Et nüüd kõik kodused hinged maha rahustada: kõik on hästi. Meil pole lihtsalt olnud väga suuremaid põhjusi, millest kirjutada. Või siis on meie taju kirjutamisväärsete sündmuste osas juba nüristunud, sest neid on koguaeg. Ei teagi enam.
Mis me siis teinud oleme?
Üks kord käisime svingipeol. Üle Austraalia tulid svingifännid kokku ja tantsisid järjest nädal aega. Adelaide Eesti Majas. Juhtusime ka kuidagi sinna pärast seda kui olime pisikeses Jaapani kohas kõige maitsvamaid hõrgutisi nautinud. Peole jõudnud, tuli välja, et bänd oli meie nimed listi pannud, nii et saime tasuta sissegi. Terve maja oli kohal ja õues oli vägev rattakuhi nagu meil tavaks on saanud. Mõnus oli. Ainult see, et me kohe üldse svingida ei osanud, hakkas kergelt häirima. Täna läheme ja proovime ametlikult seda kihvti tantsu õppida. Koos umbes paarisaja inimesega.
Siis, kuna meil on nüüd üsna permanentne bassein tagaaias, teeme veenalju. Ehk kui on väga palav ilm ja inimesed on nagu uimased porikärblased, siis mingi hetk sulpsavad nad kõik korraga basseini ja harrastavad seal kaheksasse ujumist, inimpurskkaevu ja ümarast basseinist jõe tegemist. Ja pärast seda söövad õues tatraputru ja kuivavad.
Mõnikord tulevad välja meie sõbrad usbekk ja pakistanlane. Nad on väga edevad mehed ja sellepärast kulub neil enda õueminekuks valmis seadmiseks üüratu aeg. Tüdrukud saavad ka varem valmis. Siis läheme nendega bändi kontserdile tantsutama. Hiljem käime veel mõnes kohas tantsimas ja kell neli hommikul sööme falafel'isid.
Igaüks meie majas võib suvalisel hetkel minna tänavale ja teenida seal pillimänguga paarsada dollarit. Ja nii juhtubki, et sõidame oma ratastega mööda tänavat ja peatume vahepeal, et tuttavatele jämmijatele kaasa elada. Tore vaikne elu.
No comments:
Post a Comment