Mees olla on keeruline

Eilne sving oli lõbus. Tegelikult õppisime ametlikult hoopis lindy-hopi. Aga kuna järgmisesse svingi-tundi tulijad olid ainult tüdrukud, siis saime prii õpetuse selle eest, et neile tüdrukutele mehi mängiksime. Väga raske oli. Esiteks sellepärast, et põhisamm oli lindy-hopis ja tvistis peaaegu sama, aga natuke erinev ja see erinevus käis läbi terve tantsu. Teiseks muidugi ka pisiasi, et pidime kõike vastupidi tegema, värskete meestena. Aga lõbus oli ikka.
Ja hiljem, kui tagasi koju jõudsime õhtul, siis läks majas ilge trall lahti. Kui tüdrukud istusid rahulikult köögileti taga ja sõid juustu-veini, siis poisid kargasid ja tiirutasid kööki mööda ringi, käes kitarrid, trummid, jalgrattad, pannkoogitaignad, suvikõrvitsad ja muud sellist. Jämm ühesõnaga.
Täna sõidame kämpima kuskile mere äärde. Matkama ja telkima ja ujuma ja päevitama ja sukelduma ja mereelukaid püüdma ja sööma ja võib-olla surfama ka. Nii et me ei pruugi mõned päevad jälle levis olla. Ärge siis üle muretsege.

Vaikne elu.

Et nüüd kõik kodused hinged maha rahustada: kõik on hästi. Meil pole lihtsalt olnud väga suuremaid põhjusi, millest kirjutada. Või siis on meie taju kirjutamisväärsete sündmuste osas juba nüristunud, sest neid on koguaeg. Ei teagi enam.
Mis me siis teinud oleme?
Üks kord käisime svingipeol. Üle Austraalia tulid svingifännid kokku ja tantsisid järjest nädal aega. Adelaide Eesti Majas. Juhtusime ka kuidagi sinna pärast seda kui olime pisikeses Jaapani kohas kõige maitsvamaid hõrgutisi nautinud. Peole jõudnud, tuli välja, et bänd oli meie nimed listi pannud, nii et saime tasuta sissegi. Terve maja oli kohal ja õues oli vägev rattakuhi nagu meil tavaks on saanud. Mõnus oli. Ainult see, et me kohe üldse svingida ei osanud, hakkas kergelt häirima. Täna läheme ja proovime ametlikult seda kihvti tantsu õppida. Koos umbes paarisaja inimesega.
Siis, kuna meil on nüüd üsna permanentne bassein tagaaias, teeme veenalju. Ehk kui on väga palav ilm ja inimesed on nagu uimased porikärblased, siis mingi hetk sulpsavad nad kõik korraga basseini ja harrastavad seal kaheksasse ujumist, inimpurskkaevu ja ümarast basseinist jõe tegemist. Ja pärast seda söövad õues tatraputru ja kuivavad.
Mõnikord tulevad välja meie sõbrad usbekk ja pakistanlane. Nad on väga edevad mehed ja sellepärast kulub neil enda õueminekuks valmis seadmiseks üüratu aeg. Tüdrukud saavad ka varem valmis. Siis läheme nendega bändi kontserdile tantsutama. Hiljem käime veel mõnes kohas tantsimas ja kell neli hommikul sööme falafel'isid.
Igaüks meie majas võib suvalisel hetkel minna tänavale ja teenida seal pillimänguga paarsada dollarit. Ja nii juhtubki, et sõidame oma ratastega mööda tänavat ja peatume vahepeal, et tuttavatele jämmijatele kaasa elada. Tore vaikne elu.

mummuline lumememm

Sellel nädalal käisime natuke rohimas (st üritasime umbrohumetsast väärtuslikke vilju välja otsida). Neljapäeva hommikul ärkasime üles vihmsabina peale bussi katusel. "Jee, vihma sajab!" - "Jaa, maga edasi, täna tööd ei ole." Ühesõnaga magasime veel, kasutades ära bussi sellehommikust talutavat temperatuur. Pärast väntasime turule ja ostsime järgmise päeva pitsapeoks süüa.
Reedel oli Mike'i sünnipäev. See on see kontrabassi ja kitarri ja trompeti ja trummide ja kõige muu mängija, kes muuhulgas tavatses kunagi üherattalisega iga päev tööle sõita, peas kõvakübar, käes kohver ja seljas ülikond nagu kontoritöölisele kohane. Korraldasime majakaaslastega talle meie pool lausa 5 pidu. Kõik ühekorraga ja samas kohas loomulikult. Muuhulgas, kuna meil on siin praegu kesksuvi, siis pidasime maha ka ühe jaanipäeva. Lõket teha ei saanud, sest tulekeeld on (siin ju põleb või ujutab igal võimalusel), aga olime inimesed siin saunajuttudega nii elevile ajanud, et aeda otsustati püsti panna saunatelk. Esimest korda elus käisime kottidega jõest kerisekive korjamas (mis otseloomulikult on siin illegaalne nagu ka kõik muu). Samal ajal ronis Mark eukalüptipuu otsa, et sealt viha jaoks oksi lõigata. Kaskedega neil siin just priisata ei ole. Võib-olla botaanika aiast oleks leidnud...

Pidu tuli välja selline: ühes aia nurgas küpsetasid inimesed puuahjus pitsasid. Seal kõrval, sinisel vaibal, mängis pidevalt koosseisult muutuv bänd (kitarrid, tromboon, kontrabass, klarnet, trummid, džembed...). Sealt edasi tuli saunatelk, mis isegi läks leigeks mingil hetkel. Telgi kõrval grillisid inimesed kive. (Kogu saunaettevõtmise kahjuks võib lugeda vaid Mark'i põlenud ripsmed.) Verandal oli bassein, mille me samuti reedel püsti olime pannud. Köögis oli tantsupidu. Aed oli kaunistatud hiinalaternate ja küünaldega. Jalgrattaid oli umbes 50, inimesi u 150, koeri 1, kanu nagu tavaliselt 6. Toeps läks kell 3 korraks bussi pikali viskama, ärgates kell 6, ikka ujumisriided ja pidukleit seljas. Mina läksin täitsa meelega kell 4 magama. Enamus olid siis juba ka koju läinud või kusagile diivanile vajunud.





Hommikul nägin 2 tundi und basseinist ja külmast veest. Hirmus palav... Ärkasime üles ja otsustasime minna aeda edasi magama. Aga verandal oli ju bassein! Järgmisel hetkel juba hüppasime pidžaamades vette. Täiuslik äratus peale bussiund, mis lõpeb enamasti põgenemisega palavuse eest aeda.
Peale suplust hakkasime koristama. Kui te tahate nõudepesu enda jaoks väljakutseks teha, siis jätke näiteks pitsataignased nõud ööseks ja hommikuks õue päikse kätte kuivama. Paaritunnine tegevus on sel viisil garanteeritud. Peale tundi küürimist otsustasime, et peaks ikka sööma ka. Pat lõikus valmis kiire puuviljasalati, Mike keetis kohvi, võtsime kaasa vahukoore, baklava ja šokolaadikoogi ning liikusime kõige sellega ühte peaaegu puhtasse tuppa sööma.
Pärast jätkus koristamine ning seejärel võeti ette kollekviivne uinak elutoas.



Seejärel läks Pat vist oma sünnitavat õde vaatama ning meie, ülejäänud, ehitasime omale võimalikult tobedad mütsid ja läksime "tobeda mütsi peole". Tegelikult oli tegemist Alice-i stiilis teepeoga... Aga see selleks. Istusime seal natuke oma veidrate peakatetega (minu omale olid näiteks kinnitatud kakas spraglit ja kummipart, Mark kandis kiivrit, mille otsas oli pliiatsit kandev dinosaurus jne) Peale tassikest teed otsustasime minna edasi ühte Itaalia restorani head pastat sööma.

Pühapäeval sõitsime meie kodubussikesega Barossa Valleysse, et külastada Tiiut ja Markot, keda ma eelmisel päeval peol 3 tundi diktofoniga piinanud olin. Need on eestlased, kes enne meid CS kaudu siin majas peatusid. Barossa Valley on ilus mägine piirkond, kus ükskõik kuhu vaatad, laiuvad suured viinamarjaistandused. Inimesed on veinised. Kogu aeg. Tiiu ja Marko elavad ühe veinitegija, Travise, juures.
Joodi veini, mängiti pilli, joonistati, kõiguti võrkkiiges, tantsiti jne. Koju minema hakates selgus, et meie bussile meeldib seal maal vist rohkem kui linnas ja tema ei tule küll Adelaide'i. Peale tunnikest veenmist saime siiski teele asuda. Jimmy mängis kitarri, Angie ja Tom magasid, ülejäänund undasid ja häälitsesid.



Aa, ja muide, huvitatuile: meie siin ei põle ega upu. Metsatulekahjud on Lääne-Austraalias; autod ulbivad jõgedeks muutunud tänavatel Ida-Austraalas Queenslandis (ja natuke vist juba küll ka Victorias, mis on meile lähemal). Meie siin lõunas oleme üsna kuivad ja korras. Vähemalt praegu veel.

v-formation!!!

Ükskord oli laupäev. See oli meie esimene päev ametlike majakaaslastena ja mitte enam piinlikult kauaks jäävate sohvasurfaritena. Pärast turu sulgemist oli köök punnis kõikvõimalikest värvilistest köögiviljadest ja otsustasime Toepsuga, et teeme ühe suure söögi (meist on siin olude tahtel saanud üsna taimetoitlased). Lõikusime, tükeldasime, küpsetasime ja praadisime paar tundi ning viisime söögilaua õue. Järgnes mõnus suur maja õhtusöök aias. Magustoiduks lõikus keegi kiiresti kokku puuvijlasalati, mida siis jäätise ja šokolaadihelvestega ära söödi. Hiljem jätsime Mike’i koju pilli mängima ja oma õelastega filmi vaatama ning läksime linnapeale.
Pärast laupäeva tuli pühapäev. Palavust oli palju, nii et päev veedeti erinevatel põrandatel lamades ja raamatuid lugedes või magades. Kella 6 paiku hakkasid inimesed vaikselt ellu ärkama ja aeglaselt ringi roomama. Lõpuks otsustati, et nüüd on küll juba piisavalt talutav olla ja ilmselgelt tuleks ette võtta rattasõit randa. Rand on erinevatel andmetel 20-120minutilise rattasõidu kaugusel mööda ilusat “lamedat” (meie jaoks üsna künklikku) jõeäärt. Panime pähe kõige tobedamad, värvilisemad ja vanemad kiivrid, mis majast leidsime ja asusime seitsmekesi teele. Randa jõudes ootas meid meri ja päike, mis veel 5 minutit mere kohal rippus. Tüdrukud sulberdasid rahulikult loksudes vees, poisid tegelesed, nagu ikka, üksteise jooksu pealt maha rammimise ja ebainimlikult aktiivsete pallimängudega. Pärast otsustati, et kõht on tühi ja tuleb minna kala ja friikartuleid (eesti keeles kõlab see ikka väga kohmakalt) sööma. Sõitsime, moodustades tänavatel v-kujulisi linnuparvi, Henley väljakule, kus ootasid inimesed ja söök. Tegime ratastest kõrge puntra, sõime, tegime panuseid, kui palju maksab lendu visatav vilkuv jubin, uurisime välja, et 5 dollarit ja otsustasime, et lähme nüüd kiivripealise seltskonnana jäätist ostma. Jäätis, muide, ei maitse kusagil mujal nii halvasti kui Eestis (see tähendab siis, et väga hea oli). Pärast seda sõitsime koju. Mitte kunagi varem ei ole rattasõit olnud nii meeleolukas kui seekord. Kellade kõlinal, reas, paksu ja peenikese ussi või v-kujulise parvena lendasime koju, tehes vahepeal silla all peatuse gängipildiks. Kodus avasime majaomaniku kingitud šampuse ja läksime veel parki helendavata lendavat taldrikut loopima. Ja siis rõõmsate ja rahulikena magama.
Üsna sulnins elu on, mida on raske mitte nautida. Austraallastel oleks mitmetele eestlastele üsna palju selle nautimise koha pealt õpetada.
Aga praegu lähme rohima. Et siis pärast mitterohida.

“Kallid majaelanikud, me jääme siia veel paariks kuuks.”

Niimoodi teatasime õhtusöögilauas paar päeva tagasi. Tegelikult me päris nii nahaalsed ka polnud. Pigem pärisime argsi, kas see oleks ok, kui me jääksime veel mõneks ajaks ja hakkaksime korralikult üüri-kommusid maksma.

Põhjus, miks me ikka kuidagi ei saa ega saa siit mõnusast linnast minema on nimelt see, et leidsime siin pikemaks ajaks töö. Algul töötame mõnda aega Adelaide Hills-is mahejuurikate vagude vahel rohides, istutades ja vilju korjates. Vaod iseenesest pole pikad, sellised tavalised Eesti aiamaa mõõdus. Pigem on töö raske selletõttu, et neid vagusid pole vist kunagi rohitud ja suure heina seest on keeruline väärtuslikku juurikat leida. Ning muidugi KUUMUS. Suvi on kohale jõudnud. Ning enam ei käi suur soojus paarinädalaste vahedega, vaid pigem kolme-neljapäevaste tsüklitena. Nii et kuum on palju tihemini ja normaalne mõnus ilm aina harvem. Täna on suurepärane ilm näiteks – pilves, soe, veidi vihmane ja tuuline. Kohalike jaoks on see muidugi arusaamatult halb suveilm.

Aga igatahes. Pärast vagude vahel kükitamist hakkame tööle Adelaide suurel atraktsioonil Fringe Festivalil. Kuulsime sellest tööst tegelikult enne kui end sellega seostama hakkasime. Nimelt rääkis keegi majast, et igal aastal peab üks restoraniomanik ja juurikakasvataja pisikest käru, kust paar inimest festivali külastajatele maisitõlvikuid müüvad. Ning et see pidavat olema äri, mis on segu taevamannast ja rahamägedest. Kuulasime, noogutasime peaga ja mõtlesime, et see võiks alles äge olla. Ning kas juhtus nii, et järgmise päeva hommikul sain kõne Mark-ilt, kes ütles, et me kiirelt turule pedaaliksime, sest et ta leidis meile töö. Kohale jõudnud ja oma tulevase tööandjaga kohtunud, tuligi välja, et lisaks agraarmajandusele ja sellega teise aasta viisa jaoks töö tegemisele oleme kindlustanud endale ka just sellesama maisikäru müüjate positsiooni. Ning kõige selle tõttu jääme siia elama veel kaheks kuuks enne kui oma kodinad kokku pakime ja Melbourne poole teele asume.

Eile õhtul, kui pärast kuuma, higist ja mudast tööpäeva koju jõudsime, olid teised kahjuks juba ranna poole teele asunud. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kust, kuidas ja kas bussid nii õhtul veel käivad, otsustasime siiski õnne proovida ja asusime õigesid busse ja peatusi otsima. Muidugi kulus selleks ilmatu aeg ning selleks ajaks, kui me ühe kahtlase bussiga täiesti teadmata suburbias ringi tiirutasime, oli väljas juba pilkane pimedus. Ning et asi oleks veelgi õnnestunum, saime majakaaslastelt sõnumi, et nad on just koju jõudnud, umbes siis, kui buss meid punktis x maha pani. Õnneks on ookean siin kaunis vali ja rannaäär küllaltki öise eluviisiga. Niisiis otsustasime, et kui me juba kord ennast nii kaugele oleme majandanud, siis ei lähe me kindlasti kohe koju ja parem naudime ülisooja õhtut, mühisevat ooekani, pudelit veini ja jahedat liiva, kuhu oma rammestunud liikmed sirutada. Mõnus. Väga.

Aastavahetusel varbad muru sisse

Ilm käib Austraalias niimoodi: umbes kaks nädalat kogub temperatuur julgust ja ronib üha kõrgemale kuni lõpuks on kaheks-kolmeks päevaks põrgulik palavus. Ning siis niisama järsku on järgmisel päeval täitsa peaaegu et jahe ja mõnus. Seda jagub jällegi mõnedeks päevadeks nings siis hakkab kogu trall uuesti pihta.

Praegu on siin hea. Selline päikse käes päris kuum ja varjus mõnusalt varjuline. Aga kahju on, et õhtud on samuti jahedamad. Peab lausa mõne liru kampsiku selga või salli kaela ümber panema. Või kui toreda pisikese kandilise auto tagaistmel sõita, siis võiks isegi teki ümber panna, sest katust sel autol ometi pole. Kuid kuuma ilma jagus ka nii mõnekski ajaks. Näiteks paar päeva enne aastavahetust oli olukord justnimelt selline nagu Hellekas kirjeldas – sulasime vaikselt. Jõudsime järeldusele, et meie kered peavad küll šokiseisundis olema, sest sellele aastaajale kohaselt peaksime praegu tublisti pekki kasvatama ja mitte seda päikeselõõsas sulatama.

Töps, tark ja tubli laps, otsustas päev enne uut aastat rattaga sõitma minna. Sest jõe äärt pidi jookseb ilus ratta- ja jalutamistee, mis viib kiina-kääna ookeani äärde. Muidugi tasus see üleliigne tublidus karmilt kätte, sest rattaga sõites oli umbes selline tunne nagu pahviks koguaeg leilikuuma näkku. Terve tee peal kohtasin vaid paari inimest, kes nägid küll välja nagu hetk enne kuumarabandusse minestamist. Sellest eeldan, et ega ma ise ka just kõige kenam vaatepilt tol hetkel polnud. Ja jõe äärt mööda jooksvas koplis lesis üks hobune, kelle kohta ma arvasin, et ta oligi juba selle va kuumarabanduse kätte ära surnud. Sest (parandage mind kui vaja, teadjad inimesed) minu teada hobused niisama lihtsalt siruli ei heida, kui nad just parasjagu pisikest varssa ei saa. Jah. Ja jõe ääres oli ka üks kõige ebareaalsematest ja kõhedusttekitavamatest vaatepiltidest, mis ma kogenud olen. Ühte kohta oli loodud värviline plastist ja papjee-mašeest lõbustuspark või –linn vms. Olid vaaterattad, karussellid, imelikud hiiglaslikud jõllis silmadega näod, põhjapõdrad, suured muru sisse püsti löödud kirjad, mis soovisid head uut aastat umbes kuues erinevas keeles; paks pundunud vaal nööri otsas keset jõge ulpimas ja igasugu muud nänni ja puru. Ning õudne plekine jõulumuusika. Kui te nüüd kujutate veel ette kõiki neid rattaid ja karusselle-mänguasju liikumas ja keerlemas keset palavusest värelevat õhku ning täielikku inimtühjust, siis saate ehk aru, miks ma sellest vaatepildist üsna šokeeritud olin.

Umbes nii möödusid palavad päevad. Siis tuli aastavahetuse õhtu. Kuni umbes kella 8ni polnud meil veel aimugi, mis saama hakkab. Istusime kodus, sulasime, tegime külma limonaadi oma aia sidrunitest, ajasime kanu tagasi aedikusse, tegime piparkooke, õppisime žongleerimist ja üherattalisega sõitmist ja muid selliseid pisiasju. Siis tuli Dan ja ütles, et lähme nüüd peole. Ja läksime ja sõitsime läbi mitmed toredad kohad. Linn oli täis pisipidusid ja nunnusid tagaõue-oaase. Aga meie läksime ühte võluaeda, kus rippusid mahedad riisipaberist laternad, teeääred olid ääristatud suurtes savipottides taimedega, muru oli täis värvilisi tekke ja vaipu, puu otsa oli riputatud väänkasvudesse mässitud vana puutool, aia tagumises otsas lösutas pastelne vana uunikum-auto, selle kohal lae all maa poole vaatavad rattad, terve aed mässitud pisikestesse jõulutuledesse ja muru samaväärselt kaetud küünaldega. Ja maja täis ilusaid fotosid, maale, pisikesi teravmeelseid detaile, head muusikat ja mõnusaid inimesi. Ja veendusime uuesti, kui õiges eas me ikka oleme. Kõik inimesed olid lihtsalt ägedad ja huvitavad ja sõbralikud.

Keskööks sõitsime natukeseks ajaks ühele katusepeole kesklinnas, et sealt ilustulestikku vaadata ja üksteisele palju õnne soovida. Aga see polnud siiski nii mõnus, nii et läksime ikka tagasi oma võluaeda ja tantsisime end oimetuks.

tulnukkuusk linnaväljakul

Oleme ikka siin. Uuel aastal tõenäoliselt lähme Adelaidest välja viinamarju või kirsse korjama, kui me just ei lähe vilja kühveldama. Aga seniks…
Vahepeal olime internetilevist väljas. Jõululaupäeval kadus nett ära ja pole siiani tegelikult tagasi tulnud. Sellepärast me olime jõulude ajal ka üsna tummad. Aga ehk antakse andeks.
Kui meil kodus on kõige tähtsamaks päevaks 24. detsember, siis siin on jõulud hoopis 25ndal. Meie üritasime oma joru ajades ikka jõuluõhtul ka natuke pidulikud olla ja tegime ahjukartuleid ja mingeid vorste ning piparkooke ja ingveriõlut. Sõime õues, kus öösel oli sooja ikka üle 20 kraadi, laual olid küünlad, mille sees kumasid päkapikkude ja kuusekeste asemel meritähed. Külma asemel närisid meid sääsed.
25nda hommikul üritasime end varakult üles ajada, et mitte suurele maja jõuluhommikusöögile sisse magada. Kusagil 9 ja 10 vahel hakkas köök täituma majaelanike, nende sõprade ja sugulaste, pannkookide ja terve hunniku värske puuviljasalatiga, mida koos vahukoore, vahtrasiirupi, šokolaadihelveste, mee ja kõige muu heaga koos pannkookide peale pandi. Olime varem kokku leppinud, et teeme ka loosipakid (umbes nagu koolis, ainult et kõik teadsid kohe, kes kellele paki tegema pidi). Mingit salmilugemist loomulikult ei olnud. Pakke jagas rumeenlasest jõuluvana, sest eestlased keeldusid lumehelbekestena üles astumast (snegurotška jaoks oli ju vara niikuinii).
Pärast läks enamus veel perekondlikele söömadele. Meie magasime ploomipuu all.
25nda õhtul läksime meie koduks olnud rohelise bussikesega randa. Jah, see buss päriselt sõidab ka, mitte ei ole ainult aiakaunistus. Rannas loopisime lendavat taldrikut ja üritasime endale aeg-ajalt meelde tuletada, et tegelikult on esimene jõulupüha. Pärast roninsid Jimmy ja Mike bussi katusele ja hakkasid laulma ning kontrabassi ja klarnetit mängima. Sellest kujunes varsti jälle paaritunnine rahva kogunemine, vabaõhukontsert. Lapsed olid vaimustuses, samuti näiteks üle tee olevas majas pidu pidav perenaine, kes meie muusikutele ilusad taldrikutäied jõulupudingut otse tänavale serveeris. Aga üks hetk pakiti pillid kotti ja sõideti edasi, sest pidime õhtu lõpuks jõudma mingisuguse Sami poole pittu. Korjasime rannast kaasa kõik inimesed, kes arvasid, et nad võiksid ka mingisuguse Sami poole tulla ja sõitsime, klassikaline muusika raadios üürgamas, Port Adelaide’i. Sihtkohta jõudes selgus, et too Sam, kunstnik ja meie Harrow Roadi maja kunagine elanik elab koos ühe teise, pisut hirmuäratava, tüübiga hiigelsuures kaubalaos või tehasehoones, mis on kohandatud koduks, kus on nii palju ruumi, et kõik asjad (nt seinakell), on lihtsalt u 10 korda suuremad, kui meie jaoks tavalistes elutubades. Kui tahta paralleele tõmmata, siis see oli umbes selline koht nagu pärmivabrik, kui sellest teha kellegi kodu. Ja kui sealne saal oleks umbes veel poole suurem. Väga sürreaalne pidu… Ja veel sürreaalsem jõuluõhtu.
Järgmisel päeval… See on siis 26. dets, jah? Igal juhul enamik olid kusagile ära kadunud ja meie päeva märksõnadeks said Nutella ja Vegemite, ehk Andre ja Floortje. Need samad, kellega me tolle kollase bussiga siia trippisime. Neil oli bussikene ikka katki natuke ja seega nad olid ikka siin Adelaide’s, viibides endiselt ainsate külastajatena seal tondilossilikus hostelis. Me kutsusime nad siis enda poole, sest meil oli vaja hävitada enne jõule koju kõndinud aed- ja puuvilju ja juustuvarusid. Õhtu lõppes mingite järjekordsete Pati sõprade kodus, kus pesuresti küljes rippusid hiinalaternad, inimesed tiirlesid (sõna otseses mõttes) aias olevas lastebasseinis ning köögis oli potitäis sangriat ja hunnik pitsatainast ning spetsiaalne pitsategemise aparaat (jaa, selline asi on olemas). Pärast vurasime ratastega koju tagasi, jätsime Andre ja Floortjega hüvasti (nad nüüd vast äkki on juba lõpuks Melbourni jõudnud), jõime teed ja läksime magama.
27. dets juhtus nii, et pakkisime hunniku tekke, patju, surfilaudu, päikesekreemi ja süüa koos kitarride, mandoliini ja üherattalisega jälle bussikesse ja sõitsime Mike’i ja Pat’iga Second Valley’sse. See on u 2 tunni kaugusel Adelaide’st. Seal on muidugi jälle üks ilus rand, mis muud. Ronisime mööda kaljusid, üritasime mu kõrvast põrnikat välja kutsuda, püüdsime kõik kivid rannast merre tagasi visata jms. Pärast tegime couc-cous’i hernestega ja sõime selle ära.
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja värsketest puuviljadest ja kohvist koosnevat hommikusööki läksid tüdrukud randa ja poisid kaljude vahele snorgeldama. Siis sõime lõunat, lugesime raamatuid, magasime ja läksime kõik koos uuesti kaljude vahele snorgeldama. (Ääremärkus: me juba oskame ka vähem kui 10 minutiga neid va kummist sukeldumisülikondi selga ajada.) Avastasime rannajoont, ujudes pimedatesse koobastesse ja vaadates, mis vee all ka toimub. See oli siis, kui me parasjagu ei vaadanud, kuidas inimesed kaljude pealt vette hüppasid. Nägime ainult väikseid kalu ja millimallikaid. Suurte hammastega tegelasi ei kohanud. Pärast tagasi ujudes kohtasime küll kalamehi, kes ütlesid, et u 10 km kaugusel, ühes teises rannas, olla samal päeval suurt valget (see on see hai, kes hammustab väga valusasti) nähtud, nii et vaadaku me ette. Me siis vaatasime. Õnneks olime niikuinii juba teel veest välja. Läksime tagasi bussi, tegime süüa ja tinistasime natuke kitarridega. See muidugi tähedab, et mina ja Töps plõnnisime niisama, poisid mängisid päriselt ka. Mike oskab pille mängida ja kõike muud ka teha. Pat üritab tublisti kõike õppida ja on sellega juba poolel teel. Ja ega meie ka niisama ei passi. Töps harjutab usinasti üherattalisega sõitmist ja mina otsustasin, et žongleerimine tuleb raudselt veel sellel aastal selgeks saada (või siis… vähemalt enne koju tulekut). Nii et kui me tööd ei saa, siis hakkame rändtsirkusega raha teenima.
Järgmisel päeval sõitsime ühte teise randa, sest poisid tahtsid laineid, mille sees surfata. Seda nad ka said. Meie hoidsime seekord merest ohutusse kaugusesse. Pärast oli jälle rannajämm, sest Pat leidis mingi ammu nägemata sõbra, kelle isa oli ka seal ja kellega siis Mike’l tuli koos jälle kitarri mängida. Üsna idülliline lõuna puuviljade, ranna ja muusikaga. Koduteel peatusime veel linnas nimega Viktor (päris nii seda vist ei kirjutata, aga peaaegu), kus sõime muna friikartulitega ja jälgisime kajakate käitumisnorme. Siis tulime koju ja läksime jälle kellegi sõprade poole, kus oli väga palju ilusasti riietatud inimesi (üks hullem kunstiinimene kui teine). Pidu toimus nende kunstiinimeste majas, milleks oli seekord koduks kohandatud kirik. Tahaks seda kirjeldada, aga ei oska… Mõelge sellise elumaja peale, mille sarnast te pole mitte kunagi kusagil näinud, unustamata, et tegemist on kirikuga, kus elavad kunstnikud.
Täna (30. dets) on väljas 39 kraadi sooja. Homme pidavat 43 tulema. Tunne on… Nagu väljas oleks 39 kraadi sooja. Ja toas ka. Bussis on natuke palavam, aga seal me hetkel ei maga. Ei saa. Sulame juba niikuinii vaikselt ära. Lihtsalt.. Pidev sulav olek.
Nüüd sai küll pikk joru.
Head uut!