Ilm käib Austraalias niimoodi: umbes kaks nädalat kogub temperatuur julgust ja ronib üha kõrgemale kuni lõpuks on kaheks-kolmeks päevaks põrgulik palavus. Ning siis niisama järsku on järgmisel päeval täitsa peaaegu et jahe ja mõnus. Seda jagub jällegi mõnedeks päevadeks nings siis hakkab kogu trall uuesti pihta.
Praegu on siin hea. Selline päikse käes päris kuum ja varjus mõnusalt varjuline. Aga kahju on, et õhtud on samuti jahedamad. Peab lausa mõne liru kampsiku selga või salli kaela ümber panema. Või kui toreda pisikese kandilise auto tagaistmel sõita, siis võiks isegi teki ümber panna, sest katust sel autol ometi pole. Kuid kuuma ilma jagus ka nii mõnekski ajaks. Näiteks paar päeva enne aastavahetust oli olukord justnimelt selline nagu Hellekas kirjeldas – sulasime vaikselt. Jõudsime järeldusele, et meie kered peavad küll šokiseisundis olema, sest sellele aastaajale kohaselt peaksime praegu tublisti pekki kasvatama ja mitte seda päikeselõõsas sulatama.
Töps, tark ja tubli laps, otsustas päev enne uut aastat rattaga sõitma minna. Sest jõe äärt pidi jookseb ilus ratta- ja jalutamistee, mis viib kiina-kääna ookeani äärde. Muidugi tasus see üleliigne tublidus karmilt kätte, sest rattaga sõites oli umbes selline tunne nagu pahviks koguaeg leilikuuma näkku. Terve tee peal kohtasin vaid paari inimest, kes nägid küll välja nagu hetk enne kuumarabandusse minestamist. Sellest eeldan, et ega ma ise ka just kõige kenam vaatepilt tol hetkel polnud. Ja jõe äärt mööda jooksvas koplis lesis üks hobune, kelle kohta ma arvasin, et ta oligi juba selle va kuumarabanduse kätte ära surnud. Sest (parandage mind kui vaja, teadjad inimesed) minu teada hobused niisama lihtsalt siruli ei heida, kui nad just parasjagu pisikest varssa ei saa. Jah. Ja jõe ääres oli ka üks kõige ebareaalsematest ja kõhedusttekitavamatest vaatepiltidest, mis ma kogenud olen. Ühte kohta oli loodud värviline plastist ja papjee-mašeest lõbustuspark või –linn vms. Olid vaaterattad, karussellid, imelikud hiiglaslikud jõllis silmadega näod, põhjapõdrad, suured muru sisse püsti löödud kirjad, mis soovisid head uut aastat umbes kuues erinevas keeles; paks pundunud vaal nööri otsas keset jõge ulpimas ja igasugu muud nänni ja puru. Ning õudne plekine jõulumuusika. Kui te nüüd kujutate veel ette kõiki neid rattaid ja karusselle-mänguasju liikumas ja keerlemas keset palavusest värelevat õhku ning täielikku inimtühjust, siis saate ehk aru, miks ma sellest vaatepildist üsna šokeeritud olin.
Umbes nii möödusid palavad päevad. Siis tuli aastavahetuse õhtu. Kuni umbes kella 8ni polnud meil veel aimugi, mis saama hakkab. Istusime kodus, sulasime, tegime külma limonaadi oma aia sidrunitest, ajasime kanu tagasi aedikusse, tegime piparkooke, õppisime žongleerimist ja üherattalisega sõitmist ja muid selliseid pisiasju. Siis tuli Dan ja ütles, et lähme nüüd peole. Ja läksime ja sõitsime läbi mitmed toredad kohad. Linn oli täis pisipidusid ja nunnusid tagaõue-oaase. Aga meie läksime ühte võluaeda, kus rippusid mahedad riisipaberist laternad, teeääred olid ääristatud suurtes savipottides taimedega, muru oli täis värvilisi tekke ja vaipu, puu otsa oli riputatud väänkasvudesse mässitud vana puutool, aia tagumises otsas lösutas pastelne vana uunikum-auto, selle kohal lae all maa poole vaatavad rattad, terve aed mässitud pisikestesse jõulutuledesse ja muru samaväärselt kaetud küünaldega. Ja maja täis ilusaid fotosid, maale, pisikesi teravmeelseid detaile, head muusikat ja mõnusaid inimesi. Ja veendusime uuesti, kui õiges eas me ikka oleme. Kõik inimesed olid lihtsalt ägedad ja huvitavad ja sõbralikud.
Keskööks sõitsime natukeseks ajaks ühele katusepeole kesklinnas, et sealt ilustulestikku vaadata ja üksteisele palju õnne soovida. Aga see polnud siiski nii mõnus, nii et läksime ikka tagasi oma võluaeda ja tantsisime end oimetuks.
No comments:
Post a Comment