Ja teel me olemegi. Või noh, enam-vähem

Harrow jäi maha. Muidugi ei tulnud midagi välja meie kella 11st lahkumisest. Ega ka veidi hiljemast. Põõmst veetsime terve päeva päeva toas ja aias ringi kõndides ning jälgides, kuidas tublid majaelanikud pühapäeva suurkoristust tegid. (Poisid mängisid ka koguaeg pilli ja laulsid, mis ei teinud meie olemist muidugi tibagi kergemaks.) Meie ei teinud midagi. Aga meil oli niigi tegemist püüdes kõiki olemasolevaid elektroonikavidinaid laadida, oma mõtteid kokku koguda, endale Melbourne's mõni tore CouchSurfing koht leida ja suuremat nuttu tagasi hoida. See viimane väga ei õnnestunud. Eriti, kui olime juba kolme majakaaslasega eelnevalt hüvasti jätnud.
Nii läks päev. Inimesed, ka need, keda ei arvanud enam kunagi nägevat, hakkasid koju tulema. Ja olid rõõmsad, et jõudsid enne meie minekut veel koju. Kuigi nad tundusid kahtlaselt enesekindlad selles osas, et isegi kui olime väitnud, et sõidame hommikul suure auto ja vana hipiga minema, võtsid nad üsna enesestmõistetavalt, et me veel ka õhtul kodus olime. Hippie-time!
Lõpuks juhtuski nii, et Glen (meie hipivana) mürises oma autoga keset vihma kohale. Tegime natuke plaane, laadisime oma pakke ja siis otsustasime kogu majaga, et kodus on ju palju parem õhtust süüa kui kuskil vihmases metsas. Veel viimast korda tegime kõik koos süüa. Jällegi palju naeru ja pillimängimist. Ja kõik olid kodus ja kõik oli täpselt nii hea nagu ikka.
Viimaks, kui õues juba pime oli ja vihma endiselt kallas, tõusime püsti, noogutasime üksteisele ja ütlesime, et on aeg minna. Kõik asusid meile puuvilja-, juurvilja- ja igasugu salajaste kingituste kotti täitma, et see teele kaasa anda. Kui me hiljem sellele lahkumisele tagasi mõtlesime, siis tundus, et universum seadis pisikeste detailide ja apsude abil kõik nii, et saaksime lahkuda õhtul, kui kõik kallid inimesed olid kodus, pärast sooja ja mõnusat õhtusööki. Lõpuks pladistasime läbi lompide autosse, meie sõbrad kõik välisukse peal lehvitamas, tantsimas, laulmas ja pille mängimas. Kõige selle tõttu pole vist ime, et teel linnast välja mägede poole sõites olid tänavalaternate tuled udused nii vihmast kui silmatükkivatest pisaratest.

Nüüd oleme Mount Gambier'is. Meie kompaktse ratastel maja sidur oli oma aja ära elanud ja vajab nüüd parandamist. Kõik on üldiselt kena, sest kiiret meil pole, kuid ilm võiks natuke paraneda (mida ta vist ka lähipäevedal teeb) ja meie õueselamise veidi kergemaks muuta. Õnneks saame magada suure auto kõhus ja ka kogu toidutegemine toimub seal, nii et mingit märga telkimist ei pea taluma. Praeguseks oleme maganud kuskil ookeani ääres, pargi parkimisplatsil, laste mänguväljakul ja peaaegu et ka automehaanikute töökojas. Aga viimane asendub nüüd hoopis automehaanikute enda koduga, mille üle me kohe üldse ei kurda. Lihtsalt mõeldes tagasi meie seiklustele teel Adelaide'i, siis kogu see auto katkiminek ja teadmata ajaks mehaanikute kodus peatumine on üsna deja vu-maiguline.
Loodetavasti saame reedeks või laupäevaks liikuma ja siis juba ookeaniäärt pidi Melbourne.

Harrow jääb nüüd maha

Istume siin Horrow Rd-i elutoas Adelaides ilmselt viimast korda ja ootame, et Glen oma suure camptruckiga meile järgi tuleks ja et me siis saaks hakata Melbourne poole sõitma. Viimane sõnum temalt on, et võib-olla hiljem....
Glen on muidu selline 50-60 aastane kiilakas hipi, kes on 15 viimast aastat elanud oma autos. Ülidselt ta sõidab mööda Austraaliat ringi, teeb lastele võlukunsti, müüb laatadel chaid ja mulliteed, muudab kraanivee tagasi vihmaks jne. Me täpselt ei tea, mis värk on, aga eks me saame teada.
Maganud ei ole, aga eks jõuab hiljem. Kunagi.

Täna juba nutsime natukene ja sõime omletti koos Pati, Marki ja Freyaga. Nüüd läheb asi jälle naljakaks ära, sest me oleme IKKA VEEL SIIN.

Veel Adelaide, kuid mitte kauaks

Tundub, et meie pikaleveninud Adelaidis mõnulemine hakkab otsa saama. Liiga kaua ei saagi nii tore olla ju kui siiani olnud on. Nüüd, kui hästi läheb, siis lahkume siit matkabussikesega järgmise nelja päeva jooksul. Homme kohtume ühe potenstiaalse reisikaaslasega-autojuhiga, et ta meie sobivuse üle otsustaks. Ja kui ikka üldse õnneks ei lähe, siis broneerime endale rongipiletid.

Helleka sunnil festivalidest rääkides, siis head olid. Aga väsitavad. Pärast viimase lõppemist olime ikka üsna poolsurnud kõigist neist lõpetamise trallidest ja pidevast ringitampimisest (ja tantsimisest).
Veel Fringe aias töötades oli meile kuni peaaegu viimase nädalani müstikaks, et kuhu need lugematud aia inimesed: muusikud, mustkunstnikud, putkade inimesed ja kes kõik veel pärast töö lõppu pingeid maandama lähevad. Vastuse saime ühel pikka ja kohutavalt väsitavat nädalavahetust lõpetaval pühapäeval, kui pärast tööd Helleka ja majaasukate tungival utsitamisel meie töö-aia kõrval olevasse teise aeda potsatasime. Ja oh imet! Tuli välja, et seal oligi Fringe klubi, mis täis kõiki tuttavaid nägusid ja head muusikat ja pehmet kunstmuru maas ning laternaid puude otsas. Imeline! Muidugi olime pärast selle aia külastamist veelgi rohkem kurnatud kui lihtsalt peale tööd koju minnes oleksime olnud.
Aga see festival sai läbi ja liikusime uude aeda WOMADi festivalile, et töötada osalt maisi müües, kuid suuremal jaol vegetaarlaste burgereid tehes. Saime kogeda kiiret restorani köögielu ja tunnet, et sa ei lõpeta mitte kunagi nende burgerite vorpimist. Kuid siiski, jällegi üks kokkuvõttes ülimalt meeldiv kogemus.
Kuna Fringe'i lõpupidu ja WOMAD festival ja lõpuks ka viimase lõpupidu langesid põõmst neljale järjestikusele päevale, siis pärast seda hõlmasid meie ajud vaid ühte mõistet ja see oli magamine. Füüsis, immuunsüsteem ja mõistus võivad ikka kohutavalt tundlikud sellistele kiiretele perioodidele olla.
Aga vähemalt on tantsida nii paganama lõbus. Eriti WOMADi lõpupeol kella viieni hommikul kuskil Hiltoni hotelli fuajees kümnekonna muusiku trummide saatel.

womadelaide liikuvas pildis

Festivalid said läbi. 4 nädalat Fringe aias ja seejärel 4 päeva Womadelaide'l. Mais oli ikka põhitegija.


Uni murrab mu kohe maha, nii et jätan jutu homseks Töpsu teha (!), aga sissejuhatuseks paar ülihalva kvaliteediga videot, et anda aimu, mis juhtus viimasel 4 päeval.

pisitilluke tükk WOMADELAIDE'i:

Faiz ali Faiz


Leigh Warren & Dancers "Breathe"


Ja mis toimus öösel Hiltoni hotellis?!



Sellised lood. Ja palju palju rohkemgi.

Varsti paneme Melbourne'i poole ajama.