Mt Gambieris olime kinni 4 päeva. Kahtlustame, et asi on meis: nii kui me kusagile mootorsõidukisse paarika päevaks istume, keeldub see ühel hetkel edasi sõitmast. Aga kui auto on katki, siis on auto katki ja tuleb jääda sinna, kuhu sattunud oleme. Seekord leidsime end väiksest maalinnakesest poolel teel Adelaide'st Melbourne'i. Vihmane ja külm ilm ei teinud olukorda üldse rõõmsamaks. Küll aga tegid seda mehaanik Jim ja tema naine Hermain, kes meid ja Gleni nii kauaks ulualla võtsid, kui meie sõiduriist/ Gleni kodu autotöökotta ravile läks. Magasime üle pika aja voodites päris tekkida ja patjade sees Hermaine'i ja Jimi lastelaste magamistoas. Õhtuks tehti head süüa, järgmisel päeval sõidutas Hermain meid veel ka vaatamist väärt kohtadesse, samal ajal kui Jim ja Glen meie sõidukit putitasid. Õhtul vaatasime filmi ja austraalia jalgpalli (see on see kole agressiivne mäng, kus bokserites mehed üksteist julmalt vigaseks pekstes melonikujulist palli taga ajavad, et siis kohe pärast mängu jäävanni pugeda ning pisut oma sinikaid ja vigastusi leevendada).
Lõpuks sai auto valmis ja asusime jälle teele. Ette jäi koht nimega Juustumaa ja Great Ocean Road, mis tähendas üht maailma ilusaimaks peetavat teed, palju ookeani, ilusat rannikut, mägesid, kummalist (vihma)metsa ja hommikusööke kõige ilusamates randades, sadamates või autoparklates.
27. märtsil jõudsime päikseloojangu ajaks Melbourne’i, St Kilda randa (ja jah, see on täpselt see linnajagu, kus on filmitud “The Secret Life of Us”), Paul Kelly autoraadios laulmas just täpselt sellest samast asjast – päiseloojangust St Kildal. Parkisime end randa, tegime õhtusöögiks makarone tuunikala ja ubadega, jõime veini ja rääkisime juttu, vaadates Melbourne’i kesklinna silueti peegeldust lahel, rotid jooksmas seljataga mööda kiviaeda. Kui Glen oli magama läinud, suundusime meie muulile jalutama. Seal kohtasime pisikesi pingviine, kes nurrusid ja norskasid korraga. Teel pargis olevasse vetsu jõllitasid meid mitmekümned silmad: opossumid ja rotid elasin oma ööelu ja sotsialiseerusid usinasti.
Järgmisel hommik-lõunal jätsime Gleniga hüvasti , vinnasime seljakotid selga ja läksime oma teed. Glenist ja meie sõiduriistast rääkides... Glen on 55-aastane rändur, kes on viimased 15 aastat elanud oma auto-majas. Selles masinas on olemas kaheinimesevoodi, köök korraliku ahju ja pliidiga, katusel on suur prügikast, õmblusmasin, mulliaparaat, pirukamasin jne. Glen joob ainult aluselist vett, mille tarvis on autos samuti üks masin, mille ülesandeks on vesi heaks teha. 15 aasta taguse lümfisõlmevähist täieliku paranemise põhjuseks peab ta just seda vett, mis aitab inimese ph-taseme korda seada, luues sellega vähi edasi arenemiseks sobimatu keskkonna. Glen oli rahulik. Vahel ehk liigagi rahulik ja aeglane. Ikka väga aeglane. Aga kindlasti kuulub ta ka nende inimeste hulka, kellega kohtumise üle me väga õnnelikud oleme. Vaatame, kuulame ja saame natuke targemakski ehk.
Nüüd oleme juba varsti nädal aega Melbourne’s olnud. Tegemist on hiigelsuure, kirju ja põneva linnaga. Lisaks kõigele on ta veel ilus ka ning üsna kindlasti kõige euroopalikum linn Austraalias. Esmaspäeval maandusime seljakottide kiuste ja seekord isegi ilma suurema ringiekslemiseta oma siinses esimeses couchsurfingu kaudu leitud majas. Meie võõrustajaks oli Jack – töötu kunstnik, kes elas koos teiste töötute kunstnike ja ühe kohvikupidajaga, kelle nimi on Matt ning kassiga, nimega Pipar. Maja juurde k2ib ka kuri u 70-aastane naabrit2di, kelle hobiks on naabritele ja nende kylalistele oma aknast k6ige koledamaid roppusi karjuda.
Samal päeval saabusid majja ka Elis ja Eike – veel kaks Eesti tüdrukut, kes sohvasurfasid Matti juures. Tegelikult oli tegemist üsna naljaka ja minu jaoks soodsa eksitusega. Nimelt arvasid poisid, et kui palju neid Eesti tüdrukuid ikka olla saab, kes samal päeval neilt ööbimiskohta küsivad, ning eeldasid seega, et meie olime saatnud kirja nii Jackile kui Mattile. Tegelikult lõppes kogu lugu sellega, ühes majas ööbisid korraga neli eestlast: meie ja kaks veidi nooremat, just keskkooli lõpetanud tüdrukut. Jah, sain intervjuud.
Kui Eike ja Elis tundusid käivat mööda teatreid, kontserte ja kunstigaleriisid, siis meie otsustasime alustada Melbourne’ga tutvumist lihtsalt tänavaid mööda ringi kolades. Ja oioioi, neid tänavaid, poode ja inimesi. Vaadata tahaks igas suunas korraga, jalad löövad all tuld ning päeva lõpuks nendime, et oleme jõudnud läbi k2ia vaid ühe tänava. Hullumeelne linn.
Kolmandal päeval, kui tundus, et eelmisel õhtul tehtud imeplaanist koos Jackiga saientoloogia kirikusse minna ei tule midagi välja, otsustasime, et püüame siis lõpuks ka pisut turiste mängida ning istusime selletarbeks ringisõitvasse tasuta bussi, mis pidi meid kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse viima. Asi lõppes sellega, et mina magasin enamuse sõidust maha, samas ajal kui Töps püüdis kaardil näpuga järge ajada, et kus me oleme. Botaanikaaia juures ajasime end siiski bussist välja, sõime lõunat ja kõmpisime ringi, imestades ammu nägemata kase ja lepapuu üle. Pärast kõndisime veel ringi. Päeva tipphetkeks oli üle raudtee minev jalakäijate sild, kuhu olid sisse ehitatud kõlarid, millest tuli korraga hääli ja laule üle maailma. Erinevad rahvalaulud kõige erinevatelt inimestelt, loodud kõige erinevamateks puhkudeks, taustaks sammud ning alt läbi sõitvad rongid. Pool tundi kõndisime sillal edasi-tagasi, olles täiesti lummatud
Õhtul käisime Matti bändi kontserdil. Rahulikult mõnus.
Ükspäev käisime kõrvalmajas asuvas kunstigaleriis. Majaelanik Nick (Matti vend) esitles seal ka üht oma uhiuut tööd. Pärast seda käisime kõrval asuvas Hiina restorianis Matti, Nicki, nende ema ning Indiast pärist Taraga söömas. Väga hea. Kõik.
Lõpuks kolisime Jacki ja teiste juurest välja, sest meie tuba hakati kah kunstigaleriiks muutma. Nüüd oleme järgmises ühismajas, kust me homme ka edasi lähme. Kuhu? Pole aimugi. Couchsurfingus on vaikus. Pisut kodutu tunne on jälle, mis pole üldse väga hea, arvestades seda, et väljas läheb üha külmemaks. Aga me väga ei muretse sest noh... Meelt saab alati lahutada Melbourne’i imepoodidega, kuhu me homme jälle suundume ja mis on täis kõige vapustavamaid hilpe ja ehteid. Tüdrukute paradiis. Öömaja ehk tuleb ka kuidagi ikka.
No comments:
Post a Comment