Byroni lood

Ükspäev kohtasime poissi, kes on pärit Uus-Kaledooniast. See on üks pisike saar Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Anael rääkis metsikutest hobustest oma kodusaare rannal ning oma tööst klaasipuhujana.

Eile päeval matkasime mäe otsa majaka juurde ja sealt alla randa, kus ulpisime looduslikud basseinis, mis oli allpool merepiiri. Ebareaalne koht. Liiv peegeldas, lained olid hiigelsuured, õhk sätendas veeudust ja meie murdsime pead, kuidas meri meist korraga kõrgemal olla saab.

Meie majas elab Elis, tüdruk Brasiiliast, kes reisib 2 hiigelsuure kohvri ja veel u 4 reisikoti ja -kastiga. Kõige muu vajaliku hulgas on tal kaasas ka 40 paari kingi. Need täidavad ühe pappkasti. KUIDAS ta tegelikult reisib, on siiamaani müstika.

Eile õhtul kohtasime Syrreali ja Martinit. Nendest said meie hädasti vajatud kohalikud sõbrad. Täna viisid nad meid kõige kõige hämmastavamasse randa, kus me käinud oleme (ja me oleme käinud väga paljudes imeilusates randades). Liivale ja merele, mis rannast ranna teevad lisandusid kaljud, palmid, vihmamets. Aga meri oli küll seekord seal, kus ta olema peakski.

Kõik on hästi, kui ainult tehnika meie käes laiali pudenemise lõpetaks. Töpsu telefonisaaga on juba vana (tema omast sõitis ju üle nii auto kui kraana), minu oma otsusas hakata tegema vaid seda, mida ise tahab ning täna läks katki ka kaamera.

Bluesfest on linnas. Haume plaane, kuidas sisse hiilida. Jutud kahekordsetest aedadest küll varjutavad natuke meie lootusi. Aga no... Ehk ikka saab.


Nii ääremärkusesna siin... Ma reisin inimesega, kes ikka endiselt suudab pea kõik uued tuttavad panna endasse suhtuma kui rassisti, koaalakägistajasse, kaardivihkajasse jne jne. Üritame välja mõelda, kuidas see jälle juhtus, et enamik nalju uues seltskonnas keerlevad Töpsu sallimatuse ümber. Ja tegelikult ma kahtlustan, et ta päriselt ei ole lootusetu rassist. Aga üsna naljakas on seda kõike pealt vaadata.