eile, täna, homme

Eile käisime poistega Austraalia jalgpalli mängimas. Tegelikult me alguses väga ei tahtnud osaleda ja üritasime kõrvale hiilida vabandusega, et meil Euroopas on pallid ümmargused, aga pääsu polnud. Tegemist on kõige kaootilisema mänguga, mida ma näinud ja mänginud olen. Palli lüüakse käte ja jalgadega ükskõik kuidas (vähemalt selline mulje jäi). Väga palju reegleid ei ole, nii et igasugused julmad võtted on üsna tolereeritud. Need reeglid, mis on, on veidrad. Näiteks, et kui püüad õhust palli, siis hüppad õhku karjud "mark" ja tohid natuke palliga ära joosta (vähemalt nii seletas meile asja kohtunik Mark). Vahepeal puudutad mingil põhjusel palliga maad. Meie jaoks on tegemist ilmselgelt liiga palju jooksu ja vägivalda sisaldava mänguga. Aga lõbus oli.

Täna käisime rannas. Mängisime jälle mingit jooksumängu, üritades Jimmi kingi vastasvõistkonna liiva peale joonistatud kastist meie kasti tuua; ujusime, pea kohal lendamas haisid otsivad väikelennukid; päevitasime hunniku päiksekreemi "kaitsva" kesta all; mina ja Pat sõime sushit (siin müüakse seda pikkade rullidena ja siis näritakse otsast nagu wrappe); tegime inimpüramiide. Pärast kodus harjutasid Toeps ja Pat üherattalisega sõitmist. Mina tegin makarontsikuid.

Homme teeme piparkooke.

illustratsiooniks

esmaspäev

Eile käisime mustlaste jõulupeol

Enne seda sõitsime ratastega linna, et osta süüa ja asju kartulisalati jaoks, mida plaanisime õhtuks valmistada. Toitu oli palju, aga kuidagi see pakiraamidele ära mahtus. Aga poolel teel koju otsustas Hellekas ühe oma kottidest raamilt maha visata ja ikka nii põhjalikult, et kotis olnud piim leotaks läbi iga viimsegi kui asja. Tore oli vaadata, kuidas Hellekas tänaval oma sokkidest piima välja väänas ja kuidas suur punane paprika võis ühe tubli lehma tiitlit kanda, sest sellest nirises lihtsalt meeletu kogus piima välja. Lõpuks ometi tuli üks karma-laks ka talle. Seletan. Siiani on meil koguaeg väga mõnusasti kõik sujunud: Perthis kohanud väga kihvte inimesi; saanud töö täpselt seal suunas, kuhu tahtsimegi suunduda; saanud kokku ägeda kambaga, kellega teha just täpselt selline roadtrip, nagu peabki ning nüüd siin leidnud kõige muhedama maja ja selle sees inimesed, keda just peabki tundma, kui Adelaidis olla. Ja kõik see paneb meid tihti mõtlema, et kuskilt peab nüüd karma miskit paha ka tegema. Siiani olen pigem ma need pipraterad oma kaela saanud, aga nüüd lõpuks piisas vaid ühest väiksest piimapakist, et õiglus jalule seada :D
No igatahes, läksin veidi teemast kõrvale, aga mustlaspidu. See oli ühe vana maja tagaõues. Ja tundus, et kõik inimesed, keda siin teame, rääkisid sellest üritusest. Tagaõues olid piknikulinad, palju toitu, jooki, väike lavahütt, värvilisi tulesid ja palju inimesi, kes olid ühel või teisel moel pühademeeleollu riietunud. Jah, ka kuusekarda. Sellel õhtul oli vaba mikrofon ja sellesse mikrofoni esitatud palad läksid ühte Adelaide kohalikku raadiosse. Nii siis terve õhtu harjutasid väiksed inimeste grupid vaikselt oma laule (enamasti jõululaule) ja käisid kordamööda neid ka laval laulmas. Kõik oli väga mõnus. Kuna me tunneme nüüd inimesi, kes näivad tundvat kogu linna, siis oli koguaeg väga põnev ja sai palju nalja. Hiljem sai palju tantsu ka, kui nö "meie" bänd laval muusikat tegi. Vahva-vahva! Kõik inimesed olid heas tujus, elasid suure hooga kaasa ja olid üldse mõnusad. Ja eile õhtul tuli lõpuks ometi ka natuke jõulutuju. Kuid siin on jõul nii teistsugune. Mitte "Püha öö" nagu Eestis, vaid pigem "Jingle bell rocks". Ja terve nädal enne ja pärast jõule on täis igasugu üritusi ja jõuluteemalisi pidusid. Ja õues on soe. Või pigem varsti läheb :)

Adelaide...

...on meid ära v6lunud. Kitsamad ja hubasemad tänavad, ilusad pargid, jõgi, palju tudengeid, koduselt segased pubid, imeline turg, palju odavat ja head aasia sööki, huvitavad kirjud poed. K6igele lisaks maandusime eile majas 15 minutit kesklinnast, kus elab püsivalt vist 4 inimest. Maja on täidetud pillide, maalide, raamatute, igasuguse põneva kola ja heade inimestega.

Üldiselt uksed on lahti, sest keegi on niikuinii kodus. Või siis kõik arvavad, et keegi on kodus. Pätte pole veel käinud, aga kui keegi võõras sisse jalutab, siis k6ik eeldavad, et ta on kellegi teise sõber.
Omamoodi kommuun suure tagaaiaga, kus kasvatatakse köögivilju ja kanu. Magame sinna pargitud vanas rohelises bussikeses.

Õhtul läksime turule, sest Patrick (meie ametlik võõrustaja; tudeng; reisinud pikalt Lõuna-Ameerikas ja Aasias) ütles, et tema sõbrad mängivad seal õhtul midagi mustlasmuusikahõngulist. Leidsime reedeõhtuse turu täis saginat ja häid lõhnu. Inimesed veetsid koos peredega aega, juues head kohvi, süües maasikaid sulašokolaadiga, külmutatud jogurtit, puuvilju, kõikvõimalikke koogikesi...

Bänd oli selline:
Jimmi mängis imetillukest kitarri ja klarnetit vaheldumisi. Ta on enda sõnul meremees. Pärit Suurbritanniast, elanud aasta Eestis. Ülienergiline ja kõike oskav.
Michael mängis kontrabassi. Tema on praegu üks meie majakaaslastest. Ta on natuke hollandlane. Elanud ka Türgis.
Tom (nime eest pead ei anna) mängis trombooni.
Vahepeal oli pundis ka üks habemik kitarriga.

"Lava" (mingit lava tegelikult loomulikult polnud; mängiti põhimõtteliselt jõulukuuse all) ees kargasid lapsed ja svingisid täiskasvanud, kes päriselt ka oskasid ja tahtsid tantsida. Pärast rääkisime svingiõpetajaga (u 30aastane äärmiselt libeda välimusega mehike) juttu ja tuli välja, et ta käib igal aastal Eestis mingis suvekoolis tantsu õpetamas. Võib-olla meie austraalia kõige jaburam hetk oli, kui ta näitas meile oma käsivarsi, millele olid tatöveeritud u 30 cm-sed setu naine ja mees rahvarõivastes. Täiesti absurdne. Pärast istusime pubis ja Jimmi (see klarnetimängija) mängis ja laulus meile ette kõik eesti laulud, mida ta oskab.
Terve õhtu oli lihtsalt ülitore. Tants ja laul ja lõbusad värskendavalt vabameelsed inimesed.

Täna sõitsime koos Patrickuga ratastega turule. Laupäeval enne sulgemist on turul täielik hullus lahti. Puu-ja köögiviljad on alla hinnatud, sest müüjad püüavad neist iga hinnaga lahti saada. Ostjad trügivad ringi hõikuvate müüjate vahel, valides millised peaaegu üleküpsenud vilju koju kaasa viia. Samuti saab turult enne sulgemist odavaid pagaritooteid, head juustu, oliive jne. Sõitsime koju tagasi, kotid pungil head ja paremat. Täna teeme koos süüa.

Michael sõidutas meid täna Adelaide'st natuke välja ühte kirsiaeda, kus ta ise töötanud on, vaatama, kas neil seal tööd on. Ei ole enne jõule kahjuks. Peale seda põikasime läbi Michaeli venna juurest ja siis käisime veel ühes kirsiaias, kus meid varustati "kirsikaardiga", kust saab vaadata, kuna kusagil kirsid valmivad ning lisatud on ka telefoninumbrid ja andmed kirsiaedade kohta. Väga kasulik paber ilmselt. Kuigi eile meile pakuti ka näiteks aknapesija tööd. See on aga kahjuks linnatöö. Igal juhul eile toimis väga hästi see meetod, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes pakub tööd. Muidugi oma osa on siin ka sellel, et Patrick tundub lihtsalt sõbrustavat poole linnaga ja pool poolest linnast tundub olevat elanud meie praeguses peatuspaigas. Turul pidi Patrick iga paari meetri järel kedagi teretama või kallistama. Siin on natuke nagu Tartus nii mõneski mõttes.

Sõime just maailma magusaimat mangot ja nüüd joome šampust peale (välja ilmus üks tüdruk šampaga, kes ka vist elab siin). Kurta pole mitte kui midagi. Meil ei oleks ilmselgelt midagi selle vastu, et siin pikemalt peatuda.

Aa, panid oma hipipüksid jalga... Ma hommikul mõtlesingi, et kuidas küll normaalsed inimesed meie majja sattusid. (Daniel, majaelanik)

Roadtrip – teine osa

Esperance. Järgmine sihtpunkt: Adelaide.

Vahepeale jäid pikad vahemaad, kõige sirgemad maanteed, imeilusad rannad, pöörased lained, kaljused lahesopid, kängurud ja jänesed, kõrvetav päike, imelikud väikelinnad, bush´is magamine, õhtused veinijoomised, järsud kaljuseinad, kus peal ronida, suur ja sügav koobas, kuhu sai samuti sisse ronida, kämpingud, öised ja päevased kalapüüdmised, sõbralikud kohalikud, kullapalaviku-linnad, tolmused teed, igatsus duši järgi ja muud.

Ööd möödusid kõige erinevamates kohtades.

Mõnikord kämpingus, sest seal sai end ka päriselt pesta ja kraanikausi ääres hambaid harjata. Lucky Bay kämping oli meie jaoks harjumatult rahvarohke. Karavan-autod ja bussitäied turiste, kes tulid bush-elamust saama. Ja kängurud tolgendasid igalpool jalus. Aga rand järgmisel hommikul oli ideaalne. Liiv, nii valge, et silmadel on valus ja kaugelt jääb mulje nagu oleks tegemist lumega, ja pikk sile rand eresinisest ookeanist randa mürisevate lainetega. Seal käisime ka “ujumas”. Või pigem lainetega maadlemas ja nende sisse sukeldumas. Aga vesi oli lihtsalt tulisoolane. Seal rannas liiv “laulis”.

Mõnikord ööbisime enamasti road-train’idele mõeldud puhkealadel. Roadtrain’id on need meeletu suured veoautod, mille teelt tuleb heaga eemale hoida, sest neid ei peata miski. Ja kuna tee ääres on pidevalt sildid stiilis “unised juhid surevad” ja “ela see sõit üle”, siis peavad ka nende monstrumite juhid aegajalt tuttu minema. Selle jaoks on tee ääres pisikesed platsid, enamasti tihedalt vetsupaberitutsudega kaetud, kuid mõnikord ka lausa mõne laua-pingi ja kempsuga. Sellistes kohtades magamiseks peab olema väga hea unega, sest kõik veoautojuhid ei maga öösiti ja samuti ka rongijuhid.

Enamasti jäime peatuma siiski kuskil suvalises metsas või karjamaal või võsas. Kohad varieerusid üsna suuresti, kuid ühine oli neil alati see, et meid väga näha ei oleks. Sest keegi ei taha hommikul esimese asjana mõnd vihast farmerit rahustada. Ja farmimaad on igalpool. Või siis lihtsalt aedadega piiratud maad, et metsaloomad teele ei tükiks. Mõnel ööl jäime lihtsalt sinna, kuhu jõudsime. See tähendas, et mingeid mugavusi magamise ja elamise jaoks polnud loota. Teinekord püüdsime ööpimeduses leida mingit kohta, mida meile ennemalt oli reklaamitud. Kord passisime oma bussi kõrval ja olime hirmul, sest tundus, et keegi liikus sama metsa vahel ja püüdis meid suurte valgusvihkude abil leida. Hommikul avastasime, et olime end parkinud paarkümmend meetrit raudteest eemale.

Kalgoorlie on kullapalaviku-linn. See tundub üsna veider, et Austraalias on piirkondi, mis on siiani kullaihast uimas. Tundub kuidagi nii vesterni ja vana aja hõngune. Külastasime päikeseloojangus Super Pit’I, mis on põhimõtteliselt üks tooooohutu suur auk. Selle perved on siiruviirulised pikku- ja ristipidi ja selle sees roomavad aeglaselt pisikesed masina-putukad, kes oma kastides kive veavad. Nii kullaga kui ilma. Tegelikult on need masinad nii kohutavalt suured, et ei kujutaks ettegi, kuid selles maailmatu suures augus on nad justkui aeglased sipelgad.

Kullapalaviku-aegadel jätsid mehed oma kodud ja pered, et joosta (ja päriselt ka joosta, sest tulevastesse linnadesse, kus mingil hetkel kulda leiti, ei viinud just mingit mugavat transporti, nii et mehed lihtsalt kõndisid sinna oma paari asja ja kohustusliku veenõuga) kullalõhna pidi uutesse rajatud kaevandustesse. See tähendas palju väsinud üksikuid mehi ja meeletu suuri rahasummasid. Seega jooksid kullaihas meeste järgi ka rahaihas naised ning algatasid neid linnades bordelle. Üht Lääne-Austraalia vanimat ning siiani töötavat bordell-turismiatrakstiooni me ka külastasime. Meid juhatas ringi madam, kes oli vist kõige väljapeetum daam, keda ma kunagi kohanud olen. Huvitav.

Ühel õhtul käisime Kalgoorlie pubis õlut joomas, piljardit mängimas ja skimpy’sid kaemas. Viimased on baaridaamid-ettekandjad, kel pole midagi peale aluspesu selga panna, kui nad tööle tulevad. Ja see läheb ilmselgelt inimestele peale, eriti veel kaevanduslinnades, kus on enamasti kümne mehe kohta üks naine. Piljardilaua ääres kohatud seltskond keskealisi mehi juhtusid meie teele veel mõni päev hiljemgi, kui hiiglaslike liivaluidete juurde vana telegraafijaama vaatama läksime. Jäime mõneks tunniks nendega juttu ajama ja omale õhtusööki valmistama. Nimelt on siin osariigi piire ületades teatud nõudmised. Näiteks sõites Lääne-Austraaliast Lõuna-Austraaliasse, ei tohi sa kaasa võtta puu- ja juurvilju, pähkleid ja mett ja muud sellist. Seega pidime kõik vastavad ollused enne piiri ületamist ära tarbima. Välja tuli karri kõigega.

Ühel hommikupoolikul Baird Bays käisime merilõvide ja delfiinidega ujumas. Meid sõidutati paadis neisse paikadesse, kus olid merilõvi-kolooniad ning hiljem sinna, kus delfiinid tavatsevad ujuda. Kätte anti snorgeldamis-varustus ning vette läksimegi. Merilõvid on ägedad. Neil on kutsikasilmad ja mõnikord nad lesivad merepõhjas ja vaatavad meid, kes me ülevalpool ulbime, oma uudishimulike pilkudega. Siis äkki ujuvad kiiresti üles ja keerutavad ja mängivad meie ümber. Me Hellekasega polnud kunagi päris suures vees snorgeldanud, nii et see kõik vajas ka veel harjumist, kuid hiljem oleks aina rohkem tahtnud sukelduda ja veeloomade vahel keerutada. Ilma veeülikonnata oli see ka tunduvalt lihtsam, sest see hoidis meid liialt vee peal ja sukeldumine oli keerukas. Pärast sõitsime ka rohkem ookeani poole, kus saime delfiinidega koos ujuda. Nad olid nii suured ja kiired. Kui merilõvid püsisid üsna hea meelega meie juures ja uurisid-puurisid, et mis need inimloomad siin nüüd teevad, siis delfiinid olid veidi tagasihoidlikumad. Nad tulid ja kadusid kiiresti, nii et kui me nad silmist kaotasime, siis pidime vee peale tulema ja vaatama, kuhu suunas paadi peal seisev kapten osutab. Sinna poole ujudes saime jälle delfiinidega kokku. Neis vetes on ka mitmeid haisid (paljudel delfiinidel ja merilõvidel on hairünnakute arme), kuid õnneks ujus meiega koos ka mees, kellel oli haipeletaja küljes, millega siis kurivaimule sutsakat saaks anda. Sain aru, et see töötab mingil elektrišoki põhimõttel. Nii et väga palju hirmu polnud. Mul ehk veidi sellepärast, et esimesel korral merilõvide juures olin oma jala põhjasolevate teravate kivide vastu verele kriimustanud ja haide heast lõhnatundmisest on kõik kuulnud. Aga kõik läks hästi ja hiljem seda sukeldumisretke meenutades tundub kõik üsna sürreaalne.

Samuti sürreaalselt hea on korralik dušš, just pärast umbes nädalaajast pidevalt räpane ja tolmune olemist. Võite järgi proovida.

Nüüdseks oleme Adelaide’s ja proovime mõneks ajaks paikseks jääda. Eelmine kord, kui Albany’s seda lubasime, pidime küll oma sõna murdma, kuid praegu pole meil küll plaanis väga pea kuskile edasi reisida. Vähemalt mõnd aega :)

Albany-Esperance

Oleme Esperances. Roadtrip on kestnud ainult 4 päeva. Tunne on, nagu oleksime selle kollase bussikesega teel olnud juba mitu nädalat. Ainult heas mõttes. Palju on toimunud.

Kõigepealt viimasest õhtust Albanys. Meie hostelisse oli eelmisel päeval sisse marssinud teismeliste aborigeenipoiste jalgpallimeeskond. Teeme rahulikult oma internetituuri, kui korraga tulevad meie juurde kaks poissi teatega, et nende treenerid kutsuvad meid aeda nendega õhtust sööma. Neil on seal grillimine pooleli. Peale mitmendat kutset otsustasime siis olla viisakad ja minna ja öelda tere. Rääkisime siis natuke juttu poiste ja nende treeneritega. Tuli välja, et neil toimus parasjagu jalgpallilaager, kuhu pääsevad paremate õpitulemustega aborigeenipoisid üle Austraalia. Sellised laagrid toimuvad regulaarselt ja on osa projektist, mille eesmärgiks on toetada ja hoida põlisrahvast teismelisi eemal liimist, narkootikumidest ja kõigest muust kurjast ning pakkuda selle asemel alternatiive. Toetatakse ka näiteks aborigeene, kes tahavad ülikooli või korralikule tööle minna. See on natuke juba nagu teisipidi diskrimineerimine mõnes mõttes. Aborigeenist töötaja võib saada suuremat palka ja lisahüvesid, sest ta on osa põlisrahvast. Austraallased on nüüd korraga avastanud, et tegelikult ei olnudki see ikka päris õige, kuidas kuni 20. saj II pooleni aborigeenidega ümber käidi ja püüavad oma tegusid kuidagi heastada. See on tegelikult üsna uskumatu, millist poliitikat siin veel kuni 1970ndateni põlisrahvaste suhtes rakendati (siinkohal soovitus vaadata kõige muu hulgas ka näiteks filmi “Rabbit Proof Fence”).

Nüüd kaldus jutt väga ei-tea-kuhu, aga mõte oli selles, et need poisid olid tegelikult väga huvitavad ja oleks tahtnud nendega rohkem rääkida, aga nad läksid ära kinno. Aga no see selleks… Õhtu Albanys lõppes poole ööni jalgpallitreeneritega Jengat mängides ja õlut juues. Jenga on see mäng, kus puust klotsikestest ehitatakse torn ja siis hakatakse sealt neid klotse keskelt välja tõmbama ja torn ei tohi ümber kukkuda. Oli tore.

Töps tahtis kirjutada esimesest reisipäevast. Palun väga, Töps:

Jah, Töps, kes siin kannatlikult niheles, saab ka näpud töötama panna.

Esimesel reisupäeval lükkus minek veidi edasi nagu alati vist sellistel puhkudel. Aga kui olime lõpuks poes oma toidutagavarasid täiendanud ja tanklas uut bensiini paaki loksuma lasknud, saimegi teele. Natuke meie sõidumasinast ka. See on põhimõtteliselt nagu kollane kuklike, Mitsubishi bussike. Ta on korra külili keeratud, nii et nüüd on tal veidi muud tooni (kuid siiski sobituvat) liuguks ja paar mõlki on säravkollasega üle võõbatud. Peal on tal suur puust kast, mis on nagu ühele hipibussi kaaslasele kohane, korralikult teel kohatud inimeste täis kirjutatud. Peal on veel bensukanister ja svag. See viimane on selline õuesmagamise komplekt, kus põhimõtteliselt on ühendatud korralik madrats ja selle ümber käiv tugev presendist kott. Öösel tuleb koos oma magamiskotiga selle presentkoti sisse ronida ja telki polegi tarvis. Selle sees magab praegu rootslane Emma. Meil on puhta korralik telk. Bussis sees käib asi nii: kaks istuvad ees, kolm taga viimases pingis ja vahepeal on meeletu kuhi kotte ja pampe ja kõlareid ja mütse ja ukse ees veel suur külmakast. Selle viimase nimi on esky. Ja meie selja taga on päraluugi ette ehitatud veel süsteensed riiulid, mis lähevad viimse pilgeni söögiasju täis. Kõik näeb välja väga kompaktne ja kena. Aga inimesed, kes meie bussikest näevad, hakkavad ikkagi naerma, sest bussi ette, varurehvi sisse on kinnitatud suur ja veidi nilbe kondoom. Pidavat jälle eestlaste töö olema.

1. detsembril hakkasime siis sellise masinaga Albanyst sõitma. Vaid paar tundi, siis hakkasid aknast pideva ja ühtlase lauskmaa asemel paistma ilusad voogavad mäed, mis nägid välja nagu akvarellimaalilt välja astunud. Ja sinna üles olimegi teel nagu välja tuli. Toolbrunup’I mäe jalamilt hakkasime hoogsalt ülespoole kõmpima. Algul läks kõik, nagu lõuna-Eestis, kallak polnud väga hull ja tee vaid veidi kruusane. Aga mida edasi ja ülespoole me saime, seda hullemaks olud muutusid. Rada koosnes vaid lahtistest kividest, mis vaheldusid suurte kivilahmakate väljadega. Ja kallak oli tubli 45 kraadi. Võttis päris võhmale küll, kuid iga kord võsa vahelt välja saades saime nautida järjekordset tuulist ja kaunist vaadet. Päris tipu poole muutus kallak veel tunduvalt järsemaks, või tegelikult muutus meie rada lihtsalt kaljuks, millest me nagu kärbsed üles turnisime. Kõike tipus (1052 m) oli meeletult tuuline, külm ja veidi hirmus. Aga uhke tunne ka muidugi. Allatulek oli isegi veidi hirmsam, kuna jalalihased olid otsustanud streiki alustada ja värisesid suurest vaprusest. Ööseks jõudsime mingisse väga suvalisse külla, kus kõik oli ehitatud laineplekist. (Viimane on tegelikult üldse austraallaste lemmik ehitusmaterjal.) Saime kellegi sõbra maja verandal ööbida, sõber ise oli kodust ära. Oli mõnus.

Teisel päeval püüdsime rohkem mere äärde hoida. Sõitsime Fitzgeraldi rahvuspargis läbi suurte lauskmaade ning ringihüplevaid kängusid olid kõik kohad täis. Käisime mõnes kaljuses lahesopis, püüdsime kala, nautisime vaadet ja suuri laineid. Õhtul pidime otsustama, kas jääda kämpingusse või sõita järgmise lahesopi juurde ning seal lihtsalt metsas ööbida. Kuigi hääled jagunesid põõmst neli ühe vastu, siis vähemuse tugeval survel hakkasime siiski järgmisse kohta sõitma. Mingi hetk pöörasime teele, mille alguses olnud silt ütles, et tee on talveajal üldse kinni ja keelatud. Tuli välja, et tee oli tegelikult jõesäng ja vastavalt sellele ka väga raskesti läbitav. Sügavad rööpad vaheldusid suurte kallakutega, sügav pehme liiv suurte kaljuste kividega. Arvan, et keegi meist polnud väga kindel, et me oma bussikesega sellest kõigest välja tuleme. Andre, kui bussiomanik, oli ehk kõige enesekindlam. Igatahes oli meil taga istudes tunne, nagu hüppaks me omal sisikonda pahupidi ja oli päris ime, et meie kõhud ja südamed selle kõige juures keerama ei hakanud ja pahaks ei läinud. Lõpuks olime juba üsna pahased selle kogu ettevõtmise peale, sest see kohutav tee ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda ja mootor hakkas liiva sees unnates päris kõvasti tossu ajama. Kuid kohale me jõudsime. Kuna hakkas pimedaks minema ja me polnud just kõige paremas tujus, siis ei jõudnud me väga paljut ranna ääres vaadata, kuid päikeseloojang mägede kohal, mille ees mäslesid pöörased lained ja jätkus imetasane ja lumivalge soolane liiv, oli siiski päris kõva sõna.

Jäime ööseks metsa vahele (kus muidugi olid olemas nii kemps, soogilaud-pingid kui ka töötav gaasigrill, mis sest, et sinna kanti naljalt just inimesi ei satu) ja tegime ka vargsi lõket. Sõime öist känguruwrappi ja jõime head odavat pakiveini. Oli tore õhtu, saime oma reisikaaslasi veidi rohkem tundma. Mõnus rahulik seltskond.

Kolmas päev algas pannkookide ja kalapüüdmisega. Sealsed rannaääred on täis veidraid peaaegu paberõhukesi kaljusid (piltidel ehk ka näha kunagi), mis võiksid vabalt noa aset täita. Ja nad on kõik taeva poole püsti nagu täägid. Üsna metsik ja hirmutav, ja samas oioi kui ilus. Hiljem sõitsime jälle mööda sama põrgurada tagasi tee peale ja jätkasime teekonda Esperance poole. Otsustasime, et enam selliseid kahtlasi teid ja rännakuid ette ei võta. Vähemalt mitte paari päeva jooksul. Kuni, jälle õhtu eel, keset täielikku tühermaad peatusime korraks, et plaani pidada, kas sõita mere äärde vaatam rabbit proof fence’I algust või lasta otse edasi. Ei teagi, mis see otsus oli, kuid edasi ei läinud me sealt enam kummalegipoole. Sest mingi vidin (mobiliser?) pidavat katki olema. Oli juba õhtu ja telkida polnud seal läheduses kuskil, nii et olime õnnelikud, kui üks auto mööda sõitis ja me selle peatatud saime. Tuli välja, et autos oli naine, kellele kuuluva 45 000 aakrise maa ääres me pidama jäimegi. Ta lasi oma farmist paar mehaanikut kutsuda, kes siis mõne aja pärast meie auto kallal nokitsesid. Ilm muutus aina külmemaks ja pimedamaks. Lõpuks otsustati, et meid veetakse slepis 40 km nende farmini ja hommikul vaatame, mis saab. Kohale jõudnud, ootas meid ees korralik barby ehk grillipidu. Farmis töötas mitukümmend inimest, kes elasid mõnesaja meetriste vahemaadega majades. Majas, kuhu me jõudsime, elas perekond kolme ja üsna pea sündiva neljanda lapsega ning kolme koeraga. Samas olid seal veel mitmed teistest majadest tulnud farmitöölised oma koertega. Kõik olid kuskilt sinna rännanud ja farmi tööle jäänud. Inimesed olid sõbralikud, ropud, valjud, alkoholilembesed, väheste hammastega, veidi tobedad, külalislahked, ohtu trotsivad ja püsse armastavad (aga siiski sõbralikud, nagu mainitud :D). Maja ja aed olid küllaltki suured, segadust täis, suvalisi asju täis ja ühe sõnaga üks suur kaos. Nende laste mänguasjatoas me lõpuks magasimegi. Hommikul pidime veel ootama, et mingid ollused, millega parandati pragu õlipaagis, kuivaksid. Tuli välja, et probleem polnud nii tõsine, kui kartsime, kuid igasugu pisiprobleeme tundus olevat küllaga. Igatahes saime kunagi lõuna paiku sealt tulema ja jõudsime umbes kella kuueks Esperance. Ei tea veel täpselt, mis paar järgnevat päeva toovad, kuid kunagi me ikka Adelaide jõuame. Ja kui meie reis samamoodi jätkub, siis saab põnev olema.