Byroni lood

Ükspäev kohtasime poissi, kes on pärit Uus-Kaledooniast. See on üks pisike saar Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Anael rääkis metsikutest hobustest oma kodusaare rannal ning oma tööst klaasipuhujana.

Eile päeval matkasime mäe otsa majaka juurde ja sealt alla randa, kus ulpisime looduslikud basseinis, mis oli allpool merepiiri. Ebareaalne koht. Liiv peegeldas, lained olid hiigelsuured, õhk sätendas veeudust ja meie murdsime pead, kuidas meri meist korraga kõrgemal olla saab.

Meie majas elab Elis, tüdruk Brasiiliast, kes reisib 2 hiigelsuure kohvri ja veel u 4 reisikoti ja -kastiga. Kõige muu vajaliku hulgas on tal kaasas ka 40 paari kingi. Need täidavad ühe pappkasti. KUIDAS ta tegelikult reisib, on siiamaani müstika.

Eile õhtul kohtasime Syrreali ja Martinit. Nendest said meie hädasti vajatud kohalikud sõbrad. Täna viisid nad meid kõige kõige hämmastavamasse randa, kus me käinud oleme (ja me oleme käinud väga paljudes imeilusates randades). Liivale ja merele, mis rannast ranna teevad lisandusid kaljud, palmid, vihmamets. Aga meri oli küll seekord seal, kus ta olema peakski.

Kõik on hästi, kui ainult tehnika meie käes laiali pudenemise lõpetaks. Töpsu telefonisaaga on juba vana (tema omast sõitis ju üle nii auto kui kraana), minu oma otsusas hakata tegema vaid seda, mida ise tahab ning täna läks katki ka kaamera.

Bluesfest on linnas. Haume plaane, kuidas sisse hiilida. Jutud kahekordsetest aedadest küll varjutavad natuke meie lootusi. Aga no... Ehk ikka saab.


Nii ääremärkusesna siin... Ma reisin inimesega, kes ikka endiselt suudab pea kõik uued tuttavad panna endasse suhtuma kui rassisti, koaalakägistajasse, kaardivihkajasse jne jne. Üritame välja mõelda, kuidas see jälle juhtus, et enamik nalju uues seltskonnas keerlevad Töpsu sallimatuse ümber. Ja tegelikult ma kahtlustan, et ta päriselt ei ole lootusetu rassist. Aga üsna naljakas on seda kõike pealt vaadata.

muigasime end Byron Baysse

Melbourne jäi omadega sinna, kuhu ta jäi. Oleme Byron Bays. Seekordne roadtrip ei olnud küll päris selline, nagu me lootsime, aga tuletabki meelde siis, et ei ole vaja nii palju muudkui loota. Ja ega hullu polnud midagi. Pigem ajasid olukorrad, mille peale varem ärritusime, meid reisi lõpuks lihtsalt naerma.
Nimelt Rob otsustas poole reisi peal, et ta tegelikult ei taha üldse idarannikut näha ja eelistab hoopis 10-tunnista sõidupäevadega Byron Baysse kihutada. Lisaks oh seda vingumist ja hädaldamist, kui tal väsimus peale juhtus tulema ning me kohe telkimiskohta ei leidnud või õiget teed ei teadnud jne. Meie jaoks see ongi reisimine. Kuidas sa saaksidki uutes kohtades teada täpselt, kuhu minna ja kuhu välja jõuda!? Tema jaksas aga ikka pikalt, näiteks juba 100 km enne Sydneyt heietada, et kui suur on probleem, et ta ei tea, kuhu seal parkida ja kuidas kesklinna saada ja kui me siis paar korda ära eksisime ei unustanud ta mainida, et tema meelest oli Sydneysse minek algusest peale halb mõte. (Ära eksimisest rääkides... Esimest korda oli meil autojuht, kellel polnud ühtegi kaarti.)
Ja oli tal alles palju plaane. KÕik nad küll muutusid igapäevaselt, aga vähemalt sai ta oma plaanide otsas rahul olla, rääkides pidevalt, mida ta Byron Bays tegema hakkab ja kuhu minna tahab. Lakkamatult. Igal pool. Ükskõik, mis parasjagu ümberringi ei toimunud. Töpsu, Nicole'i ja minu jaoks oli see saksa poiss nagu mingi uskumatu imeloom, kes pidevalt närviliselt ringi padistab.
Ükskord jätsime Robi ube sööma, plaane ümber planeerima ja homsest päevast mõtlema ning ronisime tüdrukutega mäe otsa. Sealt vaatasime alla:


Samal õhtul läksime randa jalutama ning vaatasime, kui uskumatult ere on kuuvalgus ja kui hõbedased ookeanilained selle all. Liiv laulis ja vett oli niiiii palju.

Aga nüüd Byron Bayst. See on väike linn Brisbane'i lähedal, mida austraallased kirjeldavad kui eriti lõdvestunud, kui samas elavat linnakest, kus inimesed tööd peaaegu ei tee, vaid istuvad rannas, mängivad/häälestavad kitarri ja surfavad. Ja tõepoolest... Täna käisime Nicole'i ja Töpsuga väljas, vaatasime inimesi ja tõdesime, et nad tõepoolest kõik lihtsalt PEAVAD surfama (ja Maarja, sa läheks siin puhta lolliks, ausõna).

Kuna couchsurfing'ust väga vastukaja pole saanud, siis kolisime täna vihmasest telgist Byron Bay külalistemajja, mis osutus järjekordseks kirevaks, vabameelseks ja sõbralikuks kommuuniks (see on küll hipimaja keset hipilinna). Külalistemaja peab Iisraelist pärit Shy, kes jagab oma maja ja aeda suure valge lumepallitaolise kutsa, väikse tigeda näoga sõbraliku kassi ning terve hunniku ränduritega üle maa. Tuntub jälle koht, kus olla. Ja palju-palju mõnusam kui igasugune hostel.

jälle teele

Nonii. Homme hommikul hakkame sõitma Sidney poole. Ja siis juba mööda idarannikut üles Byron Baysse.
Reisikaaslasteks seekord saksa poiss Rob, saksa tüdruk Nicole ja kanada poiss/taani tüdruk "?" (viimane on üllatusosaleja, kes selgub homme hommikul).
Tõotab tulla põnev...

Nici, Chrisi, Boonie ja J.T.-ga jätame seljankat süües hüvasti. Kahju on ka.

Kultuur

Tutvustasime praegusele Melbourne'i kodule ja majakaaslastele trololololololoo meest. Nüüd on see pea esimene asi, mida me hommikul kuuleme ja viimane enne magamaminekut. Peale "cheeky-cheeky-cheeky Estonians"- laul/tantsu. Segane jutt, aga kui keegi veel tõesti ei tea, siis vaadake, trolololololo mees:

http://www.youtube.com/watch?v=t6FUR_nhGX8

Lootust on kolmapäeva hommikul jälle teele asuda.

Melbourne II

Passime Melbourne's, mis üldse pole selleks halb koht. Ootame, et kusagilt sajaks kaela ideaalne küüt idarannikule Byron Baysse, kus toimub lihavõtete ajal imesuur bluusifestival, kus esineb kõige muu hulgas ka näiteks Bob Dylan(!). Oleksime õnnelikud, kui saaksime festivali ajal vähemalt seal linnaski viibida. Kontserditele pääsemine on omaette ooper muidugi. Aga praegu on kõik väga kahtlane, sest lisaks sellele, et meil pole sinna veel sõitu, ei õnnestu kuidagi leida seal ka peavarju. Sohvasurfi inimestel, tundub, et pole meie jaoks ruumi ja hostelid pidid niikuinii festivali ajal inimestest pungil olema. Nii et... Jah, pole aimugi, mis toimuma hakkab (üllatus-üllatus).

Praegu elame Maddy (tüdruk naaberbussist Adelaide's) peika Nici ja tema majakaaslaste juures. Kuna tegemist on järjekordsete muusikutega, naudime peaaegu igapäevaselt kõige mõnusamaid tasuta kontserte hubastes kohvikutes ning veidi lärmakamates pubides - "bändipoiste" majakaaslasteks olemise eelised. Omast käest on võtta trummar, trompetimängija, saksofonimängija-pianist ja üks poiss, kes mängib suupilli ja teeb imehästi süüa. Ega palju rohkemat polegi ju vaja.
Ja uskumatu, aga neile isegi meeldib, et me nende elutoa oma laagriks oleme muutnud ("Let's keep the cheeky Estonians!"). Siiski üritame ära minna. Esiteks on siin külm ja teiseks me ei taha väga olla enam need eestlased, kes tulevad paariks päevaks ja külalislahkust ärakasutades jäävad paariks nädalaks või kuuks. Kuigi praegu jah tundub, et meist isegi ei olda veel tüdinud.

Melbourne'st rääkides on see nagu hiigelsuur Adelaide. Tõeline suurlinn. Ilmselt on vähe asju, mida siit leida ei ole võimalik. Põnev, elav, kirju samas kuidagi rahulik ja lõdvestunud. Palju kunstnikke ja muusikuid, palju avastamist. Lisaks on siin lihtsalt ilus.
Aga nii kahju kui ka pole, aeg oleks edasi liikuda. Ikka soojema ilma suunas!

Üks öö juhtus trummari sünnipäeva puhul unetute spontaanne pidulik fotosessioon:

Melbourne

Pole eriti aega ja internetti olnud, aga nyyd siis:

Mt Gambieris olime kinni 4 päeva. Kahtlustame, et asi on meis: nii kui me kusagile mootorsõidukisse paarika päevaks istume, keeldub see ühel hetkel edasi sõitmast. Aga kui auto on katki, siis on auto katki ja tuleb jääda sinna, kuhu sattunud oleme. Seekord leidsime end väiksest maalinnakesest poolel teel Adelaide'st Melbourne'i. Vihmane ja külm ilm ei teinud olukorda üldse rõõmsamaks. Küll aga tegid seda mehaanik Jim ja tema naine Hermain, kes meid ja Gleni nii kauaks ulualla võtsid, kui meie sõiduriist/ Gleni kodu autotöökotta ravile läks. Magasime üle pika aja voodites päris tekkida ja patjade sees Hermaine'i ja Jimi lastelaste magamistoas. Õhtuks tehti head süüa, järgmisel päeval sõidutas Hermain meid veel ka vaatamist väärt kohtadesse, samal ajal kui Jim ja Glen meie sõidukit putitasid. Õhtul vaatasime filmi ja austraalia jalgpalli (see on see kole agressiivne mäng, kus bokserites mehed üksteist julmalt vigaseks pekstes melonikujulist palli taga ajavad, et siis kohe pärast mängu jäävanni pugeda ning pisut oma sinikaid ja vigastusi leevendada).
Lõpuks sai auto valmis ja asusime jälle teele. Ette jäi koht nimega Juustumaa ja Great Ocean Road, mis tähendas üht maailma ilusaimaks peetavat teed, palju ookeani, ilusat rannikut, mägesid, kummalist (vihma)metsa ja hommikusööke kõige ilusamates randades, sadamates või autoparklates.



27. märtsil jõudsime päikseloojangu ajaks Melbourne’i, St Kilda randa (ja jah, see on täpselt see linnajagu, kus on filmitud “The Secret Life of Us”), Paul Kelly autoraadios laulmas just täpselt sellest samast asjast – päiseloojangust St Kildal. Parkisime end randa, tegime õhtusöögiks makarone tuunikala ja ubadega, jõime veini ja rääkisime juttu, vaadates Melbourne’i kesklinna silueti peegeldust lahel, rotid jooksmas seljataga mööda kiviaeda. Kui Glen oli magama läinud, suundusime meie muulile jalutama. Seal kohtasime pisikesi pingviine, kes nurrusid ja norskasid korraga. Teel pargis olevasse vetsu jõllitasid meid mitmekümned silmad: opossumid ja rotid elasin oma ööelu ja sotsialiseerusid usinasti.

Järgmisel hommik-lõunal jätsime Gleniga hüvasti , vinnasime seljakotid selga ja läksime oma teed. Glenist ja meie sõiduriistast rääkides... Glen on 55-aastane rändur, kes on viimased 15 aastat elanud oma auto-majas. Selles masinas on olemas kaheinimesevoodi, köök korraliku ahju ja pliidiga, katusel on suur prügikast, õmblusmasin, mulliaparaat, pirukamasin jne. Glen joob ainult aluselist vett, mille tarvis on autos samuti üks masin, mille ülesandeks on vesi heaks teha. 15 aasta taguse lümfisõlmevähist täieliku paranemise põhjuseks peab ta just seda vett, mis aitab inimese ph-taseme korda seada, luues sellega vähi edasi arenemiseks sobimatu keskkonna. Glen oli rahulik. Vahel ehk liigagi rahulik ja aeglane. Ikka väga aeglane. Aga kindlasti kuulub ta ka nende inimeste hulka, kellega kohtumise üle me väga õnnelikud oleme. Vaatame, kuulame ja saame natuke targemakski ehk.





Nüüd oleme juba varsti nädal aega Melbourne’s olnud. Tegemist on hiigelsuure, kirju ja põneva linnaga. Lisaks kõigele on ta veel ilus ka ning üsna kindlasti kõige euroopalikum linn Austraalias. Esmaspäeval maandusime seljakottide kiuste ja seekord isegi ilma suurema ringiekslemiseta oma siinses esimeses couchsurfingu kaudu leitud majas. Meie võõrustajaks oli Jack – töötu kunstnik, kes elas koos teiste töötute kunstnike ja ühe kohvikupidajaga, kelle nimi on Matt ning kassiga, nimega Pipar. Maja juurde k2ib ka kuri u 70-aastane naabrit2di, kelle hobiks on naabritele ja nende kylalistele oma aknast k6ige koledamaid roppusi karjuda.
Samal päeval saabusid majja ka Elis ja Eike – veel kaks Eesti tüdrukut, kes sohvasurfasid Matti juures. Tegelikult oli tegemist üsna naljaka ja minu jaoks soodsa eksitusega. Nimelt arvasid poisid, et kui palju neid Eesti tüdrukuid ikka olla saab, kes samal päeval neilt ööbimiskohta küsivad, ning eeldasid seega, et meie olime saatnud kirja nii Jackile kui Mattile. Tegelikult lõppes kogu lugu sellega, ühes majas ööbisid korraga neli eestlast: meie ja kaks veidi nooremat, just keskkooli lõpetanud tüdrukut. Jah, sain intervjuud.
Kui Eike ja Elis tundusid käivat mööda teatreid, kontserte ja kunstigaleriisid, siis meie otsustasime alustada Melbourne’ga tutvumist lihtsalt tänavaid mööda ringi kolades. Ja oioioi, neid tänavaid, poode ja inimesi. Vaadata tahaks igas suunas korraga, jalad löövad all tuld ning päeva lõpuks nendime, et oleme jõudnud läbi k2ia vaid ühe tänava. Hullumeelne linn.
Kolmandal päeval, kui tundus, et eelmisel õhtul tehtud imeplaanist koos Jackiga saientoloogia kirikusse minna ei tule midagi välja, otsustasime, et püüame siis lõpuks ka pisut turiste mängida ning istusime selletarbeks ringisõitvasse tasuta bussi, mis pidi meid kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse viima. Asi lõppes sellega, et mina magasin enamuse sõidust maha, samas ajal kui Töps püüdis kaardil näpuga järge ajada, et kus me oleme. Botaanikaaia juures ajasime end siiski bussist välja, sõime lõunat ja kõmpisime ringi, imestades ammu nägemata kase ja lepapuu üle. Pärast kõndisime veel ringi. Päeva tipphetkeks oli üle raudtee minev jalakäijate sild, kuhu olid sisse ehitatud kõlarid, millest tuli korraga hääli ja laule üle maailma. Erinevad rahvalaulud kõige erinevatelt inimestelt, loodud kõige erinevamateks puhkudeks, taustaks sammud ning alt läbi sõitvad rongid. Pool tundi kõndisime sillal edasi-tagasi, olles täiesti lummatud

Õhtul käisime Matti bändi kontserdil. Rahulikult mõnus.
Ükspäev käisime kõrvalmajas asuvas kunstigaleriis. Majaelanik Nick (Matti vend) esitles seal ka üht oma uhiuut tööd. Pärast seda käisime kõrval asuvas Hiina restorianis Matti, Nicki, nende ema ning Indiast pärist Taraga söömas. Väga hea. Kõik.


Lõpuks kolisime Jacki ja teiste juurest välja, sest meie tuba hakati kah kunstigaleriiks muutma. Nüüd oleme järgmises ühismajas, kust me homme ka edasi lähme. Kuhu? Pole aimugi. Couchsurfingus on vaikus. Pisut kodutu tunne on jälle, mis pole üldse väga hea, arvestades seda, et väljas läheb üha külmemaks. Aga me väga ei muretse sest noh... Meelt saab alati lahutada Melbourne’i imepoodidega, kuhu me homme jälle suundume ja mis on täis kõige vapustavamaid hilpe ja ehteid. Tüdrukute paradiis. Öömaja ehk tuleb ka kuidagi ikka.