eile, täna, homme

Eile käisime poistega Austraalia jalgpalli mängimas. Tegelikult me alguses väga ei tahtnud osaleda ja üritasime kõrvale hiilida vabandusega, et meil Euroopas on pallid ümmargused, aga pääsu polnud. Tegemist on kõige kaootilisema mänguga, mida ma näinud ja mänginud olen. Palli lüüakse käte ja jalgadega ükskõik kuidas (vähemalt selline mulje jäi). Väga palju reegleid ei ole, nii et igasugused julmad võtted on üsna tolereeritud. Need reeglid, mis on, on veidrad. Näiteks, et kui püüad õhust palli, siis hüppad õhku karjud "mark" ja tohid natuke palliga ära joosta (vähemalt nii seletas meile asja kohtunik Mark). Vahepeal puudutad mingil põhjusel palliga maad. Meie jaoks on tegemist ilmselgelt liiga palju jooksu ja vägivalda sisaldava mänguga. Aga lõbus oli.

Täna käisime rannas. Mängisime jälle mingit jooksumängu, üritades Jimmi kingi vastasvõistkonna liiva peale joonistatud kastist meie kasti tuua; ujusime, pea kohal lendamas haisid otsivad väikelennukid; päevitasime hunniku päiksekreemi "kaitsva" kesta all; mina ja Pat sõime sushit (siin müüakse seda pikkade rullidena ja siis näritakse otsast nagu wrappe); tegime inimpüramiide. Pärast kodus harjutasid Toeps ja Pat üherattalisega sõitmist. Mina tegin makarontsikuid.

Homme teeme piparkooke.

illustratsiooniks

esmaspäev

Eile käisime mustlaste jõulupeol

Enne seda sõitsime ratastega linna, et osta süüa ja asju kartulisalati jaoks, mida plaanisime õhtuks valmistada. Toitu oli palju, aga kuidagi see pakiraamidele ära mahtus. Aga poolel teel koju otsustas Hellekas ühe oma kottidest raamilt maha visata ja ikka nii põhjalikult, et kotis olnud piim leotaks läbi iga viimsegi kui asja. Tore oli vaadata, kuidas Hellekas tänaval oma sokkidest piima välja väänas ja kuidas suur punane paprika võis ühe tubli lehma tiitlit kanda, sest sellest nirises lihtsalt meeletu kogus piima välja. Lõpuks ometi tuli üks karma-laks ka talle. Seletan. Siiani on meil koguaeg väga mõnusasti kõik sujunud: Perthis kohanud väga kihvte inimesi; saanud töö täpselt seal suunas, kuhu tahtsimegi suunduda; saanud kokku ägeda kambaga, kellega teha just täpselt selline roadtrip, nagu peabki ning nüüd siin leidnud kõige muhedama maja ja selle sees inimesed, keda just peabki tundma, kui Adelaidis olla. Ja kõik see paneb meid tihti mõtlema, et kuskilt peab nüüd karma miskit paha ka tegema. Siiani olen pigem ma need pipraterad oma kaela saanud, aga nüüd lõpuks piisas vaid ühest väiksest piimapakist, et õiglus jalule seada :D
No igatahes, läksin veidi teemast kõrvale, aga mustlaspidu. See oli ühe vana maja tagaõues. Ja tundus, et kõik inimesed, keda siin teame, rääkisid sellest üritusest. Tagaõues olid piknikulinad, palju toitu, jooki, väike lavahütt, värvilisi tulesid ja palju inimesi, kes olid ühel või teisel moel pühademeeleollu riietunud. Jah, ka kuusekarda. Sellel õhtul oli vaba mikrofon ja sellesse mikrofoni esitatud palad läksid ühte Adelaide kohalikku raadiosse. Nii siis terve õhtu harjutasid väiksed inimeste grupid vaikselt oma laule (enamasti jõululaule) ja käisid kordamööda neid ka laval laulmas. Kõik oli väga mõnus. Kuna me tunneme nüüd inimesi, kes näivad tundvat kogu linna, siis oli koguaeg väga põnev ja sai palju nalja. Hiljem sai palju tantsu ka, kui nö "meie" bänd laval muusikat tegi. Vahva-vahva! Kõik inimesed olid heas tujus, elasid suure hooga kaasa ja olid üldse mõnusad. Ja eile õhtul tuli lõpuks ometi ka natuke jõulutuju. Kuid siin on jõul nii teistsugune. Mitte "Püha öö" nagu Eestis, vaid pigem "Jingle bell rocks". Ja terve nädal enne ja pärast jõule on täis igasugu üritusi ja jõuluteemalisi pidusid. Ja õues on soe. Või pigem varsti läheb :)

Adelaide...

...on meid ära v6lunud. Kitsamad ja hubasemad tänavad, ilusad pargid, jõgi, palju tudengeid, koduselt segased pubid, imeline turg, palju odavat ja head aasia sööki, huvitavad kirjud poed. K6igele lisaks maandusime eile majas 15 minutit kesklinnast, kus elab püsivalt vist 4 inimest. Maja on täidetud pillide, maalide, raamatute, igasuguse põneva kola ja heade inimestega.

Üldiselt uksed on lahti, sest keegi on niikuinii kodus. Või siis kõik arvavad, et keegi on kodus. Pätte pole veel käinud, aga kui keegi võõras sisse jalutab, siis k6ik eeldavad, et ta on kellegi teise sõber.
Omamoodi kommuun suure tagaaiaga, kus kasvatatakse köögivilju ja kanu. Magame sinna pargitud vanas rohelises bussikeses.

Õhtul läksime turule, sest Patrick (meie ametlik võõrustaja; tudeng; reisinud pikalt Lõuna-Ameerikas ja Aasias) ütles, et tema sõbrad mängivad seal õhtul midagi mustlasmuusikahõngulist. Leidsime reedeõhtuse turu täis saginat ja häid lõhnu. Inimesed veetsid koos peredega aega, juues head kohvi, süües maasikaid sulašokolaadiga, külmutatud jogurtit, puuvilju, kõikvõimalikke koogikesi...

Bänd oli selline:
Jimmi mängis imetillukest kitarri ja klarnetit vaheldumisi. Ta on enda sõnul meremees. Pärit Suurbritanniast, elanud aasta Eestis. Ülienergiline ja kõike oskav.
Michael mängis kontrabassi. Tema on praegu üks meie majakaaslastest. Ta on natuke hollandlane. Elanud ka Türgis.
Tom (nime eest pead ei anna) mängis trombooni.
Vahepeal oli pundis ka üks habemik kitarriga.

"Lava" (mingit lava tegelikult loomulikult polnud; mängiti põhimõtteliselt jõulukuuse all) ees kargasid lapsed ja svingisid täiskasvanud, kes päriselt ka oskasid ja tahtsid tantsida. Pärast rääkisime svingiõpetajaga (u 30aastane äärmiselt libeda välimusega mehike) juttu ja tuli välja, et ta käib igal aastal Eestis mingis suvekoolis tantsu õpetamas. Võib-olla meie austraalia kõige jaburam hetk oli, kui ta näitas meile oma käsivarsi, millele olid tatöveeritud u 30 cm-sed setu naine ja mees rahvarõivastes. Täiesti absurdne. Pärast istusime pubis ja Jimmi (see klarnetimängija) mängis ja laulus meile ette kõik eesti laulud, mida ta oskab.
Terve õhtu oli lihtsalt ülitore. Tants ja laul ja lõbusad värskendavalt vabameelsed inimesed.

Täna sõitsime koos Patrickuga ratastega turule. Laupäeval enne sulgemist on turul täielik hullus lahti. Puu-ja köögiviljad on alla hinnatud, sest müüjad püüavad neist iga hinnaga lahti saada. Ostjad trügivad ringi hõikuvate müüjate vahel, valides millised peaaegu üleküpsenud vilju koju kaasa viia. Samuti saab turult enne sulgemist odavaid pagaritooteid, head juustu, oliive jne. Sõitsime koju tagasi, kotid pungil head ja paremat. Täna teeme koos süüa.

Michael sõidutas meid täna Adelaide'st natuke välja ühte kirsiaeda, kus ta ise töötanud on, vaatama, kas neil seal tööd on. Ei ole enne jõule kahjuks. Peale seda põikasime läbi Michaeli venna juurest ja siis käisime veel ühes kirsiaias, kus meid varustati "kirsikaardiga", kust saab vaadata, kuna kusagil kirsid valmivad ning lisatud on ka telefoninumbrid ja andmed kirsiaedade kohta. Väga kasulik paber ilmselt. Kuigi eile meile pakuti ka näiteks aknapesija tööd. See on aga kahjuks linnatöö. Igal juhul eile toimis väga hästi see meetod, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes pakub tööd. Muidugi oma osa on siin ka sellel, et Patrick tundub lihtsalt sõbrustavat poole linnaga ja pool poolest linnast tundub olevat elanud meie praeguses peatuspaigas. Turul pidi Patrick iga paari meetri järel kedagi teretama või kallistama. Siin on natuke nagu Tartus nii mõneski mõttes.

Sõime just maailma magusaimat mangot ja nüüd joome šampust peale (välja ilmus üks tüdruk šampaga, kes ka vist elab siin). Kurta pole mitte kui midagi. Meil ei oleks ilmselgelt midagi selle vastu, et siin pikemalt peatuda.

Aa, panid oma hipipüksid jalga... Ma hommikul mõtlesingi, et kuidas küll normaalsed inimesed meie majja sattusid. (Daniel, majaelanik)

Roadtrip – teine osa

Esperance. Järgmine sihtpunkt: Adelaide.

Vahepeale jäid pikad vahemaad, kõige sirgemad maanteed, imeilusad rannad, pöörased lained, kaljused lahesopid, kängurud ja jänesed, kõrvetav päike, imelikud väikelinnad, bush´is magamine, õhtused veinijoomised, järsud kaljuseinad, kus peal ronida, suur ja sügav koobas, kuhu sai samuti sisse ronida, kämpingud, öised ja päevased kalapüüdmised, sõbralikud kohalikud, kullapalaviku-linnad, tolmused teed, igatsus duši järgi ja muud.

Ööd möödusid kõige erinevamates kohtades.

Mõnikord kämpingus, sest seal sai end ka päriselt pesta ja kraanikausi ääres hambaid harjata. Lucky Bay kämping oli meie jaoks harjumatult rahvarohke. Karavan-autod ja bussitäied turiste, kes tulid bush-elamust saama. Ja kängurud tolgendasid igalpool jalus. Aga rand järgmisel hommikul oli ideaalne. Liiv, nii valge, et silmadel on valus ja kaugelt jääb mulje nagu oleks tegemist lumega, ja pikk sile rand eresinisest ookeanist randa mürisevate lainetega. Seal käisime ka “ujumas”. Või pigem lainetega maadlemas ja nende sisse sukeldumas. Aga vesi oli lihtsalt tulisoolane. Seal rannas liiv “laulis”.

Mõnikord ööbisime enamasti road-train’idele mõeldud puhkealadel. Roadtrain’id on need meeletu suured veoautod, mille teelt tuleb heaga eemale hoida, sest neid ei peata miski. Ja kuna tee ääres on pidevalt sildid stiilis “unised juhid surevad” ja “ela see sõit üle”, siis peavad ka nende monstrumite juhid aegajalt tuttu minema. Selle jaoks on tee ääres pisikesed platsid, enamasti tihedalt vetsupaberitutsudega kaetud, kuid mõnikord ka lausa mõne laua-pingi ja kempsuga. Sellistes kohtades magamiseks peab olema väga hea unega, sest kõik veoautojuhid ei maga öösiti ja samuti ka rongijuhid.

Enamasti jäime peatuma siiski kuskil suvalises metsas või karjamaal või võsas. Kohad varieerusid üsna suuresti, kuid ühine oli neil alati see, et meid väga näha ei oleks. Sest keegi ei taha hommikul esimese asjana mõnd vihast farmerit rahustada. Ja farmimaad on igalpool. Või siis lihtsalt aedadega piiratud maad, et metsaloomad teele ei tükiks. Mõnel ööl jäime lihtsalt sinna, kuhu jõudsime. See tähendas, et mingeid mugavusi magamise ja elamise jaoks polnud loota. Teinekord püüdsime ööpimeduses leida mingit kohta, mida meile ennemalt oli reklaamitud. Kord passisime oma bussi kõrval ja olime hirmul, sest tundus, et keegi liikus sama metsa vahel ja püüdis meid suurte valgusvihkude abil leida. Hommikul avastasime, et olime end parkinud paarkümmend meetrit raudteest eemale.

Kalgoorlie on kullapalaviku-linn. See tundub üsna veider, et Austraalias on piirkondi, mis on siiani kullaihast uimas. Tundub kuidagi nii vesterni ja vana aja hõngune. Külastasime päikeseloojangus Super Pit’I, mis on põhimõtteliselt üks tooooohutu suur auk. Selle perved on siiruviirulised pikku- ja ristipidi ja selle sees roomavad aeglaselt pisikesed masina-putukad, kes oma kastides kive veavad. Nii kullaga kui ilma. Tegelikult on need masinad nii kohutavalt suured, et ei kujutaks ettegi, kuid selles maailmatu suures augus on nad justkui aeglased sipelgad.

Kullapalaviku-aegadel jätsid mehed oma kodud ja pered, et joosta (ja päriselt ka joosta, sest tulevastesse linnadesse, kus mingil hetkel kulda leiti, ei viinud just mingit mugavat transporti, nii et mehed lihtsalt kõndisid sinna oma paari asja ja kohustusliku veenõuga) kullalõhna pidi uutesse rajatud kaevandustesse. See tähendas palju väsinud üksikuid mehi ja meeletu suuri rahasummasid. Seega jooksid kullaihas meeste järgi ka rahaihas naised ning algatasid neid linnades bordelle. Üht Lääne-Austraalia vanimat ning siiani töötavat bordell-turismiatrakstiooni me ka külastasime. Meid juhatas ringi madam, kes oli vist kõige väljapeetum daam, keda ma kunagi kohanud olen. Huvitav.

Ühel õhtul käisime Kalgoorlie pubis õlut joomas, piljardit mängimas ja skimpy’sid kaemas. Viimased on baaridaamid-ettekandjad, kel pole midagi peale aluspesu selga panna, kui nad tööle tulevad. Ja see läheb ilmselgelt inimestele peale, eriti veel kaevanduslinnades, kus on enamasti kümne mehe kohta üks naine. Piljardilaua ääres kohatud seltskond keskealisi mehi juhtusid meie teele veel mõni päev hiljemgi, kui hiiglaslike liivaluidete juurde vana telegraafijaama vaatama läksime. Jäime mõneks tunniks nendega juttu ajama ja omale õhtusööki valmistama. Nimelt on siin osariigi piire ületades teatud nõudmised. Näiteks sõites Lääne-Austraaliast Lõuna-Austraaliasse, ei tohi sa kaasa võtta puu- ja juurvilju, pähkleid ja mett ja muud sellist. Seega pidime kõik vastavad ollused enne piiri ületamist ära tarbima. Välja tuli karri kõigega.

Ühel hommikupoolikul Baird Bays käisime merilõvide ja delfiinidega ujumas. Meid sõidutati paadis neisse paikadesse, kus olid merilõvi-kolooniad ning hiljem sinna, kus delfiinid tavatsevad ujuda. Kätte anti snorgeldamis-varustus ning vette läksimegi. Merilõvid on ägedad. Neil on kutsikasilmad ja mõnikord nad lesivad merepõhjas ja vaatavad meid, kes me ülevalpool ulbime, oma uudishimulike pilkudega. Siis äkki ujuvad kiiresti üles ja keerutavad ja mängivad meie ümber. Me Hellekasega polnud kunagi päris suures vees snorgeldanud, nii et see kõik vajas ka veel harjumist, kuid hiljem oleks aina rohkem tahtnud sukelduda ja veeloomade vahel keerutada. Ilma veeülikonnata oli see ka tunduvalt lihtsam, sest see hoidis meid liialt vee peal ja sukeldumine oli keerukas. Pärast sõitsime ka rohkem ookeani poole, kus saime delfiinidega koos ujuda. Nad olid nii suured ja kiired. Kui merilõvid püsisid üsna hea meelega meie juures ja uurisid-puurisid, et mis need inimloomad siin nüüd teevad, siis delfiinid olid veidi tagasihoidlikumad. Nad tulid ja kadusid kiiresti, nii et kui me nad silmist kaotasime, siis pidime vee peale tulema ja vaatama, kuhu suunas paadi peal seisev kapten osutab. Sinna poole ujudes saime jälle delfiinidega kokku. Neis vetes on ka mitmeid haisid (paljudel delfiinidel ja merilõvidel on hairünnakute arme), kuid õnneks ujus meiega koos ka mees, kellel oli haipeletaja küljes, millega siis kurivaimule sutsakat saaks anda. Sain aru, et see töötab mingil elektrišoki põhimõttel. Nii et väga palju hirmu polnud. Mul ehk veidi sellepärast, et esimesel korral merilõvide juures olin oma jala põhjasolevate teravate kivide vastu verele kriimustanud ja haide heast lõhnatundmisest on kõik kuulnud. Aga kõik läks hästi ja hiljem seda sukeldumisretke meenutades tundub kõik üsna sürreaalne.

Samuti sürreaalselt hea on korralik dušš, just pärast umbes nädalaajast pidevalt räpane ja tolmune olemist. Võite järgi proovida.

Nüüdseks oleme Adelaide’s ja proovime mõneks ajaks paikseks jääda. Eelmine kord, kui Albany’s seda lubasime, pidime küll oma sõna murdma, kuid praegu pole meil küll plaanis väga pea kuskile edasi reisida. Vähemalt mõnd aega :)

Albany-Esperance

Oleme Esperances. Roadtrip on kestnud ainult 4 päeva. Tunne on, nagu oleksime selle kollase bussikesega teel olnud juba mitu nädalat. Ainult heas mõttes. Palju on toimunud.

Kõigepealt viimasest õhtust Albanys. Meie hostelisse oli eelmisel päeval sisse marssinud teismeliste aborigeenipoiste jalgpallimeeskond. Teeme rahulikult oma internetituuri, kui korraga tulevad meie juurde kaks poissi teatega, et nende treenerid kutsuvad meid aeda nendega õhtust sööma. Neil on seal grillimine pooleli. Peale mitmendat kutset otsustasime siis olla viisakad ja minna ja öelda tere. Rääkisime siis natuke juttu poiste ja nende treeneritega. Tuli välja, et neil toimus parasjagu jalgpallilaager, kuhu pääsevad paremate õpitulemustega aborigeenipoisid üle Austraalia. Sellised laagrid toimuvad regulaarselt ja on osa projektist, mille eesmärgiks on toetada ja hoida põlisrahvast teismelisi eemal liimist, narkootikumidest ja kõigest muust kurjast ning pakkuda selle asemel alternatiive. Toetatakse ka näiteks aborigeene, kes tahavad ülikooli või korralikule tööle minna. See on natuke juba nagu teisipidi diskrimineerimine mõnes mõttes. Aborigeenist töötaja võib saada suuremat palka ja lisahüvesid, sest ta on osa põlisrahvast. Austraallased on nüüd korraga avastanud, et tegelikult ei olnudki see ikka päris õige, kuidas kuni 20. saj II pooleni aborigeenidega ümber käidi ja püüavad oma tegusid kuidagi heastada. See on tegelikult üsna uskumatu, millist poliitikat siin veel kuni 1970ndateni põlisrahvaste suhtes rakendati (siinkohal soovitus vaadata kõige muu hulgas ka näiteks filmi “Rabbit Proof Fence”).

Nüüd kaldus jutt väga ei-tea-kuhu, aga mõte oli selles, et need poisid olid tegelikult väga huvitavad ja oleks tahtnud nendega rohkem rääkida, aga nad läksid ära kinno. Aga no see selleks… Õhtu Albanys lõppes poole ööni jalgpallitreeneritega Jengat mängides ja õlut juues. Jenga on see mäng, kus puust klotsikestest ehitatakse torn ja siis hakatakse sealt neid klotse keskelt välja tõmbama ja torn ei tohi ümber kukkuda. Oli tore.

Töps tahtis kirjutada esimesest reisipäevast. Palun väga, Töps:

Jah, Töps, kes siin kannatlikult niheles, saab ka näpud töötama panna.

Esimesel reisupäeval lükkus minek veidi edasi nagu alati vist sellistel puhkudel. Aga kui olime lõpuks poes oma toidutagavarasid täiendanud ja tanklas uut bensiini paaki loksuma lasknud, saimegi teele. Natuke meie sõidumasinast ka. See on põhimõtteliselt nagu kollane kuklike, Mitsubishi bussike. Ta on korra külili keeratud, nii et nüüd on tal veidi muud tooni (kuid siiski sobituvat) liuguks ja paar mõlki on säravkollasega üle võõbatud. Peal on tal suur puust kast, mis on nagu ühele hipibussi kaaslasele kohane, korralikult teel kohatud inimeste täis kirjutatud. Peal on veel bensukanister ja svag. See viimane on selline õuesmagamise komplekt, kus põhimõtteliselt on ühendatud korralik madrats ja selle ümber käiv tugev presendist kott. Öösel tuleb koos oma magamiskotiga selle presentkoti sisse ronida ja telki polegi tarvis. Selle sees magab praegu rootslane Emma. Meil on puhta korralik telk. Bussis sees käib asi nii: kaks istuvad ees, kolm taga viimases pingis ja vahepeal on meeletu kuhi kotte ja pampe ja kõlareid ja mütse ja ukse ees veel suur külmakast. Selle viimase nimi on esky. Ja meie selja taga on päraluugi ette ehitatud veel süsteensed riiulid, mis lähevad viimse pilgeni söögiasju täis. Kõik näeb välja väga kompaktne ja kena. Aga inimesed, kes meie bussikest näevad, hakkavad ikkagi naerma, sest bussi ette, varurehvi sisse on kinnitatud suur ja veidi nilbe kondoom. Pidavat jälle eestlaste töö olema.

1. detsembril hakkasime siis sellise masinaga Albanyst sõitma. Vaid paar tundi, siis hakkasid aknast pideva ja ühtlase lauskmaa asemel paistma ilusad voogavad mäed, mis nägid välja nagu akvarellimaalilt välja astunud. Ja sinna üles olimegi teel nagu välja tuli. Toolbrunup’I mäe jalamilt hakkasime hoogsalt ülespoole kõmpima. Algul läks kõik, nagu lõuna-Eestis, kallak polnud väga hull ja tee vaid veidi kruusane. Aga mida edasi ja ülespoole me saime, seda hullemaks olud muutusid. Rada koosnes vaid lahtistest kividest, mis vaheldusid suurte kivilahmakate väljadega. Ja kallak oli tubli 45 kraadi. Võttis päris võhmale küll, kuid iga kord võsa vahelt välja saades saime nautida järjekordset tuulist ja kaunist vaadet. Päris tipu poole muutus kallak veel tunduvalt järsemaks, või tegelikult muutus meie rada lihtsalt kaljuks, millest me nagu kärbsed üles turnisime. Kõike tipus (1052 m) oli meeletult tuuline, külm ja veidi hirmus. Aga uhke tunne ka muidugi. Allatulek oli isegi veidi hirmsam, kuna jalalihased olid otsustanud streiki alustada ja värisesid suurest vaprusest. Ööseks jõudsime mingisse väga suvalisse külla, kus kõik oli ehitatud laineplekist. (Viimane on tegelikult üldse austraallaste lemmik ehitusmaterjal.) Saime kellegi sõbra maja verandal ööbida, sõber ise oli kodust ära. Oli mõnus.

Teisel päeval püüdsime rohkem mere äärde hoida. Sõitsime Fitzgeraldi rahvuspargis läbi suurte lauskmaade ning ringihüplevaid kängusid olid kõik kohad täis. Käisime mõnes kaljuses lahesopis, püüdsime kala, nautisime vaadet ja suuri laineid. Õhtul pidime otsustama, kas jääda kämpingusse või sõita järgmise lahesopi juurde ning seal lihtsalt metsas ööbida. Kuigi hääled jagunesid põõmst neli ühe vastu, siis vähemuse tugeval survel hakkasime siiski järgmisse kohta sõitma. Mingi hetk pöörasime teele, mille alguses olnud silt ütles, et tee on talveajal üldse kinni ja keelatud. Tuli välja, et tee oli tegelikult jõesäng ja vastavalt sellele ka väga raskesti läbitav. Sügavad rööpad vaheldusid suurte kallakutega, sügav pehme liiv suurte kaljuste kividega. Arvan, et keegi meist polnud väga kindel, et me oma bussikesega sellest kõigest välja tuleme. Andre, kui bussiomanik, oli ehk kõige enesekindlam. Igatahes oli meil taga istudes tunne, nagu hüppaks me omal sisikonda pahupidi ja oli päris ime, et meie kõhud ja südamed selle kõige juures keerama ei hakanud ja pahaks ei läinud. Lõpuks olime juba üsna pahased selle kogu ettevõtmise peale, sest see kohutav tee ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda ja mootor hakkas liiva sees unnates päris kõvasti tossu ajama. Kuid kohale me jõudsime. Kuna hakkas pimedaks minema ja me polnud just kõige paremas tujus, siis ei jõudnud me väga paljut ranna ääres vaadata, kuid päikeseloojang mägede kohal, mille ees mäslesid pöörased lained ja jätkus imetasane ja lumivalge soolane liiv, oli siiski päris kõva sõna.

Jäime ööseks metsa vahele (kus muidugi olid olemas nii kemps, soogilaud-pingid kui ka töötav gaasigrill, mis sest, et sinna kanti naljalt just inimesi ei satu) ja tegime ka vargsi lõket. Sõime öist känguruwrappi ja jõime head odavat pakiveini. Oli tore õhtu, saime oma reisikaaslasi veidi rohkem tundma. Mõnus rahulik seltskond.

Kolmas päev algas pannkookide ja kalapüüdmisega. Sealsed rannaääred on täis veidraid peaaegu paberõhukesi kaljusid (piltidel ehk ka näha kunagi), mis võiksid vabalt noa aset täita. Ja nad on kõik taeva poole püsti nagu täägid. Üsna metsik ja hirmutav, ja samas oioi kui ilus. Hiljem sõitsime jälle mööda sama põrgurada tagasi tee peale ja jätkasime teekonda Esperance poole. Otsustasime, et enam selliseid kahtlasi teid ja rännakuid ette ei võta. Vähemalt mitte paari päeva jooksul. Kuni, jälle õhtu eel, keset täielikku tühermaad peatusime korraks, et plaani pidada, kas sõita mere äärde vaatam rabbit proof fence’I algust või lasta otse edasi. Ei teagi, mis see otsus oli, kuid edasi ei läinud me sealt enam kummalegipoole. Sest mingi vidin (mobiliser?) pidavat katki olema. Oli juba õhtu ja telkida polnud seal läheduses kuskil, nii et olime õnnelikud, kui üks auto mööda sõitis ja me selle peatatud saime. Tuli välja, et autos oli naine, kellele kuuluva 45 000 aakrise maa ääres me pidama jäimegi. Ta lasi oma farmist paar mehaanikut kutsuda, kes siis mõne aja pärast meie auto kallal nokitsesid. Ilm muutus aina külmemaks ja pimedamaks. Lõpuks otsustati, et meid veetakse slepis 40 km nende farmini ja hommikul vaatame, mis saab. Kohale jõudnud, ootas meid ees korralik barby ehk grillipidu. Farmis töötas mitukümmend inimest, kes elasid mõnesaja meetriste vahemaadega majades. Majas, kuhu me jõudsime, elas perekond kolme ja üsna pea sündiva neljanda lapsega ning kolme koeraga. Samas olid seal veel mitmed teistest majadest tulnud farmitöölised oma koertega. Kõik olid kuskilt sinna rännanud ja farmi tööle jäänud. Inimesed olid sõbralikud, ropud, valjud, alkoholilembesed, väheste hammastega, veidi tobedad, külalislahked, ohtu trotsivad ja püsse armastavad (aga siiski sõbralikud, nagu mainitud :D). Maja ja aed olid küllaltki suured, segadust täis, suvalisi asju täis ja ühe sõnaga üks suur kaos. Nende laste mänguasjatoas me lõpuks magasimegi. Hommikul pidime veel ootama, et mingid ollused, millega parandati pragu õlipaagis, kuivaksid. Tuli välja, et probleem polnud nii tõsine, kui kartsime, kuid igasugu pisiprobleeme tundus olevat küllaga. Igatahes saime kunagi lõuna paiku sealt tulema ja jõudsime umbes kella kuueks Esperance. Ei tea veel täpselt, mis paar järgnevat päeva toovad, kuid kunagi me ikka Adelaide jõuame. Ja kui meie reis samamoodi jätkub, siis saab põnev olema.

Mustad luiged ja vaalad

Eile õhtul saabusime Albanysse. Edukalt. Saime end hostelis sisse seatud ja tahtsime poodi minna, kui meid püüdis kinni sedelitest kirju teadetetahvel. Meid huvitasid eriti just mitmesugused autojagamis-soovid, et keegi sõidab kuhugi ja tahab just meid kaasa võtta. Üks väike sedel ütles, et paaril eurooplasel on auto ja plaan asuda teele Adelaide poole. Homme! Mis päriselt ei ühtinud meie plaanidega (lootsime veidi aega lihtsalt Albanys passida ja seal tööd otsida ehk), kuid otsustasin siiski igaks juhuks neile sõnumi saata. Et kas üldse ja kes ja kunas. Või pigem, et kas nad ei tahaks oma sõitu paar päeva edasi lükata. Kuid kogu see asi tundus veidi liiga hea, et tõsi olla ning selle tõttu ka ülimalt kahtlane, et see teoks saaks.
Ja mis te arvate, kas me oleme täna kolme uue tuttava võrra rikkamad, käinud väga sujuvalt meie hipibussikesega Albany ägedad mereäärsed kaljused turistiatrakstioonid läbi, vedelenud imeilusas rannas ja kõige tipuks oleme kolmapäeval algavas road-tripis osalised?
Õige vastus on JAH.

Helleka käskis öelda, et me laeme parajasti hunnikut pilte üles. Nii meie viimasest Perthi ehk Rottnesti päevast kui ka kahest Tammar Gully istanduse nädalast. Ja ka tänasest ookeanirallist.

Olen tark. Jagan teistelegi.

Austraalias olles (ja pigem just siin istanduses) oleme saanud natuke targaks.

Teame, et kängurud on ühed väga targad loomad. Ja kuigi nad tunduvad üsna nunnud, siis tegelikult võivad nad päris kurjad olla. Sest kui näiteks koer ajab känguru taga, siis hüppab känguru vette ja meelitab sellega ka koera sinna. Aga känguru on suur (enamasti) ja ta jõud käib koerast üle. Igatahes vees võib ta koera lihtsalt ära uputada. Kole lugu, ma tean. Ja kui kängurud metsas hüppavad, siis kõlab see nagu väga võimendatud vaibakloppimine. Tümps – tümps – tümps!

Lambad on piripillid. Siin kasvab palju mingeid tüütuid heinu, mille seemned jäävad väga kõvasti riietesse ja jalanõudesse kinni ja hakkavad valusasti torkima. Igatahes, kui lammastel jäävad need varba vahele (sõrad vist ikka) kinni, siis hakkavad nad koledal kombel lonkama. Trevor ütleb, et nad teesklevad rohkem valu kui nad tegelikult tunnevad.

Kui säravsinised linnukesed hakkavad mööda aknaid ja klaasuksi üles-alla hüppama, siis ei taha nad mitte tuppa tulla või toitu nuruda. Nad üritavad hoopis oma peegelpildiga kakelda, sest nad on väga territoriaalsed linnud. See käib küll vist pigem isaste kohta, kes ühes paigas oma haaremeid peavad.

Siin elab ka üks tore lind (ta on üsna haruldane, aga siin istanduse juures võib teda kohata), keda kutsutakse “mind-ei-ole-siin-linnuks”, sest kui lind tajub, et keegi on teda võib-olla märganud, siis ta tardub, misiganes poosis ta siis juhtub olema. Isegi kui ta on tegelikult täitsa nähtaval ja lähedal. Ju ta tunneb end siis üsna tobedalt, kui avastab, et hoolimata oma ülikavalast maskeeringust, et teda on nähtud. Mary ja Trevor imiteerisid “mind-ei-ole-siin-lindu” õhtusöögul väga ilmekalt.

Austraalia varesed karjuvad nagu väga tiirased kassid jooksuajal. Ja nad teevad seda koguaeg. Ja osa neist on must-valged nagu lehmad.

Oskarile teadmiseks (sest sa saad tõenäoliselt aru, mis need sõnad tähendavad), siis tegime siin istanduses selliseid töid nagu desuckering (pole päris kindel, et ma selle õieti sain), thinning ja wire-lifting. Viimane töö oli tegelikult selline, mida Trevor meie teha väga ei tahtnud jätta, sest see oli väga raske. Aga kuna me lihtsalt tegime kõik muu töö ära (päriselt lihtsalt pole enam tööd meile siin anda), siis lubas ta meiega koos siiski ka traate tõsta. Need traadid on selleks, et tõsta viinapuude oksad (mis muidu maadligi ripuksid, eriti veel, kui mammud küljes on) üles ja kinnitada nad nii, et päike saaks marjade peale paista. Töö oli küll raske, aga mitte midagi ületamatut. Pigem oli see mõnus vaheldus sellest pidevast võsuda ärakiskumisest ja ka veidi põnev, et “kas ma nüüd ikka jaksan selle suure viinapuumetsa üles tõsta ja ära kinnitada”. Igatahes on meie töö siin nüüd tehtud ja tundub et eestlaste au usinate tööloomadena kaitstud. Tore on vaadata seda meeletut põldu viinapuid ja teada, et me oleme nad kõik ära puhastanud ja kõike muud ka teinud.

Pühapäeval sõidame Albanysse. See on üks WA kõige lõunapoolsemaid linnu, kus on ilusad kaljud, suured lained ja palju surfajaid. Püüame end seal natukeseks sisse seada ja puhata. Ja ka tööd otsida. Ja seal oleme me juba levis.

viinamarjandus

Oleme nüüd juba nädal aega siin Tammar Gully veiniistanduses olnud. (Blogi sai valmis kirjutatud siis, kui nii oli. N[[d l2hme juba varsti m inema.) Kuna nõuti töö kirjeldust, siis räägin nüüd, milline meie päev (imeväikeste variatsioonidega) siin välja näeb:

Kell 6:00 helisevad äratuskellad. Elame Toepsuga eraldi tubades, pika koridori eri otsades ja magame maja kõige suuremates voodites, sest sellist luksust ei pruugi me oma reisi ajal rohkem kogeda. Igal juhul 5:55 hüppab Töps voodist välja, jookseb reipalt vannituppa ja seejärel kööki ning hakkab hommikusööki tegema. Kell 6:10 veab Helleka ka ennast voodist välja, tuigub uniselt vannituppa ja siis verandale Töpsu tehtud sööki sööma. Tegelikult ei ole see kell 6 ärkamine siinsetes oludes üldse nii kohutav, kui arvata v6iks. Üle keskmise talutav.

Siis me sööme hommikust. Töps räägib midagi, Helleka sööb vaikselt, elektri-sinised linnud säutsuvad ja lambad karjuvad. Kängurud vist magavad. Hobune passib tühja, nagu ikka. Opossum Toby (täna panime talle nime ka) magab oma põõsas meist paari meetri kaugusel.

Kell 6:45 paneme ennast töö jaoks valmis, mis tähendab, et määrime paksult peale päikesekreemi, paneme selga tööriided, võtame õlale koti veepudelitega ja lähme viinamarjadesse. Seal me kisume ja lõikame ära viinamarjapuude alumisi vääte, et puud saaksid oma põhijõu panna ülemiste, viljakate väätide kasvatamisele. Neid puid, millega me tegelema on u 35 000, nii et ikka jagub. Töö juurde käib igavene võitlus kärbestega, kellele tööd tegevad inimesed eriti meeldivad. Vahepeal sõidab Trevor auto ja veepudelitega meie juurde ja küsib, et ega me ikka ei dehüdreeru siin. Ei dehüdreeru. Kogu aeg joome vett.

Töötame kuni kella 9:30-ni, sest esimene vahetus on tihti kõige parem, sest siis ei ole veel üle mõistuse palav.
Siis tuleme koju, sööme midagi (soovitavalt midagi väga magusat, sest see annab palju jõudu) ja lähme poole tunni pärast tagasi tööle. Töötame kuni kella 11:30-ni või siis kui on hea (loe: vihmane, jahedam) ilm, siis 12-ni ja lähme jälle koju sööma. Siis sööme juba korralikku lõunat, tõenäoliselt eilsest õhtust järele jäänud sööki. Passime 2 tundi ja siis, kui kõige palavam aeg on möödas, lähme jälle…
Töötame kuni kella umbes 15:30-ni, ja siis teeme jälle pooletunnise pausi. Tõenäoliselt istume verandal ja sööme näiteks müslibatooni ja joome piimaga teed.

Kell 16:00 lähme jälle välja, juba päris tüdinult. Töötame veel 2 tundi ja seejäral mudaauku (selline kandiline helesinine tehisjärvekene) ujuma, kus vahime tõtt vähkidega ja irvitame oma graatsiliste vettesisenemiste üle (vette saamiseks tuleb kuidagi läbi saada kes teab kui sügavast mudaäärest). Ujume ja plätserdame niisama. See mudane pooltund on üks kõige mõnusamaid hetki päevast. Seejärel tuleme koju või lähme Trevori ja Mary juude internetituurile, millega käib enamasti kaasas pokaal meie oma Tammar Gully veini. Pikalt ei taha seal netitada, viisakad, nagu me oleme. Pärast tuleme tagasi koju, teeme süüa, peseme (aga raiskame ainult ülivähe vett, sest elame siin talvistest vihmavee varudest), Töps kirjutab Jussile arvutis pikka kirja valmis, mina istun tõenäoliselt verandal, vahin kaugel põrkavaid kängusid ja ootan, et Toby välja tuleks, et siis üksteist jõllitada. Kuulan, kuidas lambad karjuvad, linnud häälitsevad nagu ahvid ja igal pool sahistavad ja krõbistavad erinevad elukad. Mõnikord sirgeldan kes-teab-mida välitööpäevikusse või loen paar lehekülge raamatut. Joon teed.

Kella 9 ja 10 vahel õhtul on juba tunne, et nüüd on küll sügav öö ja peaks ära magama minema. Ja tegelikult peabki. Uni tuleb üllatavalt ruttu. Öösel ärkan üles, et panna aken koomale, sest loomad lõugavad liiga kõvasti või siis teha lahti, sest palav on. Kell 6:00 heliseb jälle mobiil (äratuskellaks olemine on siin praegu mobiili ainus funktsioon, sest meil pole levipiiskagi). 6:10 on kordusäratus. Siis peab juba küll ärkama, sest muidu Töps on kuri ja pealegi jääme tööle hiljaks. Tegelikult me oleme ise oma töö aja valinud ja üritame teha, kui ilm vähegi kannatab, siis 8 tundi päevas täis. Trevor ei määra meile õnneks mingeid aegu ette, sest polegi vaja. Me oleme ju ometi nii virged juba kell 7 hommikul.

Pühapäeval tegime pannkooke ja käisime jalutamas (tööd tegime ainult 2 tundi). Kõmpisime mobiilimäe otsa, kus peaks olem levi, aga meil ikka ei ole. Nägime kängurusid lähemalt, suhtlesime lammastega ja kõndisime seal kaugel karjamaa taga, mida me tavaliselt ome verandalt vahime.

Tegelikult meil on juba natuke tüdimus peal sellest okste kiskumisest. No lihtsalt nii üksluine. Vähemalt kere on üsna ära harjunud ja ei karju enam, et miks on vaja päevas mitusada korda kummardada ja kükitada. Ainult esimesed 2 päeva olid valusad. Ja tööandjad on vist rahul meiega. Kiidavad ja kirjutavad oma tuttavatele meid soovitavaid kirju ja ütlevad, et me oleme väga iseseisvad töötajad ja ülimalt kuumataluvad. Selle viimase peale me küll pigem naerame, sest endal küll väga heat resistant tunne pole.
Aga tuleb välja, et Töps on sama püsimatu kui mina, nii et mõlemad juba ootame, et saaks nädala pärast kusagile edasi rännata. Tõenäoliselt lähme kõigepealt veel lõunapoole, linna nimega Albany. Ja siis vaatame, mis saab. Kõigepealt ostame jäätist ja korralikku kohvi. Ja teeme kusagil šokolaadikooki.

Viimane Perth ja esimene t::

Enne Perthist esimesse töökohta suundumist pidime tegema ära peaaegu kohustusliku käigu Rottnesti saarele. Nagu kohalikud väitsid, siis pole Perthis suurt muud vaatamiväärsust kui AQWA ja Rottnest. Me meelest on muidu ka üsna tore, aga eks ikka peab ära käima. Samuti väitsid meie võõrustajad, et peaks ikkagi käima kasiinos, vähemalt korra. Saigi teoks. Panime oma parimad riided selga (pärast pikka vingumist, et meil ikka pole üldse korralikke riideid, et kasiinosse minna) ja Steve viis meid linna peale. Kasiino ise oli meeletult suur. Vaatasime natuke aega, kuidas Tom (meie teine võõrustaja) žetoone ja kaarte jagas ja kui meie kohaloleks juba kahtlaseks kiskus ja bosside tähelepanu tõmbama hakkas, kolisime mujale. Ise natuke mängima. Steve oli muidugi asjas väga sees ja liigagi sees. Mulle endale ei pakkunud mängurlus absoluutselt mitte ühtegi pingetibagi, aga Hellekas oli aegajalt vägagi õnneliku käega ja vist seda nautimas. Lõpuks, kui Steve suurema summa jälle tagasi võitis ja tund aega meie südametunnistuse-hääli taluma oli pidanud, läksime minema. Oli tore Cas-i õhtu.

Järgime päev nägi ette Rottnesti. Varahommikul lasime end Fremantle sadamasse sõidutada (mind ja Hellekast ja Tomi siis, sest Steve’l oli silma opereeritud ja sinna ei tohtinud mingil juhul ühtegi liivatera sattuda). Praam viis meid Perthist 18 km kaugusel asuvalt saarele. Palju turiste. Seal saarel on kombeks omale ratas rentida ja sellega siis päev otsa ringi kimada. Nii meiegi. Saime roostes rattad ja ebamugavad kiivrid, mida kõike praamid mingil meile teadmata põhjusel koguaeg edasi-tagasi üle mere sõidutavad. Vaatasime kaarti ja sõitsime. Ühest erksinise sillerdava veega lahest teise. Ühes käisime ujumas. Päris ookean on ikka sigasoolane. Ja kannab nii imehästi. Rand oli valge-valge ja vesi sini-sinine. Jälle ratastel harjutasime vasakpoolset liiklust. Ja vahepeal vaatasime, kuidas quakkad rohtu ja linnukakat ja suitsukonisid sõid. Quakkad on üsna armsad loomakesed, keda vist mujal väga tihti ei esine.

Nad on umbes sellised känguru ja roti vahepealsed olendid. Kalpsasid ringi ja uudistasid turiste. Aga saar oli imeilus. Kui ranna ääres olid teed kiina-käänulised ja künklikud, siis keset saart olid nad jälle sirged ja tasased. Ja läksid mööda ülisoolastest järvedest, kus vesi oli vaheldumisi roosa ja erksinine. Väga ilus. Ja tuuline. Õhtu poole läksime jõime külma õlut ja sõime rämpstoitu. Ja mu ratas varastati ära. Sellega seoses räägin teile järgmise loo:

Kui Eesti tüdrukud (nagu näiteks Hellekas ja mina) lähevad Austraaliasse, siis ei pea nad suurt kartma kurje ametnikke ja kontrolle. Kui tüdrukud tahavad minna rongiga sõitma, ei küsita neilt turvaväravaid läbides mingeid pileteid. Kui nad sisenevad bussi, ei taha bussijuht jällegi nende sõidutalonge näha. Aga ainult nende, kõigile teistele kehtivad tavareeglid. Kui tüdrukud tahavad kasiinosse minna ja ID-kaart maha unub, viipab turvamees vaid laisalt käega ja ei hooli eriti, kui tema küsimise peale kaarti ei näidata. Ja kui Rottnestil renditud ratas ära varastatakse ja vaja tagasi praamile minna, siis ei lastakse ka see sujuvalt silme vahelt läbi ja ei kontrollita isegi tagasisõidupileteid. (Kaks viimast juhtumit sündisid küll vaid minuga, Hellekas on hoolikas Eesti tüdruk ja hoiab oma asjadel silma peal.) Ja kohalikud on selliste juhtumite peale kas imestanud või kõveras naernud.

Esmaspäeva hommikul sõitsime rongijaama ja saime ka pärast mõningast jahmerdamist kenasti rongi peale. Austraallastel on üldiselt vist arusaam, et ühistransport (eriti, kui see käib linnade vahet) on üks äärmiselt vilets variant ringireisimiseks. Arvatavasti on see mingit sorti suuline pärimus, mis kandub inimeste kaudu edasi olenemata tegelikest oludest. Tingimused rongides ja bussides on väga mõnusad. Ainuke veidrus on see, et piletite ostmine toimub nimeliselt ja võtab selle tõttu küllaltki palju aega. Ja pilet prinditakse paksule A4-le, mille tagumisel küljel on jällegi Austraaliale nii omased reeglid ja kasutusjuhendid. Aga muidu on kõik mõistvad ja hoolitsevad selle eest, et kõik reisijad ikka õiges kohas ja õiges suunas ümber istutud saaksid.

Sõit läks Boyup Brooki. See on lääne-Austraalia kantrimuusika keskus ja üldse vinge koht. Mis sest et näeb välja nagu unine pisilinn vanast vesternist. Bussijuht muidugi vaatas, et me kenasti ikka oma uue tööandja tiiva alla saaksime. Tööandjad on Trevor ja Mary Dickinson, kellel on Boyup Brookist 41 km kaugusel veiniistandus. See asub suurest teest üsna kaugel keset metsa ja karjamaid. Sinise katusega põhimaja ümber on meeletu laialt viinapuid: pikad read käivad nii- ja naapidi. Mõnisada meetrit eemal oma meie oma maja. Elame siin kahekesi (kuigi pruning-hooajal on siin vist päris palju backpackereid). Kui meie maja on liigagi suur kõigest kahe plika jaoks (neli magamistuba, elutuba, kabinet, suur köök, esik, kemps ja vannituba, suur veranda ja ilus aed), siis Dickinsonide maja on lausa häärber. Ja ääreni täis ilusaid orientaalseid pisiasju ja mööblit. Trevor on vist üsna tavaline Austraalia farmer: muhe, naerul silmadega ja imelike naljadega. Mary on aga üliarmas pisike naine, kes käib linnas vanadekodus tööl. (Muide, austraallased kipuvad arvama, et meil ehk siis eurooplastel on väga hea nahk. Isegi mehed märkavad sellist asja. Väga huvitav.) Esimesel päeval saime natuke ka oma tööga tutvuda. Me peame ära murdma ja lõikama üleliigsed võsud, mis on viinapuude tüvede külge kasvanud. Iseenesest mitte üldse raske töö, aga põlved ja selja ja kõikvõimalikud imelikud lihased võtab küll aiai-kui valusaks. Päeval läheb ka üsna palavaks, nii et teeme küllaltki tihti pause ja joome hästi palju vett. Saame igal ajal tulla oma majakesse ja teha siin misiganes pähe tuleb. Selle all mõtlen seda, et siin lihtsalt pole mitte kedagi. Kümnete kilomeetrite raadiuses. Kui aken on ka mitme ruutmeetrine, võib selle all väga vabalt riideid vahetada. Ja uksi ei pea kunagi lukustama ja telefoni võib täitsa rahulikult õue posti otsa jätta. Sellega seoses, meil pole siin üldse mitte mingisugust levi, nii et kõik telefoniga seonduv (peale kella) on suht mõtetu. Ja internetis saame käia üleval suures majas. Me ei taha väga sõltlased näida ja seda väga tihti teha, nii et võib-olla me ei pruugi väga kiirelt vastata igasugustele järelepärimistele. Aga üldiselt on väga mõnus veidi aega olla niivõrd eraldatud. Hommikul pühid silmist uneriismeid ja astud verandale, et hommikupäikeses säravat karjamaad ja metsi vaadata. Õhtul teed sedasama ja istud väsinult õlut rüübates aiatoolides. Vahepeal käid helesinises veeaugus koos uudishimulike vähkidega ujumas. Tagasi koju kõndides kuulad vaikust ja õhtu hääli. Karjamaad on lambaid täis. Nad on valged. Aga üsna paljud on mustad ka. Need on kängurud.

Viimane Perth ja esimene t::

Enne Perthist esimesse töökohta suundumist pidime tegema ära peaaegu kohustusliku käigu Rottnesti saarele. Nagu kohalikud väitsid, siis pole Perthis suurt muud vaatamiväärsust kui AQWA ja Rottnest. Me meelest on muidu ka üsna tore, aga eks ikka peab ära käima. Samuti väitsid meie võõrustajad, et peaks ikkagi käima kasiinos, vähemalt korra. Saigi teoks. Panime oma parimad riided selga (pärast pikka vingumist, et meil ikka pole üldse korralikke riideid, et kasiinosse minna) ja Steve viis meid linna peale. Kasiino ise oli meeletult suur. Vaatasime natuke aega, kuidas Tom (meie teine võõrustaja) žetoone ja kaarte jagas ja kui meie kohaloleks juba kahtlaseks kiskus ja bosside tähelepanu tõmbama hakkas, kolisime mujale. Ise natuke mängima. Steve oli muidugi asjas väga sees ja liigagi sees. Mulle endale ei pakkunud mängurlus absoluutselt mitte ühtegi pingetibagi, aga Hellekas oli aegajalt vägagi õnneliku käega ja vist seda nautimas. Lõpuks, kui Steve suurema summa jälle tagasi võitis ja tund aega meie südametunnistuse-hääli taluma oli pidanud, läksime minema. Oli tore Cas-i õhtu.

Järgime päev nägi ette Rottnesti. Varahommikul lasime end Fremantle sadamasse sõidutada (mind ja Hellekast ja Tomi siis, sest Steve’l oli silma opereeritud ja sinna ei tohtinud mingil juhul ühtegi liivatera sattuda). Praam viis meid Perthist 18 km kaugusel asuvalt saarele. Palju turiste. Seal saarel on kombeks omale ratas rentida ja sellega siis päev otsa ringi kimada. Nii meiegi. Saime roostes rattad ja ebamugavad kiivrid, mida kõike praamid mingil meile teadmata põhjusel koguaeg edasi-tagasi üle mere sõidutavad. Vaatasime kaarti ja sõitsime. Ühest erksinise sillerdava veega lahest teise. Ühes käisime ujumas. Päris ookean on ikka sigasoolane. Ja kannab nii imehästi. Rand oli valge-valge ja vesi sini-sinine. Jälle ratastel harjutasime vasakpoolset liiklust. Ja vahepeal vaatasime, kuidas quakkad rohtu ja linnukakat ja suitsukonisid sõid. Quakkad on üsna armsad loomakesed, keda vist mujal väga tihti ei esine. Nad on umbes sellised känguru ja roti vahepealsed olendid. Kalpsasid ringi ja uudistasid turiste. Aga saar oli imeilus. Kui ranna ääres olid teed kiina-käänulised ja künklikud, siis keset saart olid nad jälle sirged ja tasased. Ja läksid mööda ülisoolastest järvedest, kus vesi oli vaheldumisi roosa ja erksinine. Väga ilus. Ja tuuline. Õhtu poole läksime jõime külma õlut ja sõime rämpstoitu. Ja mu ratas varastati ära. Sellega seoses räägin teile järgmise loo:

Kui Eesti tüdrukud (nagu näiteks Hellekas ja mina) lähevad Austraaliasse, siis ei pea nad suurt kartma kurje ametnikke ja kontrolle. Kui tüdrukud tahavad minna rongiga sõitma, ei küsita neilt turvaväravaid läbides mingeid pileteid. Kui nad sisenevad bussi, ei taha bussijuht jällegi nende sõidutalonge näha. Aga ainult nende, kõigile teistele kehtivad tavareeglid. Kui tüdrukud tahavad kasiinosse minna ja ID-kaart maha unub, viipab turvamees vaid laisalt käega ja ei hooli eriti, kui tema küsimise peale kaarti ei näidata. Ja kui Rottnestil renditud ratas ära varastatakse ja vaja tagasi praamile minna, siis ei lastakse ka see sujuvalt silme vahelt läbi ja ei kontrollita isegi tagasisõidupileteid. (Kaks viimast juhtumit sündisid küll vaid minuga, Hellekas on hoolikas Eesti tüdruk ja hoiab oma asjadel silma peal.) Ja kohalikud on selliste juhtumite peale kas imestanud või kõveras naernud.

Esmaspäeva hommikul sõitsime rongijaama ja saime ka pärast mõningast jahmerdamist kenasti rongi peale. Austraallastel on üldiselt vist arusaam, et ühistransport (eriti, kui see käib linnade vahet) on üks äärmiselt vilets variant ringireisimiseks. Arvatavasti on see mingit sorti suuline pärimus, mis kandub inimeste kaudu edasi olenemata tegelikest oludest. Tingimused rongides ja bussides on väga mõnusad. Ainuke veidrus on see, et piletite ostmine toimub nimeliselt ja võtab selle tõttu küllaltki palju aega. Ja pilet prinditakse paksule A4-le, mille tagumisel küljel on jällegi Austraaliale nii omased reeglid ja kasutusjuhendid. Aga muidu on kõik mõistvad ja hoolitsevad selle eest, et kõik reisijad ikka õiges kohas ja õiges suunas ümber istutud saaksid.

Sõit läks Boyup Brooki. See on lääne-Austraalia kantrimuusika keskus ja üldse vinge koht. Mis sest et näeb välja nagu unine pisilinn vanast vesternist. Bussijuht muidugi vaatas, et me kenasti ikka oma uue tööandja tiiva alla saaksime. Tööandjad on Trevor ja Mary Dickinson, kellel on Boyup Brookist 41 km kaugusel veiniistandus. See asub suurest teest üsna kaugel keset metsa ja karjamaid. Sinise katusega põhimaja ümber on meeletu laialt viinapuid: pikad read käivad nii- ja naapidi. Mõnisada meetrit eemal oma meie oma maja. Elame siin kahekesi (kuigi pruning-hooajal on siin vist päris palju backpackereid). Kui meie maja on liigagi suur kõigest kahe plika jaoks (neli magamistuba, elutuba, kabinet, suur köök, esik, kemps ja vannituba, suur veranda ja ilus aed), siis Dickinsonide maja on lausa häärber. Ja ääreni täis ilusaid orientaalseid pisiasju ja mööblit. Trevor on vist üsna tavaline Austraalia farmer: muhe, naerul silmadega ja imelike naljadega. Mary on aga üliarmas pisike naine, kes käib linnas vanadekodus tööl. (Muide, austraallased kipuvad arvama, et meil ehk siis eurooplastel on väga hea nahk. Isegi mehed märkavad sellist asja. Väga huvitav.) Esimesel päeval saime natuke ka oma tööga tutvuda. Me peame ära murdma ja lõikama üleliigsed võsud, mis on viinapuude tüvede külge kasvanud. Iseenesest mitte üldse raske töö, aga põlved ja selja ja kõikvõimalikud imelikud lihased võtab küll aiai-kui valusaks. Päeval läheb ka üsna palavaks, nii et teeme küllaltki tihti pause ja joome hästi palju vett. Saame igal ajal tulla oma majakesse ja teha siin misiganes pähe tuleb. Selle all mõtlen seda, et siin lihtsalt pole mitte kedagi. Kümnete kilomeetrite raadiuses. Kui aken on ka mitme ruutmeetrine, võib selle all väga vabalt riideid vahetada. Ja uksi ei pea kunagi lukustama ja telefoni võib täitsa rahulikult õue posti otsa jätta. Sellega seoses, meil pole siin üldse mitte mingisugust levi, nii et kõik telefoniga seonduv (peale kella) on suht mõtetu. Ja internetis saame käia üleval suures majas. Me ei taha väga sõltlased näida ja seda väga tihti teha, nii et võib-olla me ei pruugi väga kiirelt vastata igasugustele järelepärimistele. Aga üldiselt on väga mõnus veidi aega olla niivõrd eraldatud. Hommikul pühid silmist uneriismeid ja astud verandale, et hommikupäikeses säravat karjamaad ja metsi vaadata. Õhtul teed sedasama ja istud väsinult õlut rüübates aiatoolides. Vahepeal käid helesinises veeaugus koos uudishimulike vähkidega ujumas. Tagasi koju kõndides kuulad vaikust ja õhtu hääli. Karjamaad on lambaid täis. Nad on valged. Aga üsna paljud on mustad ka. Need on kängurud.

kohtumine k2nguruga

N2gime esimese k2nguru 2ra. Kahe r;stsaia vahel, serveerituna koos salatiga. T2itsa meeldiv oli.
Yhtlasi k2isime kasiinos. Suur oli.

ei midagi erilist

Istun Steve'i ja Tomi k;;gis. J2lle. Toeps juba magab. J2lle :D. Tegelikult peaks ise ka pigem magama praegu. Ma ei m2letagi, millal mul varem oleks nii imeilus režiim, et l2hengi umbes kell 12 magama ja 2rkan kell 9 v6i 10 iseenesest [les. H2mmastav.
Siin Tomi ja Steve'i juures oleme tagasi sellep2rast, et me vajame kuni n2dala l6puni k6igi eelduste kohaselt veel viimast korda Perthis kodu ja otsustasime end vuntsidega poiste ja lemmikkoera juurde tagasi kutsuda. Mis neil saaks meie vastu olla, eksole.

Loen siin teiste inimeste blogisid ja ei suuda 2ra imestada, kui erinev ja kohati eba6iglane see k6ik tundub. Kuigi ma tean jah, et ega mingi p22se j2rgmisel aastal biograafilisest perspektiivist, makaseminarist ja koledast hallist ilmast. Praegu on aga k6ik v2rviline ja p6nev.

Mis ilma puutub, siis veel ei ole 6nneks v2ga palav. T2itsa paras on, vahel natuke jahe. Aga n[[d l2heb j2rjest kuumamaks. J6ulud ja aastavahetus peaks olema k6ige palavam aeg.

Ja lihtsalt 2ra m2rkimiseks, et vastata teid kindlasti painavatele ja ;;sel [leval hoidvatele k[simustele: k2ngurusid n2inud pole; 'Kodus ja V66rsili' tegelased t2naval vastu ei jaluta; surfanud ei ole; madude, krokodillide ja haidega suhteid loonud pole. T'na aga istus bussis meie vastas v2ike aborigeenit[druk ja karjus 'piduuu'. Ja siis kukkus ta pea ees bussip6randale ja hakkas nutma. Head ;;d!

Poisid mängivad kitarri ja tüdrukud teevad šokolaadikooki

Täna on neljapäev. Panen selle igaks juhuks kirja, sest ehk aitab see natuke paremini ajal kratist kinni hoida. Kõik päevad mööduvad justnagu pühapäevad. Tänasel pühapäeval jalutasime näiteks Fremantles. Ilus vaikne hipilinn oli ja jube tuuline. Austraallased on selles linnas väga uhked iidvanade ehitiste üle, mille kunagised Inglismaalt toodud vangid siia püstitasid. Enamik on iroonilisel kombel mingit pidi kinnipidamisasutused või veel hullem, hukkamispaigad. Iidvanad ehitised tähendab Austraalia mõõtudes muidugi midagi, mis meile on tavapärane. Igatahes Freo vangla on ehitatud 20 aastat enne mu praeguse kodu maja Tartus. Pole ju nii väga vana. Seal vanglas käisime igatahes täna tuuritamas. Võimas oli küll kogu kupatus ja giid, kes tundus pideva suhkrulaksu all olevat (nagu Hellekas ütles), tegi asja veel ägedamaks. See vangla töötas veel kuni 1991. aastani, nii et sellise turismiatraktsiooni kohta oli kõik veidralt kaasaegne.
Täna oli austraallastel veel sõjamälestamispäev. Tundus, et ajalehed olid sellele pühendanud kümneid lehekülgi. Jällegi omamoodi huvitav nähtus siin, et oma sõjas osalemise üle ollakse kangesti uhked ja sellest räägitakse palju. Kuigi, Austraalia sõjaline hõivatus maailmasõdades polnud just teab mis märkimisväärne. Aga kui neil on nii igav ajalugu nagu nad ise kurdavad, siis lasku aga edasi.
Kohalike põliselanike ehk aborideenidega on lood veidi kehvad. Paljud neist, kes elavad linnades on hakanud jooma ja molutama, sest riik maksab neile kenasid toetusi mittemillegi tegemise eest ja kes siis ikka viitsib end veel korralikult ülal pidada kui niisamagi saab. Tegelikult on aborigeenidele loodud lausa eelisvõimalused saamaks tööd ja tööandjatele makstakse põliselaniku palkamise eest lisatasu. Poiss, kelle juures me praegu elame, läheb veidi vastuollu ülejäänud austraallastega, keda me siiani oleme kohanud. Just aborideenidesse suhtumise osas. Kui enamik siinseid inimesi siunab neid ja soovitab nendega kindlasti mitte suhelda, siis tema üritab nendesse suhtuda pigem aborigeenide ajaloost ja taustast lähtuvalt. Võib-olla sellepärast, et ta ema töötab lähemalt aborigeenidega. Aga üldine suhtumine pole just kiita ja selle üle ei saa ka imestada, kui linnas näed vaid purjus põliselanikke kooberdamas ja kuuled nende sõimu valgete inimeste pihta.
Siin on ka väga palju pilusilmseid inimesi. Nad on küll kindlasti täiesti erinevatest paikadest ja neilt lugematutelt saartelt Okeaanias, kuid kahjuks ei suuda ma veel vahet teha näiteks jaapanlasel ja vietnamlasel. Tore on see, et tänu neile (ja ilmselt ka lihtsatele tingimustele ettevõtte alustamisel) leiab siit väga palju hiina, jaapani, vietnami, malaysia, indoneesia, tai ja ka india söögikohti. Need on olnud kohad, kus me enamasti oleme söömas käinud, sest toit on alati hea, mitte väga kallis ja suhteliselt tervislik. Ja personal on alati naeratav ja viisakas.
Bussijuhid on ka alati naeratavad ja viisakad. Kui meie, va turistid, bussi peale koperdame ja kogeledes küsime peatuse nime, kuhu minna tahame, siis on nad ikka nõus veidi seletama ja nõud andma. Ja ka kannatlikult ootama, kui me siiamaani harjumatuid dollari münte ja sente peos kokku veerime. (Need lihtsalt on väga imelike suurustega: umbes et kõige suurema väärtusega münt on kõige väiksem, aga kõige väiksema väärtusega münt pole mitte kõige suurem, vaid kusagil vahepeal.)
Liiklus on siin lihtsalt imelik. Mina kui mitte kunagi isegi Inglismaal käinu, olin algul kohe väga jahmunud ja üritasin püüdlikult enne tee ületamist vasakule ja siis paremale vaadata. Sellest pole siin muidugi mingit kasu. Sest esiteks, liiklus käib üldse teistpidi. Teiseks, inimesed ületavad tänavaid, kus juhtub ja katsuvad autode eest hoiduda, sest need ei pea jalakäijaid väga millekski. Ja kolmandaks, isegi, kui leiad foori, et kenasti ja korralikult üle sebra minna, siis foorid ei lähe just eriti tihti jalakä'ijatele roheliseks. Või kui, siis väga pika ootamise järel. Ja lihtsalt sebra, ilma foorita, ei tähenda minu meelest küll seda, et "Oo, jalakäija! Ta vist tahab üle tee minna. Ma pean nüüd oma masina kinni ja lasen ta üle." Pigem võivad autojuhid mõelda, et "kui lollid nad peavad olema, et ikka jala käivad ja omale autot ei osta." Autondus on põhiline. Perth on muidugi eriti suur linn ka ja ma ei mõtle seda kui kõrgustesse suunduvat suurust vaid laiusesse. Sest ruumi ju ometi on - igalpool ümber on vaid tühermaad ja kõrbepallid. Nii ulatuvadki suburbid kümnete ja kümnete kilomeetrite kaugusele ja sinnasõit võib võtta sama palju aega kui Tartu-Tallinn ots.
Tänu sellele, et ruumi on nii lõpmata palju, ehitatakse siin ka palju ühekordseid maju. Ehk, kui on vaja ehitada maja suurele perele, siis kindlasti ei tehta seda kahe- või isegi kolmekordseks, vaid venitatakse pikkusse ja laiusse. Mitmekordsed on siin vist vaid häärberid ja kortermajad. Viimaseid pole me eriti palju näinudki. See-eest aiad on imepisikesed, mis iseenesest polegi nii paha mõte, kui muru- ja taimekasvatus niikuinii suures kuivas ja veepuuduses hukule on määratud. Miks siis ikka üritada mitutsadat ruutmeetrit muru oma kalli joogivee hinna eest kasta. Ja seetõttu on aiad nagu pisikesed armsad pugerikud, kus kohalikud õhtuti oma BBQd sussutavad.

hei, kutid...

Täna peale seda, kui olime u 2 tundi raskete seljakottidega mööda linna õiget bussi taga ajanud, jõudsime oma uue CS hosti juurde. Väljas oli juba kottpime, aga kuidagi õnnestus üles leida õige maja ja varsti ka vajalik uks. Ukse küljes oli mingi teade.
"Mis see on... SEE ON EESTI KEELES!!!???" Tüüp oli google translatori abiga meile eestikeelse kirja kirjutanud. Peale mõningast dešifreerimist saime aru, et Brendanil oli midagi vahele tulnud, ta pidi kodust korra ära minema, võti olevat aga postkastis nr 6 ja me peaks ennast sisse laskma. Segaseks jäi, kes või mis on Ursel. See ei ole siiani selgunud. Igal juhul pani see kiri meid kohe unustama valutavat selga ja õlgu, mis kotist liiga väsinud olid. Lasimegi ennast sisse. Siin on tüüpiline see, et noored inimesed elavad kas majas (enamik) või eriti ilusas korteris (nt Brendan). Eestis ei saaks üks 20ndates poissmees endale küll naljalt sellist elamist lubada. Väga kena.
Ja taaskord tõdesime, kui sõbralikud ja usaldavad on siinsed inimesed. Väga ei usu, et eestlased nii varmalt oma maja võtmeid täiesti võõrastele inimestele jätaksid ja lubaks neil nende kodus ringi askeldada, kui ise ära on. Aga siin on see seni meie kogemuste põhjal täiesti normaalne. Kuigi ega me vist ei näe ka väga ohtlikud välja, kui nüüd aus olla. Igal juhul väga ägedad inimesed. Brendan tuli varsti koju ja hakkas rääkima. Rääkis hästi palju, küsis Eesti kohta nii palju kui jaksas ja imestas, et kas meil ei ole raske täpitähtedega kirjutada (ta oli ju ise nendega just vaeva näinud mõni tund tagasi). Brendan on õppinud ajakirjandust, aga praegu teeb mingit kontoritööd, mis ei puutu väga tema erialasse, aga tasub hästi ära. Ka tema kogub raha, et aasta või paari pärast minna suurele reisile. See tundub siin samuti noorte seas tüüpiline olevat. Tom ja Steve teevad ju sama. Rügavad praegu tööd teha ja siis lähevad Euroopasse trippima.
Austraallased oma eraldatuses tunduvad veidi kadestavat Euroopa väikseid vahemaid ja värvikat ajalugu. Maailmakaardil on neil aga Austraalia küll ilusti keskel.

PS. Rainbow Lodge's tegin intervjuud Tormi ja Kadriga. Olen rahul.

PS 2. Esmaspäeval sõidame lõunapoole tööle. Saime 2 nädalaks mingisse veiniistandusse tööle. Viinamarjad vist veel valmis pole, aga muid aiatöid saame teha. Perth hakkaski juba ära tüütama. Alles tekkinud sõpradest ei tahaks küll veel laiali minna, aga nii see reis vist käibi, et kogu aeg peame ennast kusagilt jälle lahti rebima. Pole hullu.

(Magama jäänud Toepsu nime all kirjutas Helleka)

Kuidas m;;duvad p[hap'evad

Eile oli p[hap'ev. See on siinmaal p]]mst selline, et midagi pole lahti. Seega ''retult hea vabandus teha midagi mitteasjalikku. Kuigi meie hommikune plaan h]lmas endas [ht saart, millele olevat kunagi hunnik k'ngurusid viidud, kes k]ik saarelt 'ra ujusid, siis r''kides sellest Steve'ga ([hega meie viimastest hostidest, see f[sio-t[[p) sain vastu sellise lause: "Eiei, sellel saarel pole mitte midagi teha, meil on teile hoopis t'iesti ideaalne plaan." Plaan kujutas endast Cottesloe randa minemist ja seal aja veetmist. Ideaalne. Igatahes kella kahest p'eval kuni k[mneni ]htul naersime nii palju ja k]vasti, nagu seda pole ammu aega juhtunud. Austraallastel on, vastupidiselt meie eelarvamustele, v'ga korras ja triksis-traksis huumorimeel. Kuigi oli ka n'ha, et meie seltskonnas oli see huumorimeel just erakordselt v'lja arenenud.
Nagu v'lja tuli, veedavad austraallased oma p[hap'evi pubides,vaatega ookeanile. Sest ilmselgelt on ]ues nende jaoks veel liiga k[lm, et p'ris ookeanisse minna. Meie jaoks vist varsti enam pole.

Ja varbal l'heb h'sti. Teeb iseseisvalt oma esimesi korralikke samme.

eesti kari

Potsatasime j2lle [hte hostelisse. Rainbow Lodge asub Summer Street'il (v2hemalt eile tundus see meile k[ll naljakas).
Hostel on j2lle eestlasi t2is. 6htul k2isime Tambetiga (see on [ks nendest eesti poistest esimesest hostelist) mingil v2ga m6nusal jazzi kontserdil ja p2rast seda tulime siia tagasi. Me olime saabudes ilmselt ainsad kained inimesed siin majas. Peeti kahe t[[bi s[nnip2eva. Jabur [ritus. Eestlased j2lle domineerisid. Hosteli sise6uest leidsime muuhulgas ka Genialistide klubi Tormi (jah, ka Austraalia on v2ike), kes 6petas parajasti v2lismaalastele roppe eestikeelseid lauseid. P[[dsime siis asja tasakaalu viia ka m6nede ilusamate v2ljenditega. Muuhulgas k[sisime Tormilt, nagu Marile lubatud sai, et miks ta oma lahkumispeol (Tormi oli Mari naaber Tartus) nende piknikulaua 2ra p6letas. P6hjus on [sna lihtne: tuld oli vaja teha ja p6letatavast arvutimonitorist ei piisanud. Nojah.
{ldiselt see kisub ikka v2ga veidraks, kui palju eestlasi siin on. V2lismaalased on ka toimuvast [sna h2mmingus: MORE ESTONIANS???!!! Ja siis kui [tled, kui v2he meid tegelikult [ldse kokku on, on nad veel rohkem imestunud.

T[[d pole veel leidnud. Aga otsime. Vaikselt.

mootorratturhiirtena

T'na kui Tom oli kasiinosse t;;le l2inud, tuli f[sioterapeut Steve j6usaalist koju k[simusega, et kas me tahame linna kohvile minna. Mootorratastega (!). Steve ja tema s6ber John s6idavad iga p2ev t;;le ka mootorratastega. Tahame? Muidugi tahame!
J'rsku istusimegi siis motikatel Steve'i ja Johni taga ja kihutasime m;;da ]htust Austraaliat. Mitte et kumbki meis oleks mingi eriline motikas6ber. Kardame juba ainu[ksi seda pl2rinat, mis nad teevad. Aga sellep2rast ei saa ju ometi s6itmata j2tta. Pealegi tundus, et poisid teavad k[ll, mis nad teevad ja on [sna kogenud.
Nii 2ge oli! Ma vahepeal k[ll tagusid Johni k6htu, et ta hoogu maha v6taks, aga tegelikult oli [limalt p6nev. J6ime kohvi mingis kohas, kus laes oli u 200 valget hiina laternat ja seinad olid kaetud erinevate postrite ja kuulutustega (umbes nagu Genklubis), siis kihutasime edasi Kings Parki kaudu m;;da ranna22rt koju. Nii hea.
(Emadele ja muudele muretsejatele: 2rge v2ga muretsega, k6ik oli kontrolli all. V2hemalt juhtidel.)

Oleme olnud Austraalias nädal aega

Ööbime kasiinodiileri ja füsioterapeudi juures, kes kasvatavad kuu aega vuntse, et koguda heategevusele raha. Selline koht siis seekord. A, ja nad söövad suurest mustast kotist kilode kaupa valku. Koer on ka. Must ja suur. Nimega Puppy.

Ma pidin algul magama kiropraktiku laual, aga hiljem hakkaid nad siiski kahtlema, kas see on niivõrd hea idee. Eriti veel kuna see võib mu ühele murtud kondile mõne juurde lisada.

Täna käisime Aqwa’s ehk Aquarium of Western Australia’s. Väga ilus ja äge oli küll. Vee all elab ikka päris imelikke elukaid. Mõndasid saime hiljem katsuda ka. Ma sain imeilusat punast meritähte käes hoida. Veidi libe oli, aga mõnus ja sametine ka. Tore ja hariv koht oli. Põnev oli muidugi selles osas ringiliikuva eskalaatori peal sõita, kus sai olla nö. vee all. Haid ja suured kilpkonnad ujusid otse pea kohalt mööda. Ja muidugi ka kõikvõimalikud muud kalad. Naljakas, et nad seal üksteist ära ei söönud. Hea teada igatahes, et Austraalias saab igal aastal hairünnaku tagajärjel surma kõigest! üks inimene. Palju kindlam on kohe ujuma minna. Kõik küll kiidavad oma randasid ja kutsuvad kaasa, aga tunne on, et lähemegi kõige rohkem põlvini vette ja sulistame seal natuke. Las need suured vee-elukad närivad kedagi teist.

Aga põhjus, miks me jäime oma eelmiste jõutegijate tüüpide juurde kolmandaks ööks ka, oli osaliselt see, et kohutavalt palav ilm oli (austraallased ise muidugi ohivad õndsuses sellise kuumaga) ja neil oli maja taga hea jahe bassein. Ja samuti ütlesid poisid, et õhtul teevad nad BBQ ehk kodumaa keeles grilliõhtu. Meie sinnajäämise tingimuseks sai, et me valmistame kartulisalatit. Muidugi olid kartulid liiga pehmed ja pudrused, hapukurk liiga magus, vorsti ei lubatud sisse panna (sest kõrvale pidi grillitud variant tulema) ja hapukoort polnud sisse panna. Nii et kuigi meie CS host Tom alatasa kõigile kuulutas, et see on nüüd täiesti eestipärane kartulisalat, siis me polnud sellise kuulsuse üle just väga õnnelikud. Õnneks tulid sakslased ja sõid kõik ära. Aga sellest hiljem.

Kui meie oma salatiga alles köögis rabistasime, siis olid tüübid vaikselt grillimist alustanud. Ja alles hiljem nägime, mida tähendab barbi Austraalia moodi, sest igale taldrikule lennutati mitu suurt grillvorsti, üüratu lambaribi tükk ja kui veel natuke ruumi jagus, siis ka sutsuke salatit. Vorsti kõrvale sõid kohalikud ka rohkelt kastmeid ja saia.

Helleka suutis kohalikke hõrgutisi hävitada küll üsna ennastunustava jõuga, kuid minu jaoks oli see ilmselgelt liiast. Ja siis jõudsid kohale sakslased, kes olid teel küll Fremantle’sse (mis on veidi Perthist eemal), kuid tahtsid tüüpide juurest veel enne läbi astuda. Nad olid küll väga Zi Dzörmanz. Olid endale kahjuks ühe väga halva auto ostnud ja plaanisid üles põhja poole sõita. (Me küll ei taipa, mis neil arus on, kui kuuma troopikasse sõidavad, ja veel katkise autoga, aga noh, dzörmanz.)

Hiljem palus üks majaelanik, et me talle unejuttu loeksime. Alustasin siis vapralt oma vereliblekeste juttu ja isegi inglise keeles. Aga kui ma jõudsin sinna, kus räägitakse, kuidas punased vereliblekesed viivad verest välja tumeda ja halva ja toovad asemele heleda ja hea, hakkas ta mind rassismis süüdistama. Ükski neist ei saanud vist väga hästi aru, mis Eestis pole “neeger” tabu sõna. Nemad kasutavad siin äärmisel juhul vaid väljendit “the N-word”. Väga tobe igatahes.

Siiani oleme aru saanud, et Austraalia on maa, mis on:

-kallis

-kus on vaja meeletut paberimajandust. (Et olla võimeline tegema lihtsamaidki töid, on sul vaja läbida selleteemaline kursus ja omada vastavat paberit.)

-täis lahkeid inimesi

-täis veidraid inimesi

-kus kõik inimesed elavad eramajades

-täis ohtlikke elukaid, kes nõelavad, sutsavad, hammustavad, torgivad ja kõike muud toredat. Aga me pole veel ühtegi kohanud.

a mis me siis täna teeme?

Täna pidime minema uue hosti juurde. Aga kui sa istud tagaaias, jalad külmas basseinivees ja päike pea kohal kütmas 35-kraadist õhku veel kuumemaks, siis tuleb üsna kergesi ostus, et tegelt on nii päris hea ja ei tahagi nagu kuhugi minna. Jäämegi siis veel üheks ööks nende tüüpide juurde, kus me juba viimased 2 ööd olnud oleme. Täna õhtul teeme grilli ja puha. No worries, kui meie kartulisalati enda peale võtame. Vabalt. Sellest järgnevad kaks ööd oleme kusagil natuke kesklinnast eemal mingi järmise tegelase juures CS-st. Nädalavahtuseks otsustasime jälle mingisse hostelisse minna vahelduseks. Ja siis jälle vaatame, mis saab.
Üldiselt nagu palav on.



Aa, täna oli naljakas see, et kui meie oma 25spf päikesekreemi välja võtsime, siis selle peale ütlesid kohalikud poisid, et aa, keskmine. Nemad siin kasutavad ikka 30+ spf kreeme. Ja kui me rääkisime, et me Eestis on tavaline 8 - 10, siis nad lihtsalt naersid selle üle, et niisugune asi üldse olemas on. Nojah siis...
Ja uusmeremaalasi meeldib neile mõnitada umbes nii nagu meile lätlasi.

Uus kodu

Täna olime lausa asjalikud vahelduseks. Või noh, üritasime, pärast kella 11st ärkamist. Tegime ära avalduse Tax File Numberi saamiseks. Üritasime ka pangakontot avada, aga kontor pandi juba kinni, nii et see jääb homseks. Meie uued telefoninumbrid on Hellekal +61459313388 ja Töpsul +61459313371. Nii et kui tuleb isu, siis saatke sõnumeid või helistage.
Eile polnud meil väga midagi teha, sest oli pühapäev ja põõmst kõik oli kinni. Siis passisime niisama ja mõtlesime õhtuks oma hostidele kooki teha. Hakkasime poodi kõndima ja sattusime mingi naise taha kõndima, kes lükkas lapsekäru paariaastase titega. Igatahes saime seal oma esimese rämeda sõimu osaliseks. Üldiselt sõim pidi siin väga tavaline olema, aga mitte kohalikelt valgetelt. Pigem aborigeenidelt, kes on joodikuteks ja heidikuteks muutunud. Aga no tühja sellega.
Õhtul pidime oma uute hostide juurde tee leidma. Kui ma kaarti vaatasin, siis tundus, et sinna polnudki nii väga pikk maa. Ja muidugi õnnestus meil, suured kotid seljas, õigest teeotsast kõvasti mööda kõndida. Kui rampväsinult kuskil mingite naite käest teed küsisime, siis üks neist lihtsalt viis meid oma autoga kohale ja lubas, et kui me mõnel päeval endale majutust ei leia, siis tulgu tema juurde. Tore ju, või mis?
Igatahes meie uued hostid on ägedad. Neli tüüpi ja üks tüdruk ja üks väga armas väike koer, kelle nimi on nii aafrikapärane, et meil see meelde ei jää. Nad on nagu mingist komöödiaseriaalist, nöögivad muudkui ükteise kallal jms. Ja maja on väga ilus ja suur. Täna võiksime neile süüa teha. Nad teevad muidi ise ka head süüa. Nii et ikka istuvad kõik koos laua taha ja korralikult noh.
Täna hommikul tegime oma pangakontod valmis. Ja internetipanganduse ka. Enne seda suutsin ma majas oma varba vastu poiste hantlit ära lüüa ja oma varba ära murda. Kui pärast pangaskäiku ikka veel väga rõve oli, siis lasime end haiglasse viia. Seal pöörati mulle ikka väga palju tähelepanu, ses suhtes, et uuriti ja mõõdeti ja hoolitseti igati. Ja anti topsitäis valuvaigisteid enne alla neelata, kui nad isegi küsisid mu valu suuruse kohta. Röntgen igatahes ütles, et varbaluu on jalalaba sees katki, aga peaks paari nädalaga kenasti kinni kasvama.
Pärast sõitsime ühe eestlasega (seesama, kes meid lennujaamast ära tõi) Cottesloe randa ja Hellekas küsitles teda jälle oma maka-küsimustega. Vesi on sinisinsinsinsinisnsinsinsisnisnsisnine. Pärast viis ta meid kesklinna, ja sealt üritasime tagasi koju matkata. Poole tee peal jõudis reaalsus muidugi kohale, et olgu me ägedad eesti plikad küll, kes ringi matkavad, kuid pooleks varbaga ikka pole midagi niiväga äge. Võtsime bussi ja saime kenasti kohale.
Ja koer on lihtsalt üliarmas. Mitte muidugi armsam kui Viiu. Aga siiski. Ja hea muusika on siin.

Täna oli mingi Melbourne Race, mis on põhimõtteliselt sama mõjuga nagu mingi rahvuspüha. Inimesed riietuvad kenasti ja naised panevad täiesti kunstiteostest kübarad pähe ja kõik saavad töölt lahti, et minna pubidesse ja hobustevõiduajamist vaadata. Jah, imelik maa.

Praegu vihuvad need poisid põrandal igasugu harjutusi teha. Hea muusika saatel. Naljakas on, sest nad väga häbenevad seda, aga teglt on ju tore, et nad ennast vormis hoiavad.

paraadile

Hostelis, kus me esimese ;; veetsime sattusime kohe eestlaste karja peale. 4 t[kki peale meie veel. Istusime siis ]htul k;;gis, eestlased j]hkras enamuses. Kahega neist, Henri ja Tambetiga j]klusime eile ka pea terve p'eva ringi. K]isime kusagil m'e otsas h'sti suures pargis. (Sinna viis umbes nii pikk trepp nagu kaks viljandi treppi alla j'rve juurde). Sain esimese intervjuu ka k'tte. Kohe palju asjalikum tunne on n[[d. Henri ja Tambet r''kisid ka, et eestlasi ongi siin k]ige rohkem backpackeritest. Nad olla t;;tanud farmis, kus k]ik 10 t[[list olid eestlased. V'ga veider.

Eile ]htul oli geiparaad. See oli umbes selline [ritus nagu meil laulupidu. Inimesed olid k]ik t'navatel, liiklus kinni ja siis tuli SUUR rongk'ik. No ikka v'ga kirju seltskond. Meie olime k[ll vaatepildist [sna vaimustuses. Pole ju n'inud midagi sellist enne. Ei oskagi kirjeldada. Pildid said ka udused.

T'nase ;; olime Jamangie juures. See on [ks noorpaar, kes meid CS kaudu kenasti vastu v]ttis. }htul j]ime nende verandal veini. Uskumatu tunne tekkis, kui vahepeal j'lle meelde tuli, et praegu on peaaegu november ja meie istume paljaste varvastega ;;sel verandal. Tegelikult on ;;d veel jahedad, aga iga p'evaga l'heb soojemaks. J'rgmisel n'dalal pidi juba 35 kraadi tulema.
Saime teada, kuidas krokodillirohketes vetes ellu j''da: tuleb minna ujuma koos lapse v]i koeraga, sest krokod pidavat eelistama v'iksemaid suut'isi. Kohalik tarkus.

T'na k'isime pargis hommikust s;;mas. S[[a ostsime mingi v'rske toidu poest, mis oli nagu paradiis. V'rskete viljade letis on selliseid asju, nagu me n'inudki pole ja isegi lihtne kirsstomat maitseb nii nagu ta kunagi Eestis maitsnud pole.

Praegu peame 'ra jooksma, aga tagantj'rele:

Kuala Lumpuri lastesupp.


S;;k Kuala Lumpuris.

Lastesupp ja edevad mehed.

Saime elu ja enam/v'hem tervise juures Perthi. Lend polnud just v'ga tore, ]nneks ka mitte pikk (6 tundi).Veidi muretsema pani see, et Istanbulis telekast uudiseid vaadates tundus olukord Indoneesias ikka [le keskmise kohutav. Sel hetkel me veel v'ga ei adunud, kus Malaysia Indoneesia suhtes asub, kuid lootsime, et kaugel. Igatahes, et te (kui te pole just geograafiliselt andekad) ei peaks kaarti otsima hakkama, et j'rgi vaadata, siis ma [tlen, et Malaysia on suht-koht Indoneesia kohal ja k[lg-k[lje k]rval. Sellest saime aru alles lennukis. Tore teada igatahes :D {le Indoneesia lennates saime igatahes kaeda mingeid oranzikaid suuri aukusid, mis h]]gusid ja liikusid natuke. Tea siis, kas need olidki need pahurad vulkaanipoisid. Turvalist tunnet igatahes ei tekitanud, eriti veel, kuna lendasime selle viimase otsa AirAsiaga, mis teadagi on igast otsast nii budget airline company kui [ldse olla saab. Et ehk m]tlesid, et mis see v'ike tuhk ikka teeb v]i et ehk ei satu me otse purskava vulkaani kohale. Ehk...
Kuala Lumpuri lennujaam on iseenesest [[ratu. Koosneb see v'iksematest terminalidest, mis on omavahel rongiliinidega [hendatud. Kui olime oma terminali j]udnud ja pakid k'tte saanud, siis viskasime pinkidele pikali, kuni valgeks l'ks ja meid vastaspin,kidele j'lgima kogunenud lennujaama turvamehed liialt paljuarvuliseks muutusid. S]itsime rongiga keskjaama ja ostustasime linna peale minna. Esimene hetk kui ]ue astusime, siis oli k]ll kergelt sauna tunne. vaatasime kaardilt, et jaama vastas peaks olema [ks suur ja igasugu linnu- ja liblikaaedadega park. Ok, l'hme sinna. Aga ei, p'rast m]ningat segases liikluses p]iklemist ja teek[simist tuli v'lja, et ei, me ei saa [le tee parki jalutama minna. Me peame selleks takso v]tma. Jabur! suht pahaseks ajas. Siis haaras [ks suur naerun'gu meil varrukast ja k]sis, kas me tahame linnatuurile minna. Seal pisdi ka t;;tama s[steem Hop-on-hop-off. Et on bussiliin, millega saad tervet kesklinna n'ha ja aegajalt maha tulla ja ringi kaeda. OK. K]ik oli kena, kuni l'ksime bussi pealt maha , et minna liblikaparki vms. Aga park muidugi ei t'hendanud, et saad ringi k]ndida ja murule pikali visata, et liblikad varba otsas istuksid. K]ik maksis. ja palju. Olime j'lle ]nnetud. Ja n'ljased. Ja v'sinud. Kondasime ringi ja sattusime mingisse kohalike koolide juures asuvasse vaba]hu s;;gikohta, kus olidki vaid kohalikud ja ka s;;gid ka nende nimed samasv''rsed. M]tlesime t[kk aega, kas ohverdada oma seedimise korrasolek k]hut'iele v]i mitte. T[hi k]ht v]itis. Valisime siis paljude lettide seast [he, kust v'ljan'gemise j'rgi mingi toidu kokku komponeerisime. ja muidugi saime k]rvale joogiks k[lma j''tee rohke j''ga. Kohe tulid meelde hoiatused kohaliku vee ja sellest tehtud j'' kohta. Aga n'lg ja janu olid v'gevad. Toit oli v'ga hea ja [limalt v[rtsikas, aga kahjuks ei suutunud ma identifitseerida midagi muud seal taldrikul peale riisi. Kogu s;;maaeg maksis umbes 16 krooni. Naiss eks?
J'rgmise peatuse tegime Kuala Lumpuri 'rikvartalis kaksiktornide juures. Suht f''nsu piirkond. Kondasime seal Burberry ja Prada poodide vahel t[kk aega ja l]puks l'ksime ja viskasime end ]ue parki pikali. Eemal paistis mingi veeatrakstioon olevat, nii et l'ksime kaema. Koht oli [lim lastesupp, kes l]puks hakkasid meie ees edvistama ja vettelartsatamisi n'itama. Kohal olid ka v'ga edevad mehed, kes [ksteisest muudkui pilte teha kl]psisid. Naljakas igatahes.
J'rgmisena l'ksime China Towni ringi vaatama. See oli p]]mst nagu tihe t'navater'gastik, mis olid paksult ''ristatud k]ikv]imalike s;;gikohtade ja m[[giputkadega. Ja ka meeletu suur market place oli lahe. Seal otsisime j'lle mingit s;;gikohta, aga paljud olid kas liiga eksootilised v]i veidi kahtlased. Aga [he hea hiina koha igatahes leidsime ja harrastasime j'llegi pimesi valikut. ja j'lle - k]ik oli niiiiiii maitsev. ja maksis ka umbes 20 krooni.
Hilja ]htul, kui lennujaama pidime j]udma, saime aru ka ajagraafikute mitte-paikapidavusest. Suhteliselt suva ju, kas buss v'ljub graafikus kirjas olnud 20.00 asemel 19.30 eks?
Igatahes oleme n[[d Perthis. Olime v'ga mures kogu selle tolli-asja p'rast, et kuidas nad talitavad meie ravimite, kaasasoleva raha ja toiduga (lennukis nad juba pihustasid meid [le vist mingi baktereid h'vitava sprayga, et me ometi oma kahtlasi batsillukaid Austraalia pinnale ei tooks.) Passikontrollis t]mmati meid kahte kohe k]rvale, aga see oli midagi meie passide t]ttu. Sai rutu korda, aga veider ikka. Hiljem, l'bisime veel mitmeid kontrolle ja asjapulki, kes meie deklareerimispabereid uurisid ja sinna mingeid arusaamatuid m'rkusi kritseldasid. Aga l]puks l'ks k]ik ikka nii kenasti, kui v'hegi v]is minna.
Pidime kohale j]udes helistama [hele eestlasele, kes korraldas transporti lennujaamast kuhu iganes Perthi linna. Muidugi ei saanud me aru, et peame olemasolevast telefoninumbrist mingid suvalised numbrid keskelt 'ra j'tma et helistada saaks. Kui oma hostelisse j]udsime, siis oli kell liialt v'he et meid check innida saaks, niisiis matkasime kuskile l'hedasse parki, et seal natuke k[litada. tee peal saime esimese kultuurisoki, kui kohtasime inimesi,l kes olid lihtsalt liialt armsad ja abivalmid. Ning park, kus olid suured muruv'ljad, ilusad tiigid ja palmid, kust lendasid v'lja rohelised papagoid. No saage aru meie jaburast vaimustusest, kui p'rast l]putuna tunduvat 'rkvelolekut j'rsku sellisesse paradiisi saatusime. Jaaa, korraks oli enesetunne meeletust v'simusest hoolimata isegi p'ris hea. Ja on tegelikult siiani hea. N[[d otsime vaikselt t;;d ja naudime linna. K]ik on hea.

ps: Malaysia toit ei teinud meie seedimistega miskit halba. Ju meil on siis raudk]hud. Hahhahahaha

vahel me parasjagu ei lenda ka

Lebotame Kuala Lumpuri lennujaamas toolidel. Või no Toeps magab ja mina olen üleval (tüüpiline).
Eelmise öö veetsime Istanbulis. Kohe lennujaamas saime aru, et Eesti on ikka ebaõiglaselt külm maa. Istanbulis oli õhtul u 20 kraadi sooja. Lennujaamast hotelli sõitsime mingi takso moodi teenusega, ainult et see ei olnud takso, vaid pigem nagu privaatne autojuht. Sellega läksime küll lihtsama, aga kallima vastupanu teed. Kuigi näiteks takso oleks täenäoliselt sama palju maksnud. Pluss hommikul ei olnud vaja muretseda, kuidas lennujaama tagasi saada. Auto oli punt kell 11 platsis. Õhtul käisime ikka natuke linnapeal patseerimas. Istanbul on mõnusalt kaootiline linn, samas kesklinn tundub ka pimedas piisavalt turvaline. Mulle endiselt meeldib. Toepsu häirib see kohalike tähelepanu vist veidi rohkem. Aga küll ta peab ka harjuma selliste asjadega.
Leidsime ühe õdusa söögikoha, kus patjadel maas istudes sõime aknal istuva tädi küpsetatud õhukest tainast (nagu lavaš) spinati ja kanaga ning jõime õunateed ja värsket apelsinimahla. Täpelt paras eilsek õhtuks. Küllalt vara kobisime hotelli magama ära. Hommikul käisime Grand Bazaarilt ka läbi, turistid nagu me oleme.

11-tunnine lend Kuala Lumpurisse oli isegi meeldivam, kui oleks võinud arvata. Süüa anti 2 korda ja minu jaoks esimest korda elus ei maitsenudki lennukitoit nagu lennuk, vaid oli kohe väga-väga hea. Samas ikkagi 11 tundi...oeh.

Natukene pabistame järgmise öise lennu pärast. Indoneesias, mis on kohe siin samas ning ühtlasi meie ja Austraalia vahel, peaks ju vulkaan iga hetk purskama hakkama. Eks näis...

Praegu puhkame natuke, enne kui Kuala Lumpurit vaatama lähme. Öö jäi vahele ja järgmine möödub samuti lennates. See päev tuleb nüüd kuidagi ära veeta siin. Jube väsinud on olla, aga samas mis siin ikka vinguda, me oleme ju Malaisias!!!

Ajan vist Toepsu üles nüüd. Mis ta magab siin.


Pealegi on väljas lõpuks valgeks läinud ja inimesed sagivad ringi igal pool. Kõik on sama lühikesed kui mina või veel hullemad! Hah.

miks mitte

Ma siis ütlen ka midagi, et oleks öeldud. Lähme tõesti Austraaliasse jah. Mitte et see tunduks hetkel maailma põnevaim ja originaalseim koht, kuhu reisida, aga kunagi ammu, ausõna, tundus küll. See oli siis, kui ma olin väike ja telekast koaalasid ja kängurusid vaatasin (või siis Töpsu väitel "Meie salajast elu"). Nüüd tundub, et miks ometi ei peaks ära käima, kui on võimalik. Lisaks loodan tagasi tulles olla vähemalt natukenegi rahulikum mõne koha pealt. Tsipa jälle püsida. Sellepärast tegelikult tulebki minna (vähemalt mul, aga eks ma üritan aru saama hakata, mis värk üldse selle Austraaliaga on kõigil).
Aga närv on juba pikemat aega erinevatel põhjustel püsti. Samas on hirmus põnev ja tegelikult tahaks juba seal kohal olla. Hetkel aeg venib nagu ee... liim?

Ettevalmistused sujuvad: täna õmblesin kotile külge 36 nööpi, kõik erinevat värvi.

Sissejuhatus ehk nädala pärast juba...

Niimoodi.

Töps ja Hellekas on otsustanud pageda ajaloo külmima talve eest ja varbad kuuma liiva pista hoopis maakera kuklapoolel - pead alaspidi. Minemine oli vaikselt tasapisi ähmasest udust reaalsuseks muutunud juba mitu aastat. Tõenäoliselt sai see konkreetsema ilme sarja "Meie salajane elu" tõttu. Igatahes, ükskord pärast järjekordse osa vaatamist teatas Hellekas mulle suure innuga (teate küll, kuidas see välja näeb), "et meie lähme ka sinna ja oleme ka just niimoodi, jah?!" Ja nüüd tundub, et mingi reaalse aluse oleme oma toonasele unistusele igatahes pannud. Läheme Austraaliasse.

Asjalikke asju ajades ehk tegeledes viisade, lennupiletite, majutuse ja dokumentidega, on küll aeg-ajalt lihtsalt naer peale tulnud, sest koos asjalik olemine ei tule meil ka parima tahtmise juures väga hästi välja. Samas, peab tõdema, et kuidagi nad meil tehtud on saanud, olgugi, et selleks võib-olla liialt palju aega on kulunud.

Sellegipoolest on asjalood nii, et week from now ja me seisame varahommikul Tallinna sadamas, et alustada oma pikka marsruuti: Tallinn - Helsingi - Istanbul - Kuala-Lumpur - Perth.

Siin nurgas püüame oma käike ja tegemisi aegamööda ka teieni tuua, pealkirja "Quite clueless" all, sest tõepoolest - liimi pole!