Adelaide...

...on meid ära v6lunud. Kitsamad ja hubasemad tänavad, ilusad pargid, jõgi, palju tudengeid, koduselt segased pubid, imeline turg, palju odavat ja head aasia sööki, huvitavad kirjud poed. K6igele lisaks maandusime eile majas 15 minutit kesklinnast, kus elab püsivalt vist 4 inimest. Maja on täidetud pillide, maalide, raamatute, igasuguse põneva kola ja heade inimestega.

Üldiselt uksed on lahti, sest keegi on niikuinii kodus. Või siis kõik arvavad, et keegi on kodus. Pätte pole veel käinud, aga kui keegi võõras sisse jalutab, siis k6ik eeldavad, et ta on kellegi teise sõber.
Omamoodi kommuun suure tagaaiaga, kus kasvatatakse köögivilju ja kanu. Magame sinna pargitud vanas rohelises bussikeses.

Õhtul läksime turule, sest Patrick (meie ametlik võõrustaja; tudeng; reisinud pikalt Lõuna-Ameerikas ja Aasias) ütles, et tema sõbrad mängivad seal õhtul midagi mustlasmuusikahõngulist. Leidsime reedeõhtuse turu täis saginat ja häid lõhnu. Inimesed veetsid koos peredega aega, juues head kohvi, süües maasikaid sulašokolaadiga, külmutatud jogurtit, puuvilju, kõikvõimalikke koogikesi...

Bänd oli selline:
Jimmi mängis imetillukest kitarri ja klarnetit vaheldumisi. Ta on enda sõnul meremees. Pärit Suurbritanniast, elanud aasta Eestis. Ülienergiline ja kõike oskav.
Michael mängis kontrabassi. Tema on praegu üks meie majakaaslastest. Ta on natuke hollandlane. Elanud ka Türgis.
Tom (nime eest pead ei anna) mängis trombooni.
Vahepeal oli pundis ka üks habemik kitarriga.

"Lava" (mingit lava tegelikult loomulikult polnud; mängiti põhimõtteliselt jõulukuuse all) ees kargasid lapsed ja svingisid täiskasvanud, kes päriselt ka oskasid ja tahtsid tantsida. Pärast rääkisime svingiõpetajaga (u 30aastane äärmiselt libeda välimusega mehike) juttu ja tuli välja, et ta käib igal aastal Eestis mingis suvekoolis tantsu õpetamas. Võib-olla meie austraalia kõige jaburam hetk oli, kui ta näitas meile oma käsivarsi, millele olid tatöveeritud u 30 cm-sed setu naine ja mees rahvarõivastes. Täiesti absurdne. Pärast istusime pubis ja Jimmi (see klarnetimängija) mängis ja laulus meile ette kõik eesti laulud, mida ta oskab.
Terve õhtu oli lihtsalt ülitore. Tants ja laul ja lõbusad värskendavalt vabameelsed inimesed.

Täna sõitsime koos Patrickuga ratastega turule. Laupäeval enne sulgemist on turul täielik hullus lahti. Puu-ja köögiviljad on alla hinnatud, sest müüjad püüavad neist iga hinnaga lahti saada. Ostjad trügivad ringi hõikuvate müüjate vahel, valides millised peaaegu üleküpsenud vilju koju kaasa viia. Samuti saab turult enne sulgemist odavaid pagaritooteid, head juustu, oliive jne. Sõitsime koju tagasi, kotid pungil head ja paremat. Täna teeme koos süüa.

Michael sõidutas meid täna Adelaide'st natuke välja ühte kirsiaeda, kus ta ise töötanud on, vaatama, kas neil seal tööd on. Ei ole enne jõule kahjuks. Peale seda põikasime läbi Michaeli venna juurest ja siis käisime veel ühes kirsiaias, kus meid varustati "kirsikaardiga", kust saab vaadata, kuna kusagil kirsid valmivad ning lisatud on ka telefoninumbrid ja andmed kirsiaedade kohta. Väga kasulik paber ilmselt. Kuigi eile meile pakuti ka näiteks aknapesija tööd. See on aga kahjuks linnatöö. Igal juhul eile toimis väga hästi see meetod, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes pakub tööd. Muidugi oma osa on siin ka sellel, et Patrick tundub lihtsalt sõbrustavat poole linnaga ja pool poolest linnast tundub olevat elanud meie praeguses peatuspaigas. Turul pidi Patrick iga paari meetri järel kedagi teretama või kallistama. Siin on natuke nagu Tartus nii mõneski mõttes.

Sõime just maailma magusaimat mangot ja nüüd joome šampust peale (välja ilmus üks tüdruk šampaga, kes ka vist elab siin). Kurta pole mitte kui midagi. Meil ei oleks ilmselgelt midagi selle vastu, et siin pikemalt peatuda.

Aa, panid oma hipipüksid jalga... Ma hommikul mõtlesingi, et kuidas küll normaalsed inimesed meie majja sattusid. (Daniel, majaelanik)