Töps ja Hellekas on otsustanud pageda ajaloo külmima talve eest ja varbad kuuma liiva pista hoopis maakera kuklapoolel - pead alaspidi. Minemine oli vaikselt tasapisi ähmasest udust reaalsuseks muutunud juba mitu aastat. Tõenäoliselt sai see konkreetsema ilme sarja "Meie salajane elu" tõttu. Igatahes, ükskord pärast järjekordse osa vaatamist teatas Hellekas mulle suure innuga (teate küll, kuidas see välja näeb), "et meie lähme ka sinna ja oleme ka just niimoodi, jah?!" Ja nüüd tundub, et mingi reaalse aluse oleme oma toonasele unistusele igatahes pannud. Läheme Austraaliasse.
Asjalikke asju ajades ehk tegeledes viisade, lennupiletite, majutuse ja dokumentidega, on küll aeg-ajalt lihtsalt naer peale tulnud, sest koos asjalik olemine ei tule meil ka parima tahtmise juures väga hästi välja. Samas, peab tõdema, et kuidagi nad meil tehtud on saanud, olgugi, et selleks võib-olla liialt palju aega on kulunud.
Sellegipoolest on asjalood nii, et week from now ja me seisame varahommikul Tallinna sadamas, et alustada oma pikka marsruuti: Tallinn - Helsingi - Istanbul - Kuala-Lumpur - Perth.
Siin nurgas püüame oma käike ja tegemisi aegamööda ka teieni tuua, pealkirja "Quite clueless" all, sest tõepoolest - liimi pole!
Tohoh, mida kõike sa ka ei mäleta. Ei tulnud ju sealt!? Me ei ole nii nagu nad seal sarjas, sest me oleme natuke rohkem kodutud.
ReplyDeleteJust. Aga siis me seda veel ei teadnud, et kuidas tegelikult seal elama hakkame. Kuid seda ma mäletan küll, kui me jahvatasime õhinal oma tulevasest elust Austraaliamaal.
ReplyDeleteno vot, mis kõik välja ei tule...
ReplyDelete