Albany-Esperance

Oleme Esperances. Roadtrip on kestnud ainult 4 päeva. Tunne on, nagu oleksime selle kollase bussikesega teel olnud juba mitu nädalat. Ainult heas mõttes. Palju on toimunud.

Kõigepealt viimasest õhtust Albanys. Meie hostelisse oli eelmisel päeval sisse marssinud teismeliste aborigeenipoiste jalgpallimeeskond. Teeme rahulikult oma internetituuri, kui korraga tulevad meie juurde kaks poissi teatega, et nende treenerid kutsuvad meid aeda nendega õhtust sööma. Neil on seal grillimine pooleli. Peale mitmendat kutset otsustasime siis olla viisakad ja minna ja öelda tere. Rääkisime siis natuke juttu poiste ja nende treeneritega. Tuli välja, et neil toimus parasjagu jalgpallilaager, kuhu pääsevad paremate õpitulemustega aborigeenipoisid üle Austraalia. Sellised laagrid toimuvad regulaarselt ja on osa projektist, mille eesmärgiks on toetada ja hoida põlisrahvast teismelisi eemal liimist, narkootikumidest ja kõigest muust kurjast ning pakkuda selle asemel alternatiive. Toetatakse ka näiteks aborigeene, kes tahavad ülikooli või korralikule tööle minna. See on natuke juba nagu teisipidi diskrimineerimine mõnes mõttes. Aborigeenist töötaja võib saada suuremat palka ja lisahüvesid, sest ta on osa põlisrahvast. Austraallased on nüüd korraga avastanud, et tegelikult ei olnudki see ikka päris õige, kuidas kuni 20. saj II pooleni aborigeenidega ümber käidi ja püüavad oma tegusid kuidagi heastada. See on tegelikult üsna uskumatu, millist poliitikat siin veel kuni 1970ndateni põlisrahvaste suhtes rakendati (siinkohal soovitus vaadata kõige muu hulgas ka näiteks filmi “Rabbit Proof Fence”).

Nüüd kaldus jutt väga ei-tea-kuhu, aga mõte oli selles, et need poisid olid tegelikult väga huvitavad ja oleks tahtnud nendega rohkem rääkida, aga nad läksid ära kinno. Aga no see selleks… Õhtu Albanys lõppes poole ööni jalgpallitreeneritega Jengat mängides ja õlut juues. Jenga on see mäng, kus puust klotsikestest ehitatakse torn ja siis hakatakse sealt neid klotse keskelt välja tõmbama ja torn ei tohi ümber kukkuda. Oli tore.

Töps tahtis kirjutada esimesest reisipäevast. Palun väga, Töps:

Jah, Töps, kes siin kannatlikult niheles, saab ka näpud töötama panna.

Esimesel reisupäeval lükkus minek veidi edasi nagu alati vist sellistel puhkudel. Aga kui olime lõpuks poes oma toidutagavarasid täiendanud ja tanklas uut bensiini paaki loksuma lasknud, saimegi teele. Natuke meie sõidumasinast ka. See on põhimõtteliselt nagu kollane kuklike, Mitsubishi bussike. Ta on korra külili keeratud, nii et nüüd on tal veidi muud tooni (kuid siiski sobituvat) liuguks ja paar mõlki on säravkollasega üle võõbatud. Peal on tal suur puust kast, mis on nagu ühele hipibussi kaaslasele kohane, korralikult teel kohatud inimeste täis kirjutatud. Peal on veel bensukanister ja svag. See viimane on selline õuesmagamise komplekt, kus põhimõtteliselt on ühendatud korralik madrats ja selle ümber käiv tugev presendist kott. Öösel tuleb koos oma magamiskotiga selle presentkoti sisse ronida ja telki polegi tarvis. Selle sees magab praegu rootslane Emma. Meil on puhta korralik telk. Bussis sees käib asi nii: kaks istuvad ees, kolm taga viimases pingis ja vahepeal on meeletu kuhi kotte ja pampe ja kõlareid ja mütse ja ukse ees veel suur külmakast. Selle viimase nimi on esky. Ja meie selja taga on päraluugi ette ehitatud veel süsteensed riiulid, mis lähevad viimse pilgeni söögiasju täis. Kõik näeb välja väga kompaktne ja kena. Aga inimesed, kes meie bussikest näevad, hakkavad ikkagi naerma, sest bussi ette, varurehvi sisse on kinnitatud suur ja veidi nilbe kondoom. Pidavat jälle eestlaste töö olema.

1. detsembril hakkasime siis sellise masinaga Albanyst sõitma. Vaid paar tundi, siis hakkasid aknast pideva ja ühtlase lauskmaa asemel paistma ilusad voogavad mäed, mis nägid välja nagu akvarellimaalilt välja astunud. Ja sinna üles olimegi teel nagu välja tuli. Toolbrunup’I mäe jalamilt hakkasime hoogsalt ülespoole kõmpima. Algul läks kõik, nagu lõuna-Eestis, kallak polnud väga hull ja tee vaid veidi kruusane. Aga mida edasi ja ülespoole me saime, seda hullemaks olud muutusid. Rada koosnes vaid lahtistest kividest, mis vaheldusid suurte kivilahmakate väljadega. Ja kallak oli tubli 45 kraadi. Võttis päris võhmale küll, kuid iga kord võsa vahelt välja saades saime nautida järjekordset tuulist ja kaunist vaadet. Päris tipu poole muutus kallak veel tunduvalt järsemaks, või tegelikult muutus meie rada lihtsalt kaljuks, millest me nagu kärbsed üles turnisime. Kõike tipus (1052 m) oli meeletult tuuline, külm ja veidi hirmus. Aga uhke tunne ka muidugi. Allatulek oli isegi veidi hirmsam, kuna jalalihased olid otsustanud streiki alustada ja värisesid suurest vaprusest. Ööseks jõudsime mingisse väga suvalisse külla, kus kõik oli ehitatud laineplekist. (Viimane on tegelikult üldse austraallaste lemmik ehitusmaterjal.) Saime kellegi sõbra maja verandal ööbida, sõber ise oli kodust ära. Oli mõnus.

Teisel päeval püüdsime rohkem mere äärde hoida. Sõitsime Fitzgeraldi rahvuspargis läbi suurte lauskmaade ning ringihüplevaid kängusid olid kõik kohad täis. Käisime mõnes kaljuses lahesopis, püüdsime kala, nautisime vaadet ja suuri laineid. Õhtul pidime otsustama, kas jääda kämpingusse või sõita järgmise lahesopi juurde ning seal lihtsalt metsas ööbida. Kuigi hääled jagunesid põõmst neli ühe vastu, siis vähemuse tugeval survel hakkasime siiski järgmisse kohta sõitma. Mingi hetk pöörasime teele, mille alguses olnud silt ütles, et tee on talveajal üldse kinni ja keelatud. Tuli välja, et tee oli tegelikult jõesäng ja vastavalt sellele ka väga raskesti läbitav. Sügavad rööpad vaheldusid suurte kallakutega, sügav pehme liiv suurte kaljuste kividega. Arvan, et keegi meist polnud väga kindel, et me oma bussikesega sellest kõigest välja tuleme. Andre, kui bussiomanik, oli ehk kõige enesekindlam. Igatahes oli meil taga istudes tunne, nagu hüppaks me omal sisikonda pahupidi ja oli päris ime, et meie kõhud ja südamed selle kõige juures keerama ei hakanud ja pahaks ei läinud. Lõpuks olime juba üsna pahased selle kogu ettevõtmise peale, sest see kohutav tee ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda ja mootor hakkas liiva sees unnates päris kõvasti tossu ajama. Kuid kohale me jõudsime. Kuna hakkas pimedaks minema ja me polnud just kõige paremas tujus, siis ei jõudnud me väga paljut ranna ääres vaadata, kuid päikeseloojang mägede kohal, mille ees mäslesid pöörased lained ja jätkus imetasane ja lumivalge soolane liiv, oli siiski päris kõva sõna.

Jäime ööseks metsa vahele (kus muidugi olid olemas nii kemps, soogilaud-pingid kui ka töötav gaasigrill, mis sest, et sinna kanti naljalt just inimesi ei satu) ja tegime ka vargsi lõket. Sõime öist känguruwrappi ja jõime head odavat pakiveini. Oli tore õhtu, saime oma reisikaaslasi veidi rohkem tundma. Mõnus rahulik seltskond.

Kolmas päev algas pannkookide ja kalapüüdmisega. Sealsed rannaääred on täis veidraid peaaegu paberõhukesi kaljusid (piltidel ehk ka näha kunagi), mis võiksid vabalt noa aset täita. Ja nad on kõik taeva poole püsti nagu täägid. Üsna metsik ja hirmutav, ja samas oioi kui ilus. Hiljem sõitsime jälle mööda sama põrgurada tagasi tee peale ja jätkasime teekonda Esperance poole. Otsustasime, et enam selliseid kahtlasi teid ja rännakuid ette ei võta. Vähemalt mitte paari päeva jooksul. Kuni, jälle õhtu eel, keset täielikku tühermaad peatusime korraks, et plaani pidada, kas sõita mere äärde vaatam rabbit proof fence’I algust või lasta otse edasi. Ei teagi, mis see otsus oli, kuid edasi ei läinud me sealt enam kummalegipoole. Sest mingi vidin (mobiliser?) pidavat katki olema. Oli juba õhtu ja telkida polnud seal läheduses kuskil, nii et olime õnnelikud, kui üks auto mööda sõitis ja me selle peatatud saime. Tuli välja, et autos oli naine, kellele kuuluva 45 000 aakrise maa ääres me pidama jäimegi. Ta lasi oma farmist paar mehaanikut kutsuda, kes siis mõne aja pärast meie auto kallal nokitsesid. Ilm muutus aina külmemaks ja pimedamaks. Lõpuks otsustati, et meid veetakse slepis 40 km nende farmini ja hommikul vaatame, mis saab. Kohale jõudnud, ootas meid ees korralik barby ehk grillipidu. Farmis töötas mitukümmend inimest, kes elasid mõnesaja meetriste vahemaadega majades. Majas, kuhu me jõudsime, elas perekond kolme ja üsna pea sündiva neljanda lapsega ning kolme koeraga. Samas olid seal veel mitmed teistest majadest tulnud farmitöölised oma koertega. Kõik olid kuskilt sinna rännanud ja farmi tööle jäänud. Inimesed olid sõbralikud, ropud, valjud, alkoholilembesed, väheste hammastega, veidi tobedad, külalislahked, ohtu trotsivad ja püsse armastavad (aga siiski sõbralikud, nagu mainitud :D). Maja ja aed olid küllaltki suured, segadust täis, suvalisi asju täis ja ühe sõnaga üks suur kaos. Nende laste mänguasjatoas me lõpuks magasimegi. Hommikul pidime veel ootama, et mingid ollused, millega parandati pragu õlipaagis, kuivaksid. Tuli välja, et probleem polnud nii tõsine, kui kartsime, kuid igasugu pisiprobleeme tundus olevat küllaga. Igatahes saime kunagi lõuna paiku sealt tulema ja jõudsime umbes kella kuueks Esperance. Ei tea veel täpselt, mis paar järgnevat päeva toovad, kuid kunagi me ikka Adelaide jõuame. Ja kui meie reis samamoodi jätkub, siis saab põnev olema.