mummuline lumememm

Sellel nädalal käisime natuke rohimas (st üritasime umbrohumetsast väärtuslikke vilju välja otsida). Neljapäeva hommikul ärkasime üles vihmsabina peale bussi katusel. "Jee, vihma sajab!" - "Jaa, maga edasi, täna tööd ei ole." Ühesõnaga magasime veel, kasutades ära bussi sellehommikust talutavat temperatuur. Pärast väntasime turule ja ostsime järgmise päeva pitsapeoks süüa.
Reedel oli Mike'i sünnipäev. See on see kontrabassi ja kitarri ja trompeti ja trummide ja kõige muu mängija, kes muuhulgas tavatses kunagi üherattalisega iga päev tööle sõita, peas kõvakübar, käes kohver ja seljas ülikond nagu kontoritöölisele kohane. Korraldasime majakaaslastega talle meie pool lausa 5 pidu. Kõik ühekorraga ja samas kohas loomulikult. Muuhulgas, kuna meil on siin praegu kesksuvi, siis pidasime maha ka ühe jaanipäeva. Lõket teha ei saanud, sest tulekeeld on (siin ju põleb või ujutab igal võimalusel), aga olime inimesed siin saunajuttudega nii elevile ajanud, et aeda otsustati püsti panna saunatelk. Esimest korda elus käisime kottidega jõest kerisekive korjamas (mis otseloomulikult on siin illegaalne nagu ka kõik muu). Samal ajal ronis Mark eukalüptipuu otsa, et sealt viha jaoks oksi lõigata. Kaskedega neil siin just priisata ei ole. Võib-olla botaanika aiast oleks leidnud...

Pidu tuli välja selline: ühes aia nurgas küpsetasid inimesed puuahjus pitsasid. Seal kõrval, sinisel vaibal, mängis pidevalt koosseisult muutuv bänd (kitarrid, tromboon, kontrabass, klarnet, trummid, džembed...). Sealt edasi tuli saunatelk, mis isegi läks leigeks mingil hetkel. Telgi kõrval grillisid inimesed kive. (Kogu saunaettevõtmise kahjuks võib lugeda vaid Mark'i põlenud ripsmed.) Verandal oli bassein, mille me samuti reedel püsti olime pannud. Köögis oli tantsupidu. Aed oli kaunistatud hiinalaternate ja küünaldega. Jalgrattaid oli umbes 50, inimesi u 150, koeri 1, kanu nagu tavaliselt 6. Toeps läks kell 3 korraks bussi pikali viskama, ärgates kell 6, ikka ujumisriided ja pidukleit seljas. Mina läksin täitsa meelega kell 4 magama. Enamus olid siis juba ka koju läinud või kusagile diivanile vajunud.





Hommikul nägin 2 tundi und basseinist ja külmast veest. Hirmus palav... Ärkasime üles ja otsustasime minna aeda edasi magama. Aga verandal oli ju bassein! Järgmisel hetkel juba hüppasime pidžaamades vette. Täiuslik äratus peale bussiund, mis lõpeb enamasti põgenemisega palavuse eest aeda.
Peale suplust hakkasime koristama. Kui te tahate nõudepesu enda jaoks väljakutseks teha, siis jätke näiteks pitsataignased nõud ööseks ja hommikuks õue päikse kätte kuivama. Paaritunnine tegevus on sel viisil garanteeritud. Peale tundi küürimist otsustasime, et peaks ikka sööma ka. Pat lõikus valmis kiire puuviljasalati, Mike keetis kohvi, võtsime kaasa vahukoore, baklava ja šokolaadikoogi ning liikusime kõige sellega ühte peaaegu puhtasse tuppa sööma.
Pärast jätkus koristamine ning seejärel võeti ette kollekviivne uinak elutoas.



Seejärel läks Pat vist oma sünnitavat õde vaatama ning meie, ülejäänud, ehitasime omale võimalikult tobedad mütsid ja läksime "tobeda mütsi peole". Tegelikult oli tegemist Alice-i stiilis teepeoga... Aga see selleks. Istusime seal natuke oma veidrate peakatetega (minu omale olid näiteks kinnitatud kakas spraglit ja kummipart, Mark kandis kiivrit, mille otsas oli pliiatsit kandev dinosaurus jne) Peale tassikest teed otsustasime minna edasi ühte Itaalia restorani head pastat sööma.

Pühapäeval sõitsime meie kodubussikesega Barossa Valleysse, et külastada Tiiut ja Markot, keda ma eelmisel päeval peol 3 tundi diktofoniga piinanud olin. Need on eestlased, kes enne meid CS kaudu siin majas peatusid. Barossa Valley on ilus mägine piirkond, kus ükskõik kuhu vaatad, laiuvad suured viinamarjaistandused. Inimesed on veinised. Kogu aeg. Tiiu ja Marko elavad ühe veinitegija, Travise, juures.
Joodi veini, mängiti pilli, joonistati, kõiguti võrkkiiges, tantsiti jne. Koju minema hakates selgus, et meie bussile meeldib seal maal vist rohkem kui linnas ja tema ei tule küll Adelaide'i. Peale tunnikest veenmist saime siiski teele asuda. Jimmy mängis kitarri, Angie ja Tom magasid, ülejäänund undasid ja häälitsesid.



Aa, ja muide, huvitatuile: meie siin ei põle ega upu. Metsatulekahjud on Lääne-Austraalias; autod ulbivad jõgedeks muutunud tänavatel Ida-Austraalas Queenslandis (ja natuke vist juba küll ka Victorias, mis on meile lähemal). Meie siin lõunas oleme üsna kuivad ja korras. Vähemalt praegu veel.