paraadile

Hostelis, kus me esimese ;; veetsime sattusime kohe eestlaste karja peale. 4 t[kki peale meie veel. Istusime siis ]htul k;;gis, eestlased j]hkras enamuses. Kahega neist, Henri ja Tambetiga j]klusime eile ka pea terve p'eva ringi. K]isime kusagil m'e otsas h'sti suures pargis. (Sinna viis umbes nii pikk trepp nagu kaks viljandi treppi alla j'rve juurde). Sain esimese intervjuu ka k'tte. Kohe palju asjalikum tunne on n[[d. Henri ja Tambet r''kisid ka, et eestlasi ongi siin k]ige rohkem backpackeritest. Nad olla t;;tanud farmis, kus k]ik 10 t[[list olid eestlased. V'ga veider.

Eile ]htul oli geiparaad. See oli umbes selline [ritus nagu meil laulupidu. Inimesed olid k]ik t'navatel, liiklus kinni ja siis tuli SUUR rongk'ik. No ikka v'ga kirju seltskond. Meie olime k[ll vaatepildist [sna vaimustuses. Pole ju n'inud midagi sellist enne. Ei oskagi kirjeldada. Pildid said ka udused.

T'nase ;; olime Jamangie juures. See on [ks noorpaar, kes meid CS kaudu kenasti vastu v]ttis. }htul j]ime nende verandal veini. Uskumatu tunne tekkis, kui vahepeal j'lle meelde tuli, et praegu on peaaegu november ja meie istume paljaste varvastega ;;sel verandal. Tegelikult on ;;d veel jahedad, aga iga p'evaga l'heb soojemaks. J'rgmisel n'dalal pidi juba 35 kraadi tulema.
Saime teada, kuidas krokodillirohketes vetes ellu j''da: tuleb minna ujuma koos lapse v]i koeraga, sest krokod pidavat eelistama v'iksemaid suut'isi. Kohalik tarkus.

T'na k'isime pargis hommikust s;;mas. S[[a ostsime mingi v'rske toidu poest, mis oli nagu paradiis. V'rskete viljade letis on selliseid asju, nagu me n'inudki pole ja isegi lihtne kirsstomat maitseb nii nagu ta kunagi Eestis maitsnud pole.

Praegu peame 'ra jooksma, aga tagantj'rele:

Kuala Lumpuri lastesupp.


S;;k Kuala Lumpuris.

Lastesupp ja edevad mehed.

Saime elu ja enam/v'hem tervise juures Perthi. Lend polnud just v'ga tore, ]nneks ka mitte pikk (6 tundi).Veidi muretsema pani see, et Istanbulis telekast uudiseid vaadates tundus olukord Indoneesias ikka [le keskmise kohutav. Sel hetkel me veel v'ga ei adunud, kus Malaysia Indoneesia suhtes asub, kuid lootsime, et kaugel. Igatahes, et te (kui te pole just geograafiliselt andekad) ei peaks kaarti otsima hakkama, et j'rgi vaadata, siis ma [tlen, et Malaysia on suht-koht Indoneesia kohal ja k[lg-k[lje k]rval. Sellest saime aru alles lennukis. Tore teada igatahes :D {le Indoneesia lennates saime igatahes kaeda mingeid oranzikaid suuri aukusid, mis h]]gusid ja liikusid natuke. Tea siis, kas need olidki need pahurad vulkaanipoisid. Turvalist tunnet igatahes ei tekitanud, eriti veel, kuna lendasime selle viimase otsa AirAsiaga, mis teadagi on igast otsast nii budget airline company kui [ldse olla saab. Et ehk m]tlesid, et mis see v'ike tuhk ikka teeb v]i et ehk ei satu me otse purskava vulkaani kohale. Ehk...
Kuala Lumpuri lennujaam on iseenesest [[ratu. Koosneb see v'iksematest terminalidest, mis on omavahel rongiliinidega [hendatud. Kui olime oma terminali j]udnud ja pakid k'tte saanud, siis viskasime pinkidele pikali, kuni valgeks l'ks ja meid vastaspin,kidele j'lgima kogunenud lennujaama turvamehed liialt paljuarvuliseks muutusid. S]itsime rongiga keskjaama ja ostustasime linna peale minna. Esimene hetk kui ]ue astusime, siis oli k]ll kergelt sauna tunne. vaatasime kaardilt, et jaama vastas peaks olema [ks suur ja igasugu linnu- ja liblikaaedadega park. Ok, l'hme sinna. Aga ei, p'rast m]ningat segases liikluses p]iklemist ja teek[simist tuli v'lja, et ei, me ei saa [le tee parki jalutama minna. Me peame selleks takso v]tma. Jabur! suht pahaseks ajas. Siis haaras [ks suur naerun'gu meil varrukast ja k]sis, kas me tahame linnatuurile minna. Seal pisdi ka t;;tama s[steem Hop-on-hop-off. Et on bussiliin, millega saad tervet kesklinna n'ha ja aegajalt maha tulla ja ringi kaeda. OK. K]ik oli kena, kuni l'ksime bussi pealt maha , et minna liblikaparki vms. Aga park muidugi ei t'hendanud, et saad ringi k]ndida ja murule pikali visata, et liblikad varba otsas istuksid. K]ik maksis. ja palju. Olime j'lle ]nnetud. Ja n'ljased. Ja v'sinud. Kondasime ringi ja sattusime mingisse kohalike koolide juures asuvasse vaba]hu s;;gikohta, kus olidki vaid kohalikud ja ka s;;gid ka nende nimed samasv''rsed. M]tlesime t[kk aega, kas ohverdada oma seedimise korrasolek k]hut'iele v]i mitte. T[hi k]ht v]itis. Valisime siis paljude lettide seast [he, kust v'ljan'gemise j'rgi mingi toidu kokku komponeerisime. ja muidugi saime k]rvale joogiks k[lma j''tee rohke j''ga. Kohe tulid meelde hoiatused kohaliku vee ja sellest tehtud j'' kohta. Aga n'lg ja janu olid v'gevad. Toit oli v'ga hea ja [limalt v[rtsikas, aga kahjuks ei suutunud ma identifitseerida midagi muud seal taldrikul peale riisi. Kogu s;;maaeg maksis umbes 16 krooni. Naiss eks?
J'rgmise peatuse tegime Kuala Lumpuri 'rikvartalis kaksiktornide juures. Suht f''nsu piirkond. Kondasime seal Burberry ja Prada poodide vahel t[kk aega ja l]puks l'ksime ja viskasime end ]ue parki pikali. Eemal paistis mingi veeatrakstioon olevat, nii et l'ksime kaema. Koht oli [lim lastesupp, kes l]puks hakkasid meie ees edvistama ja vettelartsatamisi n'itama. Kohal olid ka v'ga edevad mehed, kes [ksteisest muudkui pilte teha kl]psisid. Naljakas igatahes.
J'rgmisena l'ksime China Towni ringi vaatama. See oli p]]mst nagu tihe t'navater'gastik, mis olid paksult ''ristatud k]ikv]imalike s;;gikohtade ja m[[giputkadega. Ja ka meeletu suur market place oli lahe. Seal otsisime j'lle mingit s;;gikohta, aga paljud olid kas liiga eksootilised v]i veidi kahtlased. Aga [he hea hiina koha igatahes leidsime ja harrastasime j'llegi pimesi valikut. ja j'lle - k]ik oli niiiiiii maitsev. ja maksis ka umbes 20 krooni.
Hilja ]htul, kui lennujaama pidime j]udma, saime aru ka ajagraafikute mitte-paikapidavusest. Suhteliselt suva ju, kas buss v'ljub graafikus kirjas olnud 20.00 asemel 19.30 eks?
Igatahes oleme n[[d Perthis. Olime v'ga mures kogu selle tolli-asja p'rast, et kuidas nad talitavad meie ravimite, kaasasoleva raha ja toiduga (lennukis nad juba pihustasid meid [le vist mingi baktereid h'vitava sprayga, et me ometi oma kahtlasi batsillukaid Austraalia pinnale ei tooks.) Passikontrollis t]mmati meid kahte kohe k]rvale, aga see oli midagi meie passide t]ttu. Sai rutu korda, aga veider ikka. Hiljem, l'bisime veel mitmeid kontrolle ja asjapulki, kes meie deklareerimispabereid uurisid ja sinna mingeid arusaamatuid m'rkusi kritseldasid. Aga l]puks l'ks k]ik ikka nii kenasti, kui v'hegi v]is minna.
Pidime kohale j]udes helistama [hele eestlasele, kes korraldas transporti lennujaamast kuhu iganes Perthi linna. Muidugi ei saanud me aru, et peame olemasolevast telefoninumbrist mingid suvalised numbrid keskelt 'ra j'tma et helistada saaks. Kui oma hostelisse j]udsime, siis oli kell liialt v'he et meid check innida saaks, niisiis matkasime kuskile l'hedasse parki, et seal natuke k[litada. tee peal saime esimese kultuurisoki, kui kohtasime inimesi,l kes olid lihtsalt liialt armsad ja abivalmid. Ning park, kus olid suured muruv'ljad, ilusad tiigid ja palmid, kust lendasid v'lja rohelised papagoid. No saage aru meie jaburast vaimustusest, kui p'rast l]putuna tunduvat 'rkvelolekut j'rsku sellisesse paradiisi saatusime. Jaaa, korraks oli enesetunne meeletust v'simusest hoolimata isegi p'ris hea. Ja on tegelikult siiani hea. N[[d otsime vaikselt t;;d ja naudime linna. K]ik on hea.

ps: Malaysia toit ei teinud meie seedimistega miskit halba. Ju meil on siis raudk]hud. Hahhahahaha

vahel me parasjagu ei lenda ka

Lebotame Kuala Lumpuri lennujaamas toolidel. Või no Toeps magab ja mina olen üleval (tüüpiline).
Eelmise öö veetsime Istanbulis. Kohe lennujaamas saime aru, et Eesti on ikka ebaõiglaselt külm maa. Istanbulis oli õhtul u 20 kraadi sooja. Lennujaamast hotelli sõitsime mingi takso moodi teenusega, ainult et see ei olnud takso, vaid pigem nagu privaatne autojuht. Sellega läksime küll lihtsama, aga kallima vastupanu teed. Kuigi näiteks takso oleks täenäoliselt sama palju maksnud. Pluss hommikul ei olnud vaja muretseda, kuidas lennujaama tagasi saada. Auto oli punt kell 11 platsis. Õhtul käisime ikka natuke linnapeal patseerimas. Istanbul on mõnusalt kaootiline linn, samas kesklinn tundub ka pimedas piisavalt turvaline. Mulle endiselt meeldib. Toepsu häirib see kohalike tähelepanu vist veidi rohkem. Aga küll ta peab ka harjuma selliste asjadega.
Leidsime ühe õdusa söögikoha, kus patjadel maas istudes sõime aknal istuva tädi küpsetatud õhukest tainast (nagu lavaš) spinati ja kanaga ning jõime õunateed ja värsket apelsinimahla. Täpelt paras eilsek õhtuks. Küllalt vara kobisime hotelli magama ära. Hommikul käisime Grand Bazaarilt ka läbi, turistid nagu me oleme.

11-tunnine lend Kuala Lumpurisse oli isegi meeldivam, kui oleks võinud arvata. Süüa anti 2 korda ja minu jaoks esimest korda elus ei maitsenudki lennukitoit nagu lennuk, vaid oli kohe väga-väga hea. Samas ikkagi 11 tundi...oeh.

Natukene pabistame järgmise öise lennu pärast. Indoneesias, mis on kohe siin samas ning ühtlasi meie ja Austraalia vahel, peaks ju vulkaan iga hetk purskama hakkama. Eks näis...

Praegu puhkame natuke, enne kui Kuala Lumpurit vaatama lähme. Öö jäi vahele ja järgmine möödub samuti lennates. See päev tuleb nüüd kuidagi ära veeta siin. Jube väsinud on olla, aga samas mis siin ikka vinguda, me oleme ju Malaisias!!!

Ajan vist Toepsu üles nüüd. Mis ta magab siin.


Pealegi on väljas lõpuks valgeks läinud ja inimesed sagivad ringi igal pool. Kõik on sama lühikesed kui mina või veel hullemad! Hah.

miks mitte

Ma siis ütlen ka midagi, et oleks öeldud. Lähme tõesti Austraaliasse jah. Mitte et see tunduks hetkel maailma põnevaim ja originaalseim koht, kuhu reisida, aga kunagi ammu, ausõna, tundus küll. See oli siis, kui ma olin väike ja telekast koaalasid ja kängurusid vaatasin (või siis Töpsu väitel "Meie salajast elu"). Nüüd tundub, et miks ometi ei peaks ära käima, kui on võimalik. Lisaks loodan tagasi tulles olla vähemalt natukenegi rahulikum mõne koha pealt. Tsipa jälle püsida. Sellepärast tegelikult tulebki minna (vähemalt mul, aga eks ma üritan aru saama hakata, mis värk üldse selle Austraaliaga on kõigil).
Aga närv on juba pikemat aega erinevatel põhjustel püsti. Samas on hirmus põnev ja tegelikult tahaks juba seal kohal olla. Hetkel aeg venib nagu ee... liim?

Ettevalmistused sujuvad: täna õmblesin kotile külge 36 nööpi, kõik erinevat värvi.

Sissejuhatus ehk nädala pärast juba...

Niimoodi.

Töps ja Hellekas on otsustanud pageda ajaloo külmima talve eest ja varbad kuuma liiva pista hoopis maakera kuklapoolel - pead alaspidi. Minemine oli vaikselt tasapisi ähmasest udust reaalsuseks muutunud juba mitu aastat. Tõenäoliselt sai see konkreetsema ilme sarja "Meie salajane elu" tõttu. Igatahes, ükskord pärast järjekordse osa vaatamist teatas Hellekas mulle suure innuga (teate küll, kuidas see välja näeb), "et meie lähme ka sinna ja oleme ka just niimoodi, jah?!" Ja nüüd tundub, et mingi reaalse aluse oleme oma toonasele unistusele igatahes pannud. Läheme Austraaliasse.

Asjalikke asju ajades ehk tegeledes viisade, lennupiletite, majutuse ja dokumentidega, on küll aeg-ajalt lihtsalt naer peale tulnud, sest koos asjalik olemine ei tule meil ka parima tahtmise juures väga hästi välja. Samas, peab tõdema, et kuidagi nad meil tehtud on saanud, olgugi, et selleks võib-olla liialt palju aega on kulunud.

Sellegipoolest on asjalood nii, et week from now ja me seisame varahommikul Tallinna sadamas, et alustada oma pikka marsruuti: Tallinn - Helsingi - Istanbul - Kuala-Lumpur - Perth.

Siin nurgas püüame oma käike ja tegemisi aegamööda ka teieni tuua, pealkirja "Quite clueless" all, sest tõepoolest - liimi pole!