Niimoodi kirjutasime elutoas seinatahvlile, enne kui saabuva kuumalaine (43 ¤C) eest linnast põgenesime. Maddie, tema sõber Jonathan (Jonoh), Hellekas, mina ja järjekordne neljarattaveoga Mitsubishi bussike vurasime reede õhtul natuke põhja poole, siis keerasime ümber lahe vasakule ja suundusime lõunasse York’I poolsaarele Innes’ rahvusparki. Teadsime ainult seda, et seal on palju imeilusaid lahtesid ja randu ning et peame tagasi linnas olema esmaspäeva õhtupoolikuks. Ja ega muud väga vaja polnudki.
Kolm päeva möödusid suure päikese, jaheda ookeani ja kuuma tuulega. Ööseks panime oma telgi rannale, just nii kaugele, et tõus meieni ei ulatuks, ning hommikul ärkasime, kui tõusev päike telgi talumatult kuumaks küttis. Siis valis igaüks oma edasise tegutsemisviisi: kes läks rannale kõndima, kes roomas aina väiksemaks jäävasse varju edasi magama, kes võimles rannal, kes ujus. 
Hiljem sõime hommikust või mõnes kohas, kus oli liiga palju mesilasi (Jonoh oli neile allergiline) pakkisime oma asjad bussi ja sõitsime kuskile paremasse kohta einestama. Meie lemmikuks sai rand, kus olid järsud kaljud, mis terve päeva jahedat varju pakkusid. Kui varba varjust välja pistsid või päikse käes liival kõndisid, siis tuli tunne, nagu astuksid kuumale pannile. Niisiis pöördusime alati sellesse randa tagasi. Seal kalju all varjus sai lebotada, kitarri mängida, laulda, magada. Vahepeal kiskus ookean meid jälle vette snorgeldama. See oli igavesti äge. Ma kirjeldan natuke seda lahte, siis ehk tekib teil ka väike kujutluspilt sellest kõigest. Nagu ma juba ütlesin, siis randa ääristasid kaljud ja need ulatusid kaares osaliselt vette välja. Seal kus maapealne kalju vees lõppes, algas veealune. See jätkus sarnaselt eelmisega veidi kaares, moodustades ranna ümber õrna sõõri. Ning ühes kohas kasvas veealune kalju jälle veepealseks ja moodustas suure kaljusaare, mis nägi välja nagu hiinlase müts. Sellepärast oli ka ranna nimi Chinamans Hat beach. Selles looduslikus basseinis me siis snorgeldasime ja vahepeal läksime veealuse rifi peale puhkama ja üle ääre väljapoole jäävat ookeani uurima. Aga ookean on imeilus! Eriti kui sukelduda lainete ja liiva koostöös valminud kivipitsist sammaste vahele ja sealt kalu välja ehmatada. Ja natuke ohtlikumaid mereelukaid aupaklikust kaugusest vaadelda. Jonoh katsus harpuuniga kalu kätte saada, aga need olid ilmselgelt liiga kiired. Ma proovisin ka, aga minu puhul jäi see pigem vaid harpuuni laskmise harjutamise tasandile. Austraallastel on oma kalade (ja ka kõige muu ) jaoks lühend-nimed: Whitey, Strongy, Snapper. Peale nende oli seal veel igasugu triibulisi ja täpilisi kalu. Hiiglaslikud lehvivad raid, kes võivad oma sabaga sutsata, väikesed pruunisilmsed Port Jackson haid ja pontsakad kerakalad. Ühes rannas, kuhu tagasiteel korraks põikasime, olid kai all ka suured karbid ja totralt sõjatantsutavad krabid.
No comments:
Post a Comment