tulnukkuusk linnaväljakul

Oleme ikka siin. Uuel aastal tõenäoliselt lähme Adelaidest välja viinamarju või kirsse korjama, kui me just ei lähe vilja kühveldama. Aga seniks…
Vahepeal olime internetilevist väljas. Jõululaupäeval kadus nett ära ja pole siiani tegelikult tagasi tulnud. Sellepärast me olime jõulude ajal ka üsna tummad. Aga ehk antakse andeks.
Kui meil kodus on kõige tähtsamaks päevaks 24. detsember, siis siin on jõulud hoopis 25ndal. Meie üritasime oma joru ajades ikka jõuluõhtul ka natuke pidulikud olla ja tegime ahjukartuleid ja mingeid vorste ning piparkooke ja ingveriõlut. Sõime õues, kus öösel oli sooja ikka üle 20 kraadi, laual olid küünlad, mille sees kumasid päkapikkude ja kuusekeste asemel meritähed. Külma asemel närisid meid sääsed.
25nda hommikul üritasime end varakult üles ajada, et mitte suurele maja jõuluhommikusöögile sisse magada. Kusagil 9 ja 10 vahel hakkas köök täituma majaelanike, nende sõprade ja sugulaste, pannkookide ja terve hunniku värske puuviljasalatiga, mida koos vahukoore, vahtrasiirupi, šokolaadihelveste, mee ja kõige muu heaga koos pannkookide peale pandi. Olime varem kokku leppinud, et teeme ka loosipakid (umbes nagu koolis, ainult et kõik teadsid kohe, kes kellele paki tegema pidi). Mingit salmilugemist loomulikult ei olnud. Pakke jagas rumeenlasest jõuluvana, sest eestlased keeldusid lumehelbekestena üles astumast (snegurotška jaoks oli ju vara niikuinii).
Pärast läks enamus veel perekondlikele söömadele. Meie magasime ploomipuu all.
25nda õhtul läksime meie koduks olnud rohelise bussikesega randa. Jah, see buss päriselt sõidab ka, mitte ei ole ainult aiakaunistus. Rannas loopisime lendavat taldrikut ja üritasime endale aeg-ajalt meelde tuletada, et tegelikult on esimene jõulupüha. Pärast roninsid Jimmy ja Mike bussi katusele ja hakkasid laulma ning kontrabassi ja klarnetit mängima. Sellest kujunes varsti jälle paaritunnine rahva kogunemine, vabaõhukontsert. Lapsed olid vaimustuses, samuti näiteks üle tee olevas majas pidu pidav perenaine, kes meie muusikutele ilusad taldrikutäied jõulupudingut otse tänavale serveeris. Aga üks hetk pakiti pillid kotti ja sõideti edasi, sest pidime õhtu lõpuks jõudma mingisuguse Sami poole pittu. Korjasime rannast kaasa kõik inimesed, kes arvasid, et nad võiksid ka mingisuguse Sami poole tulla ja sõitsime, klassikaline muusika raadios üürgamas, Port Adelaide’i. Sihtkohta jõudes selgus, et too Sam, kunstnik ja meie Harrow Roadi maja kunagine elanik elab koos ühe teise, pisut hirmuäratava, tüübiga hiigelsuures kaubalaos või tehasehoones, mis on kohandatud koduks, kus on nii palju ruumi, et kõik asjad (nt seinakell), on lihtsalt u 10 korda suuremad, kui meie jaoks tavalistes elutubades. Kui tahta paralleele tõmmata, siis see oli umbes selline koht nagu pärmivabrik, kui sellest teha kellegi kodu. Ja kui sealne saal oleks umbes veel poole suurem. Väga sürreaalne pidu… Ja veel sürreaalsem jõuluõhtu.
Järgmisel päeval… See on siis 26. dets, jah? Igal juhul enamik olid kusagile ära kadunud ja meie päeva märksõnadeks said Nutella ja Vegemite, ehk Andre ja Floortje. Need samad, kellega me tolle kollase bussiga siia trippisime. Neil oli bussikene ikka katki natuke ja seega nad olid ikka siin Adelaide’s, viibides endiselt ainsate külastajatena seal tondilossilikus hostelis. Me kutsusime nad siis enda poole, sest meil oli vaja hävitada enne jõule koju kõndinud aed- ja puuvilju ja juustuvarusid. Õhtu lõppes mingite järjekordsete Pati sõprade kodus, kus pesuresti küljes rippusid hiinalaternad, inimesed tiirlesid (sõna otseses mõttes) aias olevas lastebasseinis ning köögis oli potitäis sangriat ja hunnik pitsatainast ning spetsiaalne pitsategemise aparaat (jaa, selline asi on olemas). Pärast vurasime ratastega koju tagasi, jätsime Andre ja Floortjega hüvasti (nad nüüd vast äkki on juba lõpuks Melbourni jõudnud), jõime teed ja läksime magama.
27. dets juhtus nii, et pakkisime hunniku tekke, patju, surfilaudu, päikesekreemi ja süüa koos kitarride, mandoliini ja üherattalisega jälle bussikesse ja sõitsime Mike’i ja Pat’iga Second Valley’sse. See on u 2 tunni kaugusel Adelaide’st. Seal on muidugi jälle üks ilus rand, mis muud. Ronisime mööda kaljusid, üritasime mu kõrvast põrnikat välja kutsuda, püüdsime kõik kivid rannast merre tagasi visata jms. Pärast tegime couc-cous’i hernestega ja sõime selle ära.
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja värsketest puuviljadest ja kohvist koosnevat hommikusööki läksid tüdrukud randa ja poisid kaljude vahele snorgeldama. Siis sõime lõunat, lugesime raamatuid, magasime ja läksime kõik koos uuesti kaljude vahele snorgeldama. (Ääremärkus: me juba oskame ka vähem kui 10 minutiga neid va kummist sukeldumisülikondi selga ajada.) Avastasime rannajoont, ujudes pimedatesse koobastesse ja vaadates, mis vee all ka toimub. See oli siis, kui me parasjagu ei vaadanud, kuidas inimesed kaljude pealt vette hüppasid. Nägime ainult väikseid kalu ja millimallikaid. Suurte hammastega tegelasi ei kohanud. Pärast tagasi ujudes kohtasime küll kalamehi, kes ütlesid, et u 10 km kaugusel, ühes teises rannas, olla samal päeval suurt valget (see on see hai, kes hammustab väga valusasti) nähtud, nii et vaadaku me ette. Me siis vaatasime. Õnneks olime niikuinii juba teel veest välja. Läksime tagasi bussi, tegime süüa ja tinistasime natuke kitarridega. See muidugi tähedab, et mina ja Töps plõnnisime niisama, poisid mängisid päriselt ka. Mike oskab pille mängida ja kõike muud ka teha. Pat üritab tublisti kõike õppida ja on sellega juba poolel teel. Ja ega meie ka niisama ei passi. Töps harjutab usinasti üherattalisega sõitmist ja mina otsustasin, et žongleerimine tuleb raudselt veel sellel aastal selgeks saada (või siis… vähemalt enne koju tulekut). Nii et kui me tööd ei saa, siis hakkame rändtsirkusega raha teenima.
Järgmisel päeval sõitsime ühte teise randa, sest poisid tahtsid laineid, mille sees surfata. Seda nad ka said. Meie hoidsime seekord merest ohutusse kaugusesse. Pärast oli jälle rannajämm, sest Pat leidis mingi ammu nägemata sõbra, kelle isa oli ka seal ja kellega siis Mike’l tuli koos jälle kitarri mängida. Üsna idülliline lõuna puuviljade, ranna ja muusikaga. Koduteel peatusime veel linnas nimega Viktor (päris nii seda vist ei kirjutata, aga peaaegu), kus sõime muna friikartulitega ja jälgisime kajakate käitumisnorme. Siis tulime koju ja läksime jälle kellegi sõprade poole, kus oli väga palju ilusasti riietatud inimesi (üks hullem kunstiinimene kui teine). Pidu toimus nende kunstiinimeste majas, milleks oli seekord koduks kohandatud kirik. Tahaks seda kirjeldada, aga ei oska… Mõelge sellise elumaja peale, mille sarnast te pole mitte kunagi kusagil näinud, unustamata, et tegemist on kirikuga, kus elavad kunstnikud.
Täna (30. dets) on väljas 39 kraadi sooja. Homme pidavat 43 tulema. Tunne on… Nagu väljas oleks 39 kraadi sooja. Ja toas ka. Bussis on natuke palavam, aga seal me hetkel ei maga. Ei saa. Sulame juba niikuinii vaikselt ära. Lihtsalt.. Pidev sulav olek.
Nüüd sai küll pikk joru.
Head uut!