v-formation!!!

Ükskord oli laupäev. See oli meie esimene päev ametlike majakaaslastena ja mitte enam piinlikult kauaks jäävate sohvasurfaritena. Pärast turu sulgemist oli köök punnis kõikvõimalikest värvilistest köögiviljadest ja otsustasime Toepsuga, et teeme ühe suure söögi (meist on siin olude tahtel saanud üsna taimetoitlased). Lõikusime, tükeldasime, küpsetasime ja praadisime paar tundi ning viisime söögilaua õue. Järgnes mõnus suur maja õhtusöök aias. Magustoiduks lõikus keegi kiiresti kokku puuvijlasalati, mida siis jäätise ja šokolaadihelvestega ära söödi. Hiljem jätsime Mike’i koju pilli mängima ja oma õelastega filmi vaatama ning läksime linnapeale.
Pärast laupäeva tuli pühapäev. Palavust oli palju, nii et päev veedeti erinevatel põrandatel lamades ja raamatuid lugedes või magades. Kella 6 paiku hakkasid inimesed vaikselt ellu ärkama ja aeglaselt ringi roomama. Lõpuks otsustati, et nüüd on küll juba piisavalt talutav olla ja ilmselgelt tuleks ette võtta rattasõit randa. Rand on erinevatel andmetel 20-120minutilise rattasõidu kaugusel mööda ilusat “lamedat” (meie jaoks üsna künklikku) jõeäärt. Panime pähe kõige tobedamad, värvilisemad ja vanemad kiivrid, mis majast leidsime ja asusime seitsmekesi teele. Randa jõudes ootas meid meri ja päike, mis veel 5 minutit mere kohal rippus. Tüdrukud sulberdasid rahulikult loksudes vees, poisid tegelesed, nagu ikka, üksteise jooksu pealt maha rammimise ja ebainimlikult aktiivsete pallimängudega. Pärast otsustati, et kõht on tühi ja tuleb minna kala ja friikartuleid (eesti keeles kõlab see ikka väga kohmakalt) sööma. Sõitsime, moodustades tänavatel v-kujulisi linnuparvi, Henley väljakule, kus ootasid inimesed ja söök. Tegime ratastest kõrge puntra, sõime, tegime panuseid, kui palju maksab lendu visatav vilkuv jubin, uurisime välja, et 5 dollarit ja otsustasime, et lähme nüüd kiivripealise seltskonnana jäätist ostma. Jäätis, muide, ei maitse kusagil mujal nii halvasti kui Eestis (see tähendab siis, et väga hea oli). Pärast seda sõitsime koju. Mitte kunagi varem ei ole rattasõit olnud nii meeleolukas kui seekord. Kellade kõlinal, reas, paksu ja peenikese ussi või v-kujulise parvena lendasime koju, tehes vahepeal silla all peatuse gängipildiks. Kodus avasime majaomaniku kingitud šampuse ja läksime veel parki helendavata lendavat taldrikut loopima. Ja siis rõõmsate ja rahulikena magama.
Üsna sulnins elu on, mida on raske mitte nautida. Austraallastel oleks mitmetele eestlastele üsna palju selle nautimise koha pealt õpetada.
Aga praegu lähme rohima. Et siis pärast mitterohida.