hei, kutid...

Täna peale seda, kui olime u 2 tundi raskete seljakottidega mööda linna õiget bussi taga ajanud, jõudsime oma uue CS hosti juurde. Väljas oli juba kottpime, aga kuidagi õnnestus üles leida õige maja ja varsti ka vajalik uks. Ukse küljes oli mingi teade.
"Mis see on... SEE ON EESTI KEELES!!!???" Tüüp oli google translatori abiga meile eestikeelse kirja kirjutanud. Peale mõningast dešifreerimist saime aru, et Brendanil oli midagi vahele tulnud, ta pidi kodust korra ära minema, võti olevat aga postkastis nr 6 ja me peaks ennast sisse laskma. Segaseks jäi, kes või mis on Ursel. See ei ole siiani selgunud. Igal juhul pani see kiri meid kohe unustama valutavat selga ja õlgu, mis kotist liiga väsinud olid. Lasimegi ennast sisse. Siin on tüüpiline see, et noored inimesed elavad kas majas (enamik) või eriti ilusas korteris (nt Brendan). Eestis ei saaks üks 20ndates poissmees endale küll naljalt sellist elamist lubada. Väga kena.
Ja taaskord tõdesime, kui sõbralikud ja usaldavad on siinsed inimesed. Väga ei usu, et eestlased nii varmalt oma maja võtmeid täiesti võõrastele inimestele jätaksid ja lubaks neil nende kodus ringi askeldada, kui ise ära on. Aga siin on see seni meie kogemuste põhjal täiesti normaalne. Kuigi ega me vist ei näe ka väga ohtlikud välja, kui nüüd aus olla. Igal juhul väga ägedad inimesed. Brendan tuli varsti koju ja hakkas rääkima. Rääkis hästi palju, küsis Eesti kohta nii palju kui jaksas ja imestas, et kas meil ei ole raske täpitähtedega kirjutada (ta oli ju ise nendega just vaeva näinud mõni tund tagasi). Brendan on õppinud ajakirjandust, aga praegu teeb mingit kontoritööd, mis ei puutu väga tema erialasse, aga tasub hästi ära. Ka tema kogub raha, et aasta või paari pärast minna suurele reisile. See tundub siin samuti noorte seas tüüpiline olevat. Tom ja Steve teevad ju sama. Rügavad praegu tööd teha ja siis lähevad Euroopasse trippima.
Austraallased oma eraldatuses tunduvad veidi kadestavat Euroopa väikseid vahemaid ja värvikat ajalugu. Maailmakaardil on neil aga Austraalia küll ilusti keskel.

PS. Rainbow Lodge's tegin intervjuud Tormi ja Kadriga. Olen rahul.

PS 2. Esmaspäeval sõidame lõunapoole tööle. Saime 2 nädalaks mingisse veiniistandusse tööle. Viinamarjad vist veel valmis pole, aga muid aiatöid saame teha. Perth hakkaski juba ära tüütama. Alles tekkinud sõpradest ei tahaks küll veel laiali minna, aga nii see reis vist käibi, et kogu aeg peame ennast kusagilt jälle lahti rebima. Pole hullu.

(Magama jäänud Toepsu nime all kirjutas Helleka)