Niimoodi teatasime õhtusöögilauas paar päeva tagasi. Tegelikult me päris nii nahaalsed ka polnud. Pigem pärisime argsi, kas see oleks ok, kui me jääksime veel mõneks ajaks ja hakkaksime korralikult üüri-kommusid maksma.
Põhjus, miks me ikka kuidagi ei saa ega saa siit mõnusast linnast minema on nimelt see, et leidsime siin pikemaks ajaks töö. Algul töötame mõnda aega Adelaide Hills-is mahejuurikate vagude vahel rohides, istutades ja vilju korjates. Vaod iseenesest pole pikad, sellised tavalised Eesti aiamaa mõõdus. Pigem on töö raske selletõttu, et neid vagusid pole vist kunagi rohitud ja suure heina seest on keeruline väärtuslikku juurikat leida. Ning muidugi KUUMUS. Suvi on kohale jõudnud. Ning enam ei käi suur soojus paarinädalaste vahedega, vaid pigem kolme-neljapäevaste tsüklitena. Nii et kuum on palju tihemini ja normaalne mõnus ilm aina harvem. Täna on suurepärane ilm näiteks – pilves, soe, veidi vihmane ja tuuline. Kohalike jaoks on see muidugi arusaamatult halb suveilm.
Aga igatahes. Pärast vagude vahel kükitamist hakkame tööle Adelaide suurel atraktsioonil Fringe Festivalil. Kuulsime sellest tööst tegelikult enne kui end sellega seostama hakkasime. Nimelt rääkis keegi majast, et igal aastal peab üks restoraniomanik ja juurikakasvataja pisikest käru, kust paar inimest festivali külastajatele maisitõlvikuid müüvad. Ning et see pidavat olema äri, mis on segu taevamannast ja rahamägedest. Kuulasime, noogutasime peaga ja mõtlesime, et see võiks alles äge olla. Ning kas juhtus nii, et järgmise päeva hommikul sain kõne Mark-ilt, kes ütles, et me kiirelt turule pedaaliksime, sest et ta leidis meile töö. Kohale jõudnud ja oma tulevase tööandjaga kohtunud, tuligi välja, et lisaks agraarmajandusele ja sellega teise aasta viisa jaoks töö tegemisele oleme kindlustanud endale ka just sellesama maisikäru müüjate positsiooni. Ning kõige selle tõttu jääme siia elama veel kaheks kuuks enne kui oma kodinad kokku pakime ja Melbourne poole teele asume.
Eile õhtul, kui pärast kuuma, higist ja mudast tööpäeva koju jõudsime, olid teised kahjuks juba ranna poole teele asunud. Kuigi meil polnud õrna aimugi, kust, kuidas ja kas bussid nii õhtul veel käivad, otsustasime siiski õnne proovida ja asusime õigesid busse ja peatusi otsima. Muidugi kulus selleks ilmatu aeg ning selleks ajaks, kui me ühe kahtlase bussiga täiesti teadmata suburbias ringi tiirutasime, oli väljas juba pilkane pimedus. Ning et asi oleks veelgi õnnestunum, saime majakaaslastelt sõnumi, et nad on just koju jõudnud, umbes siis, kui buss meid punktis x maha pani. Õnneks on ookean siin kaunis vali ja rannaäär küllaltki öise eluviisiga. Niisiis otsustasime, et kui me juba kord ennast nii kaugele oleme majandanud, siis ei lähe me kindlasti kohe koju ja parem naudime ülisooja õhtut, mühisevat ooekani, pudelit veini ja jahedat liiva, kuhu oma rammestunud liikmed sirutada. Mõnus. Väga.
No comments:
Post a Comment