Roadtrip – teine osa

Esperance. Järgmine sihtpunkt: Adelaide.

Vahepeale jäid pikad vahemaad, kõige sirgemad maanteed, imeilusad rannad, pöörased lained, kaljused lahesopid, kängurud ja jänesed, kõrvetav päike, imelikud väikelinnad, bush´is magamine, õhtused veinijoomised, järsud kaljuseinad, kus peal ronida, suur ja sügav koobas, kuhu sai samuti sisse ronida, kämpingud, öised ja päevased kalapüüdmised, sõbralikud kohalikud, kullapalaviku-linnad, tolmused teed, igatsus duši järgi ja muud.

Ööd möödusid kõige erinevamates kohtades.

Mõnikord kämpingus, sest seal sai end ka päriselt pesta ja kraanikausi ääres hambaid harjata. Lucky Bay kämping oli meie jaoks harjumatult rahvarohke. Karavan-autod ja bussitäied turiste, kes tulid bush-elamust saama. Ja kängurud tolgendasid igalpool jalus. Aga rand järgmisel hommikul oli ideaalne. Liiv, nii valge, et silmadel on valus ja kaugelt jääb mulje nagu oleks tegemist lumega, ja pikk sile rand eresinisest ookeanist randa mürisevate lainetega. Seal käisime ka “ujumas”. Või pigem lainetega maadlemas ja nende sisse sukeldumas. Aga vesi oli lihtsalt tulisoolane. Seal rannas liiv “laulis”.

Mõnikord ööbisime enamasti road-train’idele mõeldud puhkealadel. Roadtrain’id on need meeletu suured veoautod, mille teelt tuleb heaga eemale hoida, sest neid ei peata miski. Ja kuna tee ääres on pidevalt sildid stiilis “unised juhid surevad” ja “ela see sõit üle”, siis peavad ka nende monstrumite juhid aegajalt tuttu minema. Selle jaoks on tee ääres pisikesed platsid, enamasti tihedalt vetsupaberitutsudega kaetud, kuid mõnikord ka lausa mõne laua-pingi ja kempsuga. Sellistes kohtades magamiseks peab olema väga hea unega, sest kõik veoautojuhid ei maga öösiti ja samuti ka rongijuhid.

Enamasti jäime peatuma siiski kuskil suvalises metsas või karjamaal või võsas. Kohad varieerusid üsna suuresti, kuid ühine oli neil alati see, et meid väga näha ei oleks. Sest keegi ei taha hommikul esimese asjana mõnd vihast farmerit rahustada. Ja farmimaad on igalpool. Või siis lihtsalt aedadega piiratud maad, et metsaloomad teele ei tükiks. Mõnel ööl jäime lihtsalt sinna, kuhu jõudsime. See tähendas, et mingeid mugavusi magamise ja elamise jaoks polnud loota. Teinekord püüdsime ööpimeduses leida mingit kohta, mida meile ennemalt oli reklaamitud. Kord passisime oma bussi kõrval ja olime hirmul, sest tundus, et keegi liikus sama metsa vahel ja püüdis meid suurte valgusvihkude abil leida. Hommikul avastasime, et olime end parkinud paarkümmend meetrit raudteest eemale.

Kalgoorlie on kullapalaviku-linn. See tundub üsna veider, et Austraalias on piirkondi, mis on siiani kullaihast uimas. Tundub kuidagi nii vesterni ja vana aja hõngune. Külastasime päikeseloojangus Super Pit’I, mis on põhimõtteliselt üks tooooohutu suur auk. Selle perved on siiruviirulised pikku- ja ristipidi ja selle sees roomavad aeglaselt pisikesed masina-putukad, kes oma kastides kive veavad. Nii kullaga kui ilma. Tegelikult on need masinad nii kohutavalt suured, et ei kujutaks ettegi, kuid selles maailmatu suures augus on nad justkui aeglased sipelgad.

Kullapalaviku-aegadel jätsid mehed oma kodud ja pered, et joosta (ja päriselt ka joosta, sest tulevastesse linnadesse, kus mingil hetkel kulda leiti, ei viinud just mingit mugavat transporti, nii et mehed lihtsalt kõndisid sinna oma paari asja ja kohustusliku veenõuga) kullalõhna pidi uutesse rajatud kaevandustesse. See tähendas palju väsinud üksikuid mehi ja meeletu suuri rahasummasid. Seega jooksid kullaihas meeste järgi ka rahaihas naised ning algatasid neid linnades bordelle. Üht Lääne-Austraalia vanimat ning siiani töötavat bordell-turismiatrakstiooni me ka külastasime. Meid juhatas ringi madam, kes oli vist kõige väljapeetum daam, keda ma kunagi kohanud olen. Huvitav.

Ühel õhtul käisime Kalgoorlie pubis õlut joomas, piljardit mängimas ja skimpy’sid kaemas. Viimased on baaridaamid-ettekandjad, kel pole midagi peale aluspesu selga panna, kui nad tööle tulevad. Ja see läheb ilmselgelt inimestele peale, eriti veel kaevanduslinnades, kus on enamasti kümne mehe kohta üks naine. Piljardilaua ääres kohatud seltskond keskealisi mehi juhtusid meie teele veel mõni päev hiljemgi, kui hiiglaslike liivaluidete juurde vana telegraafijaama vaatama läksime. Jäime mõneks tunniks nendega juttu ajama ja omale õhtusööki valmistama. Nimelt on siin osariigi piire ületades teatud nõudmised. Näiteks sõites Lääne-Austraaliast Lõuna-Austraaliasse, ei tohi sa kaasa võtta puu- ja juurvilju, pähkleid ja mett ja muud sellist. Seega pidime kõik vastavad ollused enne piiri ületamist ära tarbima. Välja tuli karri kõigega.

Ühel hommikupoolikul Baird Bays käisime merilõvide ja delfiinidega ujumas. Meid sõidutati paadis neisse paikadesse, kus olid merilõvi-kolooniad ning hiljem sinna, kus delfiinid tavatsevad ujuda. Kätte anti snorgeldamis-varustus ning vette läksimegi. Merilõvid on ägedad. Neil on kutsikasilmad ja mõnikord nad lesivad merepõhjas ja vaatavad meid, kes me ülevalpool ulbime, oma uudishimulike pilkudega. Siis äkki ujuvad kiiresti üles ja keerutavad ja mängivad meie ümber. Me Hellekasega polnud kunagi päris suures vees snorgeldanud, nii et see kõik vajas ka veel harjumist, kuid hiljem oleks aina rohkem tahtnud sukelduda ja veeloomade vahel keerutada. Ilma veeülikonnata oli see ka tunduvalt lihtsam, sest see hoidis meid liialt vee peal ja sukeldumine oli keerukas. Pärast sõitsime ka rohkem ookeani poole, kus saime delfiinidega koos ujuda. Nad olid nii suured ja kiired. Kui merilõvid püsisid üsna hea meelega meie juures ja uurisid-puurisid, et mis need inimloomad siin nüüd teevad, siis delfiinid olid veidi tagasihoidlikumad. Nad tulid ja kadusid kiiresti, nii et kui me nad silmist kaotasime, siis pidime vee peale tulema ja vaatama, kuhu suunas paadi peal seisev kapten osutab. Sinna poole ujudes saime jälle delfiinidega kokku. Neis vetes on ka mitmeid haisid (paljudel delfiinidel ja merilõvidel on hairünnakute arme), kuid õnneks ujus meiega koos ka mees, kellel oli haipeletaja küljes, millega siis kurivaimule sutsakat saaks anda. Sain aru, et see töötab mingil elektrišoki põhimõttel. Nii et väga palju hirmu polnud. Mul ehk veidi sellepärast, et esimesel korral merilõvide juures olin oma jala põhjasolevate teravate kivide vastu verele kriimustanud ja haide heast lõhnatundmisest on kõik kuulnud. Aga kõik läks hästi ja hiljem seda sukeldumisretke meenutades tundub kõik üsna sürreaalne.

Samuti sürreaalselt hea on korralik dušš, just pärast umbes nädalaajast pidevalt räpane ja tolmune olemist. Võite järgi proovida.

Nüüdseks oleme Adelaide’s ja proovime mõneks ajaks paikseks jääda. Eelmine kord, kui Albany’s seda lubasime, pidime küll oma sõna murdma, kuid praegu pole meil küll plaanis väga pea kuskile edasi reisida. Vähemalt mõnd aega :)