Tegelikult ei ole. Aga tänavad on täis kuivi sahisevaid lehti ja tobedad lehepuhujad möirgavad. Nii käib siin suvi hoopis. Sest kuiv on. Aga veider sellegipoolest.
Neljapäeval käisime jälle tantsimas. Ja kuigi me polnud vahepeal üldse vastõpitud samme harjutanud, oli teisel korral svingimine juba tunduvalt lihtsalt. Enam polnudki kõigil peas näod, nagu nad lahendaks parajasti ülikeerulist tehet x. Info oli settinud. Koju veerenud, jätkasime usinalt hüplemist ja tatsumist ning õpetasime ka neile vähestele, kes tundi polnud jõudnud. Mõne aja pärast, kui higi voolas külluslike ojadena ja hoog kõige suurem, tulid uksest sisse lõuna-Ameerika-Austraalia abielupaar, kellega meil sel õhtul hispaania õhtusöök oli. Natuke aega seisid, suu lahti, siis hakkasid kaasa tantsima. Lõpuks oli toit valmis, õlu külm ja keha oimetuks hüpatud. Jätkus õhtusöök küünlavalgel ülisoojas ja pimedas aias mõnusate inimestega.
Laupäeval nautisime parajasti väga pikka hommikusööki ja häid nalju, kui ühtäkki otsustasime, et nüüd on aeg ja end turule veeretasime. Turul, nagu seal ikka laupäeviti, oli massiliselt inimesi (šoplemas, kohvi joomas, aega viitmas, puuvilju maitsmas, muusikat kuulamas), massiliselt lärmi (kõige edukamate müüjate võtmeks oli ülikõrgeks timmitud mehehääl, mis kriiskas: evriting, van dolar!), massiliselt lõhnu (alates hõrkudest maitsestatud kohvidest ja suitsutatud salaamist kuni veidi üleküpsete mangode ja ananassideni) ning massiliselt häid emotsioone. Meie bänd mängis ka ning sedamööda, kuidas aeg lähenes turu sulgemiseni (kell 3), kasvas nende laval kõrgemaks hunnik kõikvõimalikust toidupoolisest. Ülejäänud majarahvas oli usinateks sipelgateks, kes turu inimhordides parimaid pakkumisi ja maitsvamaid asju jälitas, et need siis muusikute lavale kummutada ja ise tagasi inimmerre sukelduda. Hiljem täitsime muusikute auto kontrabassi, trombooni ja kogu selle toidukraamiga ning veeresime oma ratastel koju.
Pole midagi mõnusamat sellest, kui maja on täis kõikvõimalikke puu- ja juurvilju, imehäid juuste ja määrdeid, igasugu leibu-saiu, nii et kui tuleb tuju kõige imepärasema vilja või võibsi järgi, võid üsna kindel olla, et seda sa ka saad.
Eile, kui olime just töölt koju jõudnud, otsustasid poisid randa sõita. Õnneks autoga, sest meil poleks küll pärast pikka päeva tõsist farmitööd mingit isu olnud oma ratastega jõeäärseid käänakuid mõõta. Kellelgi oli kaasa rock'n roll'i kassett (!), millele me siis ennastunustavalt kaasa undasime. Sealhulgas ka õhtu mitteametlikuks hümniks saanud: "I've never kissed a bear, I've never kissed a goose. But I can shake a chicken in the middle of the room. Lets have a party! Huuu!". Täiesti ajuvaba muidugi.
Rand oli, nagu alati päikeseloojangul, imeline. Poisid ja Hellekas läksid jetty pealt vette hüppama, ma seekord mitte. Olin eelmisel päeval järjekordse rattaõnnetuse läbi teinud ning kui isegi mage vesi tegi värskete haavade peale minnes põrgulikku valu, siis ma kujutan ette, et tulisoolane ookeanivesi poleks põrmugi parem olnud. Aga see selleks. Hiljem pidasime rannaliivas maha jalgpallimatši aussid internatsionaalide vastu. Meie tiimis olid siis kaks eestlast, kaks inglast ja üks ameeriklane. Väsitav. Jätkuks sai kohustuslik fish'n chips ja palju nalja. Päevakorra viimaseks punktiks oli akrobaatika ja muud jõunumbrid. Asjad nagu järjestikused esipidi- ja tagurpidi kukerpallid, käte peal seisud, küljetsi jooksvate krabide võiduajamine, esipidi jooksvate inimkärude võiduajamine, posti otsa ronimised, üksteise otsa ronimised ning viimased kulmineerusid muidugi mitmesuguste inimpüramiididega. Seekordseks suursaavutuseks sai neli korrust! (Inimeste puudusel kasutasime suvalisi möödakäijaid.)
Kojusõit möödus jällegi sheikiva kana ja muude toredate lauludega.
Homme alustame tööd CornStar'idena. Täna läheme ja paneme oma käru ja grillid paika ja tutvume olukorraga. Ja homsest alates pole meil enam oma aega. Peaaegu.
