muigasime end Byron Baysse

Melbourne jäi omadega sinna, kuhu ta jäi. Oleme Byron Bays. Seekordne roadtrip ei olnud küll päris selline, nagu me lootsime, aga tuletabki meelde siis, et ei ole vaja nii palju muudkui loota. Ja ega hullu polnud midagi. Pigem ajasid olukorrad, mille peale varem ärritusime, meid reisi lõpuks lihtsalt naerma.
Nimelt Rob otsustas poole reisi peal, et ta tegelikult ei taha üldse idarannikut näha ja eelistab hoopis 10-tunnista sõidupäevadega Byron Baysse kihutada. Lisaks oh seda vingumist ja hädaldamist, kui tal väsimus peale juhtus tulema ning me kohe telkimiskohta ei leidnud või õiget teed ei teadnud jne. Meie jaoks see ongi reisimine. Kuidas sa saaksidki uutes kohtades teada täpselt, kuhu minna ja kuhu välja jõuda!? Tema jaksas aga ikka pikalt, näiteks juba 100 km enne Sydneyt heietada, et kui suur on probleem, et ta ei tea, kuhu seal parkida ja kuidas kesklinna saada ja kui me siis paar korda ära eksisime ei unustanud ta mainida, et tema meelest oli Sydneysse minek algusest peale halb mõte. (Ära eksimisest rääkides... Esimest korda oli meil autojuht, kellel polnud ühtegi kaarti.)
Ja oli tal alles palju plaane. KÕik nad küll muutusid igapäevaselt, aga vähemalt sai ta oma plaanide otsas rahul olla, rääkides pidevalt, mida ta Byron Bays tegema hakkab ja kuhu minna tahab. Lakkamatult. Igal pool. Ükskõik, mis parasjagu ümberringi ei toimunud. Töpsu, Nicole'i ja minu jaoks oli see saksa poiss nagu mingi uskumatu imeloom, kes pidevalt närviliselt ringi padistab.
Ükskord jätsime Robi ube sööma, plaane ümber planeerima ja homsest päevast mõtlema ning ronisime tüdrukutega mäe otsa. Sealt vaatasime alla:


Samal õhtul läksime randa jalutama ning vaatasime, kui uskumatult ere on kuuvalgus ja kui hõbedased ookeanilained selle all. Liiv laulis ja vett oli niiiii palju.

Aga nüüd Byron Bayst. See on väike linn Brisbane'i lähedal, mida austraallased kirjeldavad kui eriti lõdvestunud, kui samas elavat linnakest, kus inimesed tööd peaaegu ei tee, vaid istuvad rannas, mängivad/häälestavad kitarri ja surfavad. Ja tõepoolest... Täna käisime Nicole'i ja Töpsuga väljas, vaatasime inimesi ja tõdesime, et nad tõepoolest kõik lihtsalt PEAVAD surfama (ja Maarja, sa läheks siin puhta lolliks, ausõna).

Kuna couchsurfing'ust väga vastukaja pole saanud, siis kolisime täna vihmasest telgist Byron Bay külalistemajja, mis osutus järjekordseks kirevaks, vabameelseks ja sõbralikuks kommuuniks (see on küll hipimaja keset hipilinna). Külalistemaja peab Iisraelist pärit Shy, kes jagab oma maja ja aeda suure valge lumepallitaolise kutsa, väikse tigeda näoga sõbraliku kassi ning terve hunniku ränduritega üle maa. Tuntub jälle koht, kus olla. Ja palju-palju mõnusam kui igasugune hostel.