Harrow jäi maha. Muidugi ei tulnud midagi välja meie kella 11st lahkumisest. Ega ka veidi hiljemast. Põõmst veetsime terve päeva päeva toas ja aias ringi kõndides ning jälgides, kuidas tublid majaelanikud pühapäeva suurkoristust tegid. (Poisid mängisid ka koguaeg pilli ja laulsid, mis ei teinud meie olemist muidugi tibagi kergemaks.) Meie ei teinud midagi. Aga meil oli niigi tegemist püüdes kõiki olemasolevaid elektroonikavidinaid laadida, oma mõtteid kokku koguda, endale Melbourne's mõni tore CouchSurfing koht leida ja suuremat nuttu tagasi hoida. See viimane väga ei õnnestunud. Eriti, kui olime juba kolme majakaaslasega eelnevalt hüvasti jätnud.
Nii läks päev. Inimesed, ka need, keda ei arvanud enam kunagi nägevat, hakkasid koju tulema. Ja olid rõõmsad, et jõudsid enne meie minekut veel koju. Kuigi nad tundusid kahtlaselt enesekindlad selles osas, et isegi kui olime väitnud, et sõidame hommikul suure auto ja vana hipiga minema, võtsid nad üsna enesestmõistetavalt, et me veel ka õhtul kodus olime. Hippie-time!
Lõpuks juhtuski nii, et Glen (meie hipivana) mürises oma autoga keset vihma kohale. Tegime natuke plaane, laadisime oma pakke ja siis otsustasime kogu majaga, et kodus on ju palju parem õhtust süüa kui kuskil vihmases metsas. Veel viimast korda tegime kõik koos süüa. Jällegi palju naeru ja pillimängimist. Ja kõik olid kodus ja kõik oli täpselt nii hea nagu ikka.
Viimaks, kui õues juba pime oli ja vihma endiselt kallas, tõusime püsti, noogutasime üksteisele ja ütlesime, et on aeg minna. Kõik asusid meile puuvilja-, juurvilja- ja igasugu salajaste kingituste kotti täitma, et see teele kaasa anda. Kui me hiljem sellele lahkumisele tagasi mõtlesime, siis tundus, et universum seadis pisikeste detailide ja apsude abil kõik nii, et saaksime lahkuda õhtul, kui kõik kallid inimesed olid kodus, pärast sooja ja mõnusat õhtusööki. Lõpuks pladistasime läbi lompide autosse, meie sõbrad kõik välisukse peal lehvitamas, tantsimas, laulmas ja pille mängimas. Kõige selle tõttu pole vist ime, et teel linnast välja mägede poole sõites olid tänavalaternate tuled udused nii vihmast kui silmatükkivatest pisaratest.
Nüüd oleme Mount Gambier'is. Meie kompaktse ratastel maja sidur oli oma aja ära elanud ja vajab nüüd parandamist. Kõik on üldiselt kena, sest kiiret meil pole, kuid ilm võiks natuke paraneda (mida ta vist ka lähipäevedal teeb) ja meie õueselamise veidi kergemaks muuta. Õnneks saame magada suure auto kõhus ja ka kogu toidutegemine toimub seal, nii et mingit märga telkimist ei pea taluma. Praeguseks oleme maganud kuskil ookeani ääres, pargi parkimisplatsil, laste mänguväljakul ja peaaegu et ka automehaanikute töökojas. Aga viimane asendub nüüd hoopis automehaanikute enda koduga, mille üle me kohe üldse ei kurda. Lihtsalt mõeldes tagasi meie seiklustele teel Adelaide'i, siis kogu see auto katkiminek ja teadmata ajaks mehaanikute kodus peatumine on üsna deja vu-maiguline.
Loodetavasti saame reedeks või laupäevaks liikuma ja siis juba ookeaniäärt pidi Melbourne.
No comments:
Post a Comment