Täna olime lausa asjalikud vahelduseks. Või noh, üritasime, pärast kella 11st ärkamist. Tegime ära avalduse Tax File Numberi saamiseks. Üritasime ka pangakontot avada, aga kontor pandi juba kinni, nii et see jääb homseks. Meie uued telefoninumbrid on Hellekal +61459313388 ja Töpsul +61459313371. Nii et kui tuleb isu, siis saatke sõnumeid või helistage.
Eile polnud meil väga midagi teha, sest oli pühapäev ja põõmst kõik oli kinni. Siis passisime niisama ja mõtlesime õhtuks oma hostidele kooki teha. Hakkasime poodi kõndima ja sattusime mingi naise taha kõndima, kes lükkas lapsekäru paariaastase titega. Igatahes saime seal oma esimese rämeda sõimu osaliseks. Üldiselt sõim pidi siin väga tavaline olema, aga mitte kohalikelt valgetelt. Pigem aborigeenidelt, kes on joodikuteks ja heidikuteks muutunud. Aga no tühja sellega.
Õhtul pidime oma uute hostide juurde tee leidma. Kui ma kaarti vaatasin, siis tundus, et sinna polnudki nii väga pikk maa. Ja muidugi õnnestus meil, suured kotid seljas, õigest teeotsast kõvasti mööda kõndida. Kui rampväsinult kuskil mingite naite käest teed küsisime, siis üks neist lihtsalt viis meid oma autoga kohale ja lubas, et kui me mõnel päeval endale majutust ei leia, siis tulgu tema juurde. Tore ju, või mis?
Igatahes meie uued hostid on ägedad. Neli tüüpi ja üks tüdruk ja üks väga armas väike koer, kelle nimi on nii aafrikapärane, et meil see meelde ei jää. Nad on nagu mingist komöödiaseriaalist, nöögivad muudkui ükteise kallal jms. Ja maja on väga ilus ja suur. Täna võiksime neile süüa teha. Nad teevad muidi ise ka head süüa. Nii et ikka istuvad kõik koos laua taha ja korralikult noh.
Täna hommikul tegime oma pangakontod valmis. Ja internetipanganduse ka. Enne seda suutsin ma majas oma varba vastu poiste hantlit ära lüüa ja oma varba ära murda. Kui pärast pangaskäiku ikka veel väga rõve oli, siis lasime end haiglasse viia. Seal pöörati mulle ikka väga palju tähelepanu, ses suhtes, et uuriti ja mõõdeti ja hoolitseti igati. Ja anti topsitäis valuvaigisteid enne alla neelata, kui nad isegi küsisid mu valu suuruse kohta. Röntgen igatahes ütles, et varbaluu on jalalaba sees katki, aga peaks paari nädalaga kenasti kinni kasvama.
Pärast sõitsime ühe eestlasega (seesama, kes meid lennujaamast ära tõi) Cottesloe randa ja Hellekas küsitles teda jälle oma maka-küsimustega. Vesi on sinisinsinsinsinisnsinsinsisnisnsisnine. Pärast viis ta meid kesklinna, ja sealt üritasime tagasi koju matkata. Poole tee peal jõudis reaalsus muidugi kohale, et olgu me ägedad eesti plikad küll, kes ringi matkavad, kuid pooleks varbaga ikka pole midagi niiväga äge. Võtsime bussi ja saime kenasti kohale.
Ja koer on lihtsalt üliarmas. Mitte muidugi armsam kui Viiu. Aga siiski. Ja hea muusika on siin.
Täna oli mingi Melbourne Race, mis on põhimõtteliselt sama mõjuga nagu mingi rahvuspüha. Inimesed riietuvad kenasti ja naised panevad täiesti kunstiteostest kübarad pähe ja kõik saavad töölt lahti, et minna pubidesse ja hobustevõiduajamist vaadata. Jah, imelik maa.
Praegu vihuvad need poisid põrandal igasugu harjutusi teha. Hea muusika saatel. Naljakas on, sest nad väga häbenevad seda, aga teglt on ju tore, et nad ennast vormis hoiavad.
No comments:
Post a Comment