Mustad luiged ja vaalad

Eile õhtul saabusime Albanysse. Edukalt. Saime end hostelis sisse seatud ja tahtsime poodi minna, kui meid püüdis kinni sedelitest kirju teadetetahvel. Meid huvitasid eriti just mitmesugused autojagamis-soovid, et keegi sõidab kuhugi ja tahab just meid kaasa võtta. Üks väike sedel ütles, et paaril eurooplasel on auto ja plaan asuda teele Adelaide poole. Homme! Mis päriselt ei ühtinud meie plaanidega (lootsime veidi aega lihtsalt Albanys passida ja seal tööd otsida ehk), kuid otsustasin siiski igaks juhuks neile sõnumi saata. Et kas üldse ja kes ja kunas. Või pigem, et kas nad ei tahaks oma sõitu paar päeva edasi lükata. Kuid kogu see asi tundus veidi liiga hea, et tõsi olla ning selle tõttu ka ülimalt kahtlane, et see teoks saaks.
Ja mis te arvate, kas me oleme täna kolme uue tuttava võrra rikkamad, käinud väga sujuvalt meie hipibussikesega Albany ägedad mereäärsed kaljused turistiatrakstioonid läbi, vedelenud imeilusas rannas ja kõige tipuks oleme kolmapäeval algavas road-tripis osalised?
Õige vastus on JAH.

Helleka käskis öelda, et me laeme parajasti hunnikut pilte üles. Nii meie viimasest Perthi ehk Rottnesti päevast kui ka kahest Tammar Gully istanduse nädalast. Ja ka tänasest ookeanirallist.