Veel Adelaide, kuid mitte kauaks

Tundub, et meie pikaleveninud Adelaidis mõnulemine hakkab otsa saama. Liiga kaua ei saagi nii tore olla ju kui siiani olnud on. Nüüd, kui hästi läheb, siis lahkume siit matkabussikesega järgmise nelja päeva jooksul. Homme kohtume ühe potenstiaalse reisikaaslasega-autojuhiga, et ta meie sobivuse üle otsustaks. Ja kui ikka üldse õnneks ei lähe, siis broneerime endale rongipiletid.

Helleka sunnil festivalidest rääkides, siis head olid. Aga väsitavad. Pärast viimase lõppemist olime ikka üsna poolsurnud kõigist neist lõpetamise trallidest ja pidevast ringitampimisest (ja tantsimisest).
Veel Fringe aias töötades oli meile kuni peaaegu viimase nädalani müstikaks, et kuhu need lugematud aia inimesed: muusikud, mustkunstnikud, putkade inimesed ja kes kõik veel pärast töö lõppu pingeid maandama lähevad. Vastuse saime ühel pikka ja kohutavalt väsitavat nädalavahetust lõpetaval pühapäeval, kui pärast tööd Helleka ja majaasukate tungival utsitamisel meie töö-aia kõrval olevasse teise aeda potsatasime. Ja oh imet! Tuli välja, et seal oligi Fringe klubi, mis täis kõiki tuttavaid nägusid ja head muusikat ja pehmet kunstmuru maas ning laternaid puude otsas. Imeline! Muidugi olime pärast selle aia külastamist veelgi rohkem kurnatud kui lihtsalt peale tööd koju minnes oleksime olnud.
Aga see festival sai läbi ja liikusime uude aeda WOMADi festivalile, et töötada osalt maisi müües, kuid suuremal jaol vegetaarlaste burgereid tehes. Saime kogeda kiiret restorani köögielu ja tunnet, et sa ei lõpeta mitte kunagi nende burgerite vorpimist. Kuid siiski, jällegi üks kokkuvõttes ülimalt meeldiv kogemus.
Kuna Fringe'i lõpupidu ja WOMAD festival ja lõpuks ka viimase lõpupidu langesid põõmst neljale järjestikusele päevale, siis pärast seda hõlmasid meie ajud vaid ühte mõistet ja see oli magamine. Füüsis, immuunsüsteem ja mõistus võivad ikka kohutavalt tundlikud sellistele kiiretele perioodidele olla.
Aga vähemalt on tantsida nii paganama lõbus. Eriti WOMADi lõpupeol kella viieni hommikul kuskil Hiltoni hotelli fuajees kümnekonna muusiku trummide saatel.