias ringi kõndides ning jälgides, kuidas tublid majaelanikud pühapäeva suurkoristust tegid. (Poisid mängisid ka koguaeg pilli ja laulsid, mis ei teinud meie olemist muidugi tibagi kergemaks.) Meie ei teinud midagi. Aga meil oli niigi tegemist püüdes kõiki olemasolevaid elektroonikavidinaid laadida, oma mõtteid kokku koguda, endale Melbourne's mõni tore CouchSurfing koht leida ja suuremat nuttu tagasi hoida. See viimane väga ei õnnestunud. Eriti, kui olime juba kolme majakaaslasega eelnevalt hüvasti jätnud.
Nii läks päev. Inimesed, ka need, keda ei arvanud enam kunagi nägevat, hakkasid koju tulema. Ja olid rõõmsad, et jõudsid enne meie minekut veel koju. Kuigi nad tundusid kahtlaselt enesekindlad selles osas, et isegi kui olime väitnud, et sõidame hommikul suure auto ja vana hipiga minema, võtsid nad üsna enesestmõistetavalt, et me veel ka õhtul kodus olime. Hippie-time!
Lõpuks juhtuski nii, et Glen (meie hipivana) mürises oma autoga keset vihma kohale. Tegime natuke plaane, laadisime oma pakke ja siis otsustasime kogu majaga, et kodus on ju palju parem õhtust süüa kui kuskil vihmases metsas. Veel viimast korda tegime kõik koos süüa. Jällegi palju naeru ja pillimängimist. Ja kõik olid kodus ja kõik oli täpselt nii hea nagu ikka.
Viimaks, kui õues juba pime oli ja vihma endiselt kallas, tõusime püsti, noogutasime üksteisele ja ütlesime, et on aeg minna. Kõik asusid meile puuvilja-, juurvilja- ja igasugu salajaste kingituste kotti täitma, et see teele kaasa anda. Kui me hiljem sellele lahkumisele tagasi mõtlesime, siis tundus, et universum seadis pisikeste detailide ja apsude abil kõik nii, et saaksime lahkuda õhtul, kui kõik kallid inimesed olid kodus, pärast sooja ja mõnusat õhtusööki. Lõpuks pladistasime läbi lompide autosse, meie sõbrad kõik välisukse peal lehvitamas, tantsimas, laulmas ja pille mängimas. Kõige selle tõttu pole vist ime, et teel linnast välja mägede poole sõites olid tänavalaternate tuled udused nii vihmast kui silmatükkivatest pisaratest.

Nüüd oleme Mount Gambier'is. Meie kompaktse ratastel maja sidur oli oma aja ära elanud ja vajab nüüd parandamist. Kõik on üldiselt kena, sest kiiret meil pole, kuid ilm võiks natuke paraneda (mida ta vist ka lähipäevedal teeb) ja meie õueselamise veidi kergemaks muuta. Õnneks saame magada suure auto kõhus ja ka kogu toidutegemine toimub seal, nii et mingit märga telkimist ei pea taluma. Praeguseks oleme maganud kuskil ookeani ääres, pargi parkimisplatsil, laste mänguväljakul ja peaaegu et ka automehaanikute töökojas. Aga viimane asendub nüüd hoopis automehaanikute enda koduga, mille üle me kohe üldse ei kurda. Lihtsalt mõeldes tagasi meie seiklustele teel Adelaide'i, siis kogu see auto katkiminek ja teadmata ajaks mehaanikute kodus peatumine on üsna deja vu-maiguline.
Loodetavasti saame reedeks või laupäevaks liikuma ja siis juba ookeaniäärt pidi Melbourne.

Harrow jääb nüüd maha

Istume siin Horrow Rd-i elutoas Adelaides ilmselt viimast korda ja ootame, et Glen oma suure camptruckiga meile järgi tuleks ja et me siis saaks hakata Melbourne poole sõitma. Viimane sõnum temalt on, et võib-olla hiljem....
Glen on muidu selline 50-60 aastane kiilakas hipi, kes on 15 viimast aastat elanud oma autos. Ülidselt ta sõidab mööda Austraaliat ringi, teeb lastele võlukunsti, müüb laatadel chaid ja mulliteed, muudab kraanivee tagasi vihmaks jne. Me täpselt ei tea, mis värk on, aga eks me saame teada.
Maganud ei ole, aga eks jõuab hiljem. Kunagi.

Täna juba nutsime natukene ja sõime omletti koos Pati, Marki ja Freyaga. Nüüd läheb asi jälle naljakaks ära, sest me oleme IKKA VEEL SIIN.

Veel Adelaide, kuid mitte kauaks

Tundub, et meie pikaleveninud Adelaidis mõnulemine hakkab otsa saama. Liiga kaua ei saagi nii tore olla ju kui siiani olnud on. Nüüd, kui hästi läheb, siis lahkume siit matkabussikesega järgmise nelja päeva jooksul. Homme kohtume ühe potenstiaalse reisikaaslasega-autojuhiga, et ta meie sobivuse üle otsustaks. Ja kui ikka üldse õnneks ei lähe, siis broneerime endale rongipiletid.

Helleka sunnil festivalidest rääkides, siis head olid. Aga väsitavad. Pärast viimase lõppemist olime ikka üsna poolsurnud kõigist neist lõpetamise trallidest ja pidevast ringitampimisest (ja tantsimisest).
Veel Fringe aias töötades oli meile kuni peaaegu viimase nädalani müstikaks, et kuhu need lugematud aia inimesed: muusikud, mustkunstnikud, putkade inimesed ja kes kõik veel pärast töö lõppu pingeid maandama lähevad. Vastuse saime ühel pikka ja kohutavalt väsitavat nädalavahetust lõpetaval pühapäeval, kui pärast tööd Helleka ja majaasukate tungival utsitamisel meie töö-aia kõrval olevasse teise aeda potsatasime. Ja oh imet! Tuli välja, et seal oligi Fringe klubi, mis täis kõiki tuttavaid nägusid ja head muusikat ja pehmet kunstmuru maas ning laternaid puude otsas. Imeline! Muidugi olime pärast selle aia külastamist veelgi rohkem kurnatud kui lihtsalt peale tööd koju minnes oleksime olnud.
Aga see festival sai läbi ja liikusime uude aeda WOMADi festivalile, et töötada osalt maisi müües, kuid suuremal jaol vegetaarlaste burgereid tehes. Saime kogeda kiiret restorani köögielu ja tunnet, et sa ei lõpeta mitte kunagi nende burgerite vorpimist. Kuid siiski, jällegi üks kokkuvõttes ülimalt meeldiv kogemus.
Kuna Fringe'i lõpupidu ja WOMAD festival ja lõpuks ka viimase lõpupidu langesid põõmst neljale järjestikusele päevale, siis pärast seda hõlmasid meie ajud vaid ühte mõistet ja see oli magamine. Füüsis, immuunsüsteem ja mõistus võivad ikka kohutavalt tundlikud sellistele kiiretele perioodidele olla.
Aga vähemalt on tantsida nii paganama lõbus. Eriti WOMADi lõpupeol kella viieni hommikul kuskil Hiltoni hotelli fuajees kümnekonna muusiku trummide saatel.

womadelaide liikuvas pildis

Festivalid said läbi. 4 nädalat Fringe aias ja seejärel 4 päeva Womadelaide'l. Mais oli ikka põhitegija.


Uni murrab mu kohe maha, nii et jätan jutu homseks Töpsu teha (!), aga sissejuhatuseks paar ülihalva kvaliteediga videot, et anda aimu, mis juhtus viimasel 4 päeval.

pisitilluke tükk WOMADELAIDE'i:

Faiz ali Faiz


Leigh Warren & Dancers "Breathe"


Ja mis toimus öösel Hiltoni hotellis?!



Sellised lood. Ja palju palju rohkemgi.

Varsti paneme Melbourne'i poole ajama.

vabariigi aastapäev

Maisi ei müünud.
Hommikul väntasime iroonia kiuste vene poodi, et osta Eesti iseseisvuspäevaks süüa.
Peale küpsetamist oli nii:



Seejärel käisime svingisime natuke ning vaatasime, kuidas hollandlased nalja teevad ning kuidas TEISED INIMESED maisi müüvad ning tulime koju tagasi.

Ja siis oli nii



Must (Leedu) leib, porgandipirukad, lihapirukad, heeringas, sprotid, hapukoor, hapukurk, kohupiimakook, kohukesed, viin. <--- Ja mida me neist tegelikult kodus olles sellel päeval sööks? Ega vist väga mitte ühtegi.

Päeva nali peale lühikest ajalootundi majakaaslastele: millal sakslased kohale jõuavad?
(Samal päeval saabus meie majja 2 saksa seljakotirändurit, kes praegugi teises toas põõnavad.)

Aga üldiselt teeme tööd ja muud midagi.

parveta. töö-öö

Päevad veerevad enamasti tööd tehes. Neljapäeviti me aga maisi ei müü. Ja siis veel vahel, näiteks ühel reedel, kui vihma sadas, otsustasime, et kui me tööle ei lähe, siis seda ilma peab kuidagi ikka nautida üritama. Läksime siis hoopis botaanikaaeda. See oli küll suletud, aga aed ei olnud isegi nii kõrge kui Tartu botaanikaaia oma, nii et polnud hullu. Miks oli vaja vihmaga botaanikaaeda sisse murda? Loomulikult sellepärast, et Patil tuli mõte, et peaks minema sealsetesse kanalitesse, mis suure vihmaga veega täituvad, parvetama. Ilma parvedeta.
Stiilinäide Miki Hiirelt (viidates punastele pükstele ja mustadele jalgadele):



Samal õhtul väntasime eelajalooliste elukatena Lõuna-Adelaide'i pittu.

Hea on nentida, et siinsed sõbrad on vähemalt sama imelikud kui kodusedki.

Tööl kulgeb kõik samamoodi. Välja arvatud see, et saime ka esimest korda kuulda kuulsat ärritunud kõnet oma bossilt. Oleme nüüd vist nagu teisedki tema töötajad, kelle apsakatest ta meile tavatsest kurta. No mis siis ikka. Vähemalt kolisime oma maisikäruga lähemale teistele oma sõber-äridele ning kui kliente pole, saame koduselt naeratada ja noogutada hamburgerimehele, kartulionule, hapukommimehele, natšomüüjatele, baarimeeskonnale, turvameestele jne. Igal õhtul teeme vähemalt ühe tiiru ka pontsikumeeskonna juurde, kes juba teavad meid oodata. Ja õnneks eksivad maisikäru juurde aeg-ajalt ära majakaaslased ja muud loomad. Näiteks opossumid.

maisihooaeg

- Tere, palun üks mais.
- Kas sa soovid seda küüslauguvõiga, tšillivõiga või tavalise võiga.
- eeeeeeee......küüslaugu
- soola ja pipart?
- Jah, palun.
- Palun väga.
- Mille jaoks need kaks hambaorki on?
- Küll sa välja mõtled.
- Aitäh.

Nelja päeva jooksul oleme öelnud sõnu küüslauguvõi, tšilli, või, sool, pipar tõenäoliselt kokku u 1000 korda.
Randmed ja näpuotsad on maisi tagumisest valusad.

Töötame Fringe festivalil maisimüüjatena. Tegemist on hiigelsuure kunsti-muusika-teatri-festivaliga, mis kestab kuu aega. Samal ajal on linn täis pisemaid muusika-, filmi-, kultuurifestivale. Neile me tõenäoliselt ühelegi ei jõua, sest veedame pea kõik päevad nüüd The Garden of Unearthly Delights'is (http://www.gardenofunearthlydelights.com.au/). See aed on täis kõiksugu süüa-juua, kabareed, muusikat, kloune, kostüüme, drag queen'e, kondiväänajaid jne. Ja kõige selle keskel oleme meie oma kollase maisikäruga. Vahepeal koorime, toksime pulki maisi sisse ja keedame maisi oma "köögis" ja siis jookseme mäe otsast alla, ämbrid täis auravat pulga otsas maisi ja paneme need grillile. Inimesed peaaegu et jumaldavad seda maisi. Paljud ütlevad, et nad ainult selle nimel tulevadki siia aeda. Ja õnneks maitseb see (veel) meile endile ka. Tõesti ongi hea.
Püüame unustada, kui monotoonne ja väsitav meie algav kuu olema saab ning vältida või aina iroonilisemaid vastuseid välja mõelda "maisitähe" nime üle nalja viskavatele purjutajatele. Praegu on veel kõik hästi. Tööpäevad on küll 9-11 tundi pikad ja kui peale 3 öösel koju jõuame, vajume kohe väsinult oma bussi magama ning müüme unes maisi edasi. Ikka kolme valiku võiga... Ja soola ja pipraga... Uuesti ja uuesti.
Samas on meie töö praegu oluliselt huvitavam igasugusest banaanikorjamisest, rohimisest vms. 11 tunni jooksul näeb päris palju inimesi. Ja jõuab süüa päris palju maisi. Naudime pontsikuid, kohvi ja õlut "maisitüdruku" hinnaga ning ostame sõprust tasuta maisi eest ka teistelt aiatöötajatelt.





Head sõbrapäeva!

Sügis!

Tegelikult ei ole. Aga tänavad on täis kuivi sahisevaid lehti ja tobedad lehepuhujad möirgavad. Nii käib siin suvi hoopis. Sest kuiv on. Aga veider sellegipoolest.
Neljapäeval käisime jälle tantsimas. Ja kuigi me polnud vahepeal üldse vastõpitud samme harjutanud, oli teisel korral svingimine juba tunduvalt lihtsalt. Enam polnudki kõigil peas näod, nagu nad lahendaks parajasti ülikeerulist tehet x. Info oli settinud. Koju veerenud, jätkasime usinalt hüplemist ja tatsumist ning õpetasime ka neile vähestele, kes tundi polnud jõudnud. Mõne aja pärast, kui higi voolas külluslike ojadena ja hoog kõige suurem, tulid uksest sisse lõuna-Ameerika-Austraalia abielupaar, kellega meil sel õhtul hispaania õhtusöök oli. Natuke aega seisid, suu lahti, siis hakkasid kaasa tantsima. Lõpuks oli toit valmis, õlu külm ja keha oimetuks hüpatud. Jätkus õhtusöök küünlavalgel ülisoojas ja pimedas aias mõnusate inimestega.
Laupäeval nautisime parajasti väga pikka hommikusööki ja häid nalju, kui ühtäkki otsustasime, et nüüd on aeg ja end turule veeretasime. Turul, nagu seal ikka laupäeviti, oli massiliselt inimesi (šoplemas, kohvi joomas, aega viitmas, puuvilju maitsmas, muusikat kuulamas), massiliselt lärmi (kõige edukamate müüjate võtmeks oli ülikõrgeks timmitud mehehääl, mis kriiskas: evriting, van dolar!), massiliselt lõhnu (alates hõrkudest maitsestatud kohvidest ja suitsutatud salaamist kuni veidi üleküpsete mangode ja ananassideni) ning massiliselt häid emotsioone. Meie bänd mängis ka ning sedamööda, kuidas aeg lähenes turu sulgemiseni (kell 3), kasvas nende laval kõrgemaks hunnik kõikvõimalikust toidupoolisest. Ülejäänud majarahvas oli usinateks sipelgateks, kes turu inimhordides parimaid pakkumisi ja maitsvamaid asju jälitas, et need siis muusikute lavale kummutada ja ise tagasi inimmerre sukelduda. Hiljem täitsime muusikute auto kontrabassi, trombooni ja kogu selle toidukraamiga ning veeresime oma ratastel koju.
Pole midagi mõnusamat sellest, kui maja on täis kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, imehäid juuste ja määrdeid, igasugu leibu-saiu, nii et kui tuleb tuju kõige imepärasema vilja või võibsi järgi, võid üsna kindel olla, et seda sa ka saad.
Eile, kui olime just töölt koju jõudnud, otsustasid poisid randa sõita. Õnneks autoga, sest meil poleks küll pärast pikka päeva tõsist farmitööd mingit isu olnud oma ratastega jõeäärseid käänakuid mõõta. Kellelgi oli kaasa rock'n roll'i kassett (!), millele me siis ennastunustavalt kaasa undasime. Sealhulgas ka õhtu mitteametlikuks hümniks saanud: "I've never kissed a bear, I've never kissed a goose. But I can shake a chicken in the middle of the room. Lets have a party! Huuu!". Täiesti ajuvaba muidugi.
Rand oli, nagu alati päikeseloojangul, imeline. Poisid ja Hellekas läksid jetty pealt vette hüppama, ma seekord mitte. Olin eelmisel päeval järjekordse rattaõnnetuse läbi teinud ning kui isegi mage vesi tegi värskete haavade peale minnes põrgulikku valu, siis ma kujutan ette, et tulisoolane ookeanivesi poleks põrmugi parem olnud. Aga see selleks. Hiljem pidasime rannaliivas maha jalgpallimatši aussid internatsionaalide vastu. Meie tiimis olid siis kaks eestlast, kaks inglast ja üks ameeriklane. Väsitav. Jätkuks sai kohustuslik fish'n chips ja palju nalja. Päevakorra viimaseks punktiks oli akrobaatika ja muud jõunumbrid. Asjad nagu järjestikused esipidi- ja tagurpidi kukerpallid, käte peal seisud, küljetsi jooksvate krabide võiduajamine, esipidi jooksvate inimkärude võiduajamine, posti otsa ronimised, üksteise otsa ronimised ning viimased kulmineerusid muidugi mitmesuguste inimpüramiididega. Seekordseks suursaavutuseks sai neli korrust! (Inimeste puudusel kasutasime suvalisi möödakäijaid.)
Kojusõit möödus jällegi sheikiva kana ja muude toredate lauludega.

Homme alustame tööd CornStar'idena. Täna läheme ja paneme oma käru ja grillid paika ja tutvume olukorraga. Ja homsest alates pole meil enam oma aega. Peaaegu.

kosmos

Toeps on nii usinasti bloginud, et täitsa põnev on kohe lugeda. Ma siis kirjutan, mis eile toimus.
Toimus Sufjan Stevensi kontsert, kuhu me terve oma majatäiega õhtuks veeresime: Pat, Mike, Mark, Freya, Maddie, Dan, Paul, mina ja Toeps. Tegu oli mingi staariga, kelle kuulsus küll Eestisse (vähemalt minuni) levinud pole, aga no polegi oluline. Igal juhul see staar Ameerikamaalt pidavat mängima folk-pop-jazz-kesteabmisasja. Ees ootas meid aga hoopis suurejooneline kitšimast kitšim eurovisioonilik ufošõu. Oli edev Sufjan, riietatud musta neoontriibulisse kosmoseülikonda, oli täpilise tsirkusekostüümiga tromboonimängija, arstikuuega Volkonskit meenutav eriti paksude prilliklaasidega pianist, erakordselt kõrge häälega näomaalingutega taustapoiss, kaks vilkuvate kaelavõrude ja sulgedest boadega taustatsikki, kes aeg-ajalt pulga otsa kinnitatud lintidega vehkisid ning veel terve ports muusikuid, kes tegelikult mängisid/laulsid väga hästi. Olid laest alla kukkuvad õhupallid ja sädelevad litrid, oli hiiglaslik hõbepaberist müts, olid laserid, oli suur paberist kalliskivi, olid erakordselt koledad tantsuliigutused... Ühesõnaga seal oli nii palju halba, et minu arvates oli see kokku väga hea. Ja oi neid emotsioone pärast seda vaatemängu... Meie, vagurad eestlased, hoidsime tagaplaanile, aga näiteks suured sõbrad Pat ja Mark läksid peaaegu kaklema. Vastuseta jäigi küsimus, kas tegu oli irooniaga või mõtlesid Sufjan ja tema kaaslased kogu asja tõsiselt. Mina olin terve kontserdi vältel üsna kindel, et tegu on hea irooniaga, aga lõppude lõpuks tõesti... Ameeriklaste huumorimeelele on iroonia ju tihti üsna võõras nähtus. Kes teab. Müstika. Vaatamsit väärt kontsert kindlasti. Vähemalt sai pärast nautida tuliseid vaidlusi.

Kuumalaine on. Õpime hindama sügavkülmutatud šokolaadi, eskysid (need on need külmakastid, kuhu jook ja söök kaasa võtmiseks sisse panna), jäävett oma aia sidrunitega jne. Kõik muu kiirgab soojust. Istud toas toolile, tool on soe; võtad laualt õuna, õun ei ole värske, vaid on kergelt kuumutatud jne. Lihtsalt palav. Kõik on palav.

Queenslandlased ootavad täna öösel Austraalia ajaloo suurimat tsüklonit. Poed olevat söögist paaniliselt tühjaks ostetud, inimesed on peitu pugenud. Meie istume rahulikult ja viime ennast kurssi eluga Eestis ehk kuulame Eesti Laulu poolfinaliste ning naerame end puruks. Homme lähme lindyhoplema. Kes oleks osanud arvata...

Tüdrukud lähevad surfama!

Niimoodi kirjutasime elutoas seinatahvlile, enne kui saabuva kuumalaine (43 ¤C) eest linnast põgenesime. Maddie, tema sõber Jonathan (Jonoh), Hellekas, mina ja järjekordne neljarattaveoga Mitsubishi bussike vurasime reede õhtul natuke põhja poole, siis keerasime ümber lahe vasakule ja suundusime lõunasse York’I poolsaarele Innes’ rahvusparki. Teadsime ainult seda, et seal on palju imeilusaid lahtesid ja randu ning et peame tagasi linnas olema esmaspäeva õhtupoolikuks. Ja ega muud väga vaja polnudki.

Kolm päeva möödusid suure päikese, jaheda ookeani ja kuuma tuulega. Ööseks panime oma telgi rannale, just nii kaugele, et tõus meieni ei ulatuks, ning hommikul ärkasime, kui tõusev päike telgi talumatult kuumaks küttis. Siis valis igaüks oma edasise tegutsemisviisi: kes läks rannale kõndima, kes roomas aina väiksemaks jäävasse varju edasi magama, kes võimles rannal, kes ujus. Hiljem sõime hommikust või mõnes kohas, kus oli liiga palju mesilasi (Jonoh oli neile allergiline) pakkisime oma asjad bussi ja sõitsime kuskile paremasse kohta einestama. Meie lemmikuks sai rand, kus olid järsud kaljud, mis terve päeva jahedat varju pakkusid. Kui varba varjust välja pistsid või päikse käes liival kõndisid, siis tuli tunne, nagu astuksid kuumale pannile. Niisiis pöördusime alati sellesse randa tagasi. Seal kalju all varjus sai lebotada, kitarri mängida, laulda, magada. Vahepeal kiskus ookean meid jälle vette snorgeldama. See oli igavesti äge. Ma kirjeldan natuke seda lahte, siis ehk tekib teil ka väike kujutluspilt sellest kõigest. Nagu ma juba ütlesin, siis randa ääristasid kaljud ja need ulatusid kaares osaliselt vette välja. Seal kus maapealne kalju vees lõppes, algas veealune. See jätkus sarnaselt eelmisega veidi kaares, moodustades ranna ümber õrna sõõri. Ning ühes kohas kasvas veealune kalju jälle veepealseks ja moodustas suure kaljusaare, mis nägi välja nagu hiinlase müts. Sellepärast oli ka ranna nimi Chinamans Hat beach. Selles looduslikus basseinis me siis snorgeldasime ja vahepeal läksime veealuse rifi peale puhkama ja üle ääre väljapoole jäävat ookeani uurima. Aga ookean on imeilus! Eriti kui sukelduda lainete ja liiva koostöös valminud kivipitsist sammaste vahele ja sealt kalu välja ehmatada. Ja natuke ohtlikumaid mereelukaid aupaklikust kaugusest vaadelda. Jonoh katsus harpuuniga kalu kätte saada, aga need olid ilmselgelt liiga kiired. Ma proovisin ka, aga minu puhul jäi see pigem vaid harpuuni laskmise harjutamise tasandile. Austraallastel on oma kalade (ja ka kõige muu ) jaoks lühend-nimed: Whitey, Strongy, Snapper. Peale nende oli seal veel igasugu triibulisi ja täpilisi kalu. Hiiglaslikud lehvivad raid, kes võivad oma sabaga sutsata, väikesed pruunisilmsed Port Jackson haid ja pontsakad kerakalad. Ühes rannas, kuhu tagasiteel korraks põikasime, olid kai all ka suured karbid ja totralt sõjatantsutavad krabid.

Mees olla on keeruline

Eilne sving oli lõbus. Tegelikult õppisime ametlikult hoopis lindy-hopi. Aga kuna järgmisesse svingi-tundi tulijad olid ainult tüdrukud, siis saime prii õpetuse selle eest, et neile tüdrukutele mehi mängiksime. Väga raske oli. Esiteks sellepärast, et põhisamm oli lindy-hopis ja tvistis peaaegu sama, aga natuke erinev ja see erinevus käis läbi terve tantsu. Teiseks muidugi ka pisiasi, et pidime kõike vastupidi tegema, värskete meestena. Aga lõbus oli ikka.
Ja hiljem, kui tagasi koju jõudsime õhtul, siis läks majas ilge trall lahti. Kui tüdrukud istusid rahulikult köögileti taga ja sõid juustu-veini, siis poisid kargasid ja tiirutasid kööki mööda ringi, käes kitarrid, trummid, jalgrattad, pannkoogitaignad, suvikõrvitsad ja muud sellist. Jämm ühesõnaga.
Täna sõidame kämpima kuskile mere äärde. Matkama ja telkima ja ujuma ja päevitama ja sukelduma ja mereelukaid püüdma ja sööma ja võib-olla surfama ka. Nii et me ei pruugi mõned päevad jälle levis olla. Ärge siis üle muretsege.

Vaikne elu.

Et nüüd kõik kodused hinged maha rahustada: kõik on hästi. Meil pole lihtsalt olnud väga suuremaid põhjusi, millest kirjutada. Või siis on meie taju kirjutamisväärsete sündmuste osas juba nüristunud, sest neid on koguaeg. Ei teagi enam.
Mis me siis teinud oleme?
Üks kord käisime svingipeol. Üle Austraalia tulid svingifännid kokku ja tantsisid järjest nädal aega. Adelaide Eesti Majas. Juhtusime ka kuidagi sinna pärast seda kui olime pisikeses Jaapani kohas kõige maitsvamaid hõrgutisi nautinud. Peole jõudnud, tuli välja, et bänd oli meie nimed listi pannud, nii et saime tasuta sissegi. Terve maja oli kohal ja õues oli vägev rattakuhi nagu meil tavaks on saanud. Mõnus oli. Ainult see, et me kohe üldse svingida ei osanud, hakkas kergelt häirima. Täna läheme ja proovime ametlikult seda kihvti tantsu õppida. Koos umbes paarisaja inimesega.
Siis, kuna meil on nüüd üsna permanentne bassein tagaaias, teeme veenalju. Ehk kui on väga palav ilm ja inimesed on nagu uimased porikärblased, siis mingi hetk sulpsavad nad kõik korraga basseini ja harrastavad seal kaheksasse ujumist, inimpurskkaevu ja ümarast basseinist jõe tegemist. Ja pärast seda söövad õues tatraputru ja kuivavad.
Mõnikord tulevad välja meie sõbrad usbekk ja pakistanlane. Nad on väga edevad mehed ja sellepärast kulub neil enda õueminekuks valmis seadmiseks üüratu aeg. Tüdrukud saavad ka varem valmis. Siis läheme nendega bändi kontserdile tantsutama. Hiljem käime veel mõnes kohas tantsimas ja kell neli hommikul sööme falafel'isid.
Igaüks meie majas võib suvalisel hetkel minna tänavale ja teenida seal pillimänguga paarsada dollarit. Ja nii juhtubki, et sõidame oma ratastega mööda tänavat ja peatume vahepeal, et tuttavatele jämmijatele kaasa elada. Tore vaikne elu.

mummuline lumememm

Sellel nädalal käisime natuke rohimas (st üritasime umbrohumetsast väärtuslikke vilju välja otsida). Neljapäeva hommikul ärkasime üles vihmsabina peale bussi katusel. "Jee, vihma sajab!" - "Jaa, maga edasi, täna tööd ei ole." Ühesõnaga magasime veel, kasutades ära bussi sellehommikust talutavat temperatuur. Pärast väntasime turule ja ostsime järgmise päeva pitsapeoks süüa.
Reedel oli Mike'i sünnipäev. See on see kontrabassi ja kitarri ja trompeti ja trummide ja kõige muu mängija, kes muuhulgas tavatses kunagi üherattalisega iga päev tööle sõita, peas kõvakübar, käes kohver ja seljas ülikond nagu kontoritöölisele kohane. Korraldasime majakaaslastega talle meie pool lausa 5 pidu. Kõik ühekorraga ja samas kohas loomulikult. Muuhulgas, kuna meil on siin praegu kesksuvi, siis pidasime maha ka ühe jaanipäeva. Lõket teha ei saanud, sest tulekeeld on (siin ju põleb või ujutab igal võimalusel), aga olime inimesed siin saunajuttudega nii elevile ajanud, et aeda otsustati püsti panna saunatelk. Esimest korda elus käisime kottidega jõest kerisekive korjamas (mis otseloomulikult on siin illegaalne nagu ka kõik muu). Samal ajal ronis Mark eukalüptipuu otsa, et sealt viha jaoks oksi lõigata. Kaskedega neil siin just priisata ei ole. Võib-olla botaanika aiast oleks leidnud...

Pidu tuli välja selline: ühes aia nurgas küpsetasid inimesed puuahjus pitsasid. Seal kõrval, sinisel vaibal, mängis pidevalt koosseisult muutuv bänd (kitarrid, tromboon, kontrabass, klarnet, trummid, džembed...). Sealt edasi tuli saunatelk, mis isegi läks leigeks mingil hetkel. Telgi kõrval grillisid inimesed kive. (Kogu saunaettevõtmise kahjuks võib lugeda vaid Mark'i põlenud ripsmed.) Verandal oli bassein, mille me samuti reedel püsti olime pannud. Köögis oli tantsupidu. Aed oli kaunistatud hiinalaternate ja küünaldega. Jalgrattaid oli umbes 50, inimesi u 150, koeri 1, kanu nagu tavaliselt 6. Toeps läks kell 3 korraks bussi pikali viskama, ärgates kell 6, ikka ujumisriided ja pidukleit seljas. Mina läksin täitsa meelega kell 4 magama. Enamus olid siis juba ka koju läinud või kusagile diivanile vajunud.





Hommikul nägin 2 tundi und basseinist ja külmast veest. Hirmus palav... Ärkasime üles ja otsustasime minna aeda edasi magama. Aga verandal oli ju bassein! Järgmisel hetkel juba hüppasime pidžaamades vette. Täiuslik äratus peale bussiund, mis lõpeb enamasti põgenemisega palavuse eest aeda.
Peale suplust hakkasime koristama. Kui te tahate nõudepesu enda jaoks väljakutseks teha, siis jätke näiteks pitsataignased nõud ööseks ja hommikuks õue päikse kätte kuivama. Paaritunnine tegevus on sel viisil garanteeritud. Peale tundi küürimist otsustasime, et peaks ikka sööma ka. Pat lõikus valmis kiire puuviljasalati, Mike keetis kohvi, võtsime kaasa vahukoore, baklava ja šokolaadikoogi ning liikusime kõige sellega ühte peaaegu puhtasse tuppa sööma.
Pärast jätkus koristamine ning seejärel võeti ette kollekviivne uinak elutoas.



Seejärel läks Pat vist oma sünnitavat õde vaatama ning meie, ülejäänud, ehitasime omale võimalikult tobedad mütsid ja läksime "tobeda mütsi peole". Tegelikult oli tegemist Alice-i stiilis teepeoga... Aga see selleks. Istusime seal natuke oma veidrate peakatetega (minu omale olid näiteks kinnitatud kakas spraglit ja kummipart, Mark kandis kiivrit, mille otsas oli pliiatsit kandev dinosaurus jne) Peale tassikest teed otsustasime minna edasi ühte Itaalia restorani head pastat sööma.

Pühapäeval sõitsime meie kodubussikesega Barossa Valleysse, et külastada Tiiut ja Markot, keda ma eelmisel päeval peol 3 tundi diktofoniga piinanud olin. Need on eestlased, kes enne meid CS kaudu siin majas peatusid. Barossa Valley on ilus mägine piirkond, kus ükskõik kuhu vaatad, laiuvad suured viinamarjaistandused. Inimesed on veinised. Kogu aeg. Tiiu ja Marko elavad ühe veinitegija, Travise, juures.
Joodi veini, mängiti pilli, joonistati, kõiguti võrkkiiges, tantsiti jne. Koju minema hakates selgus, et meie bussile meeldib seal maal vist rohkem kui linnas ja tema ei tule küll Adelaide'i. Peale tunnikest veenmist saime siiski teele asuda. Jimmy mängis kitarri, Angie ja Tom magasid, ülejäänund undasid ja häälitsesid.



Aa, ja muide, huvitatuile: meie siin ei põle ega upu. Metsatulekahjud on Lääne-Austraalias; autod ulbivad jõgedeks muutunud tänavatel Ida-Austraalas Queenslandis (ja natuke vist juba küll ka Victorias, mis on meile lähemal). Meie siin lõunas oleme üsna kuivad ja korras. Vähemalt praegu veel.