viinamarjandus

Oleme nüüd juba nädal aega siin Tammar Gully veiniistanduses olnud. (Blogi sai valmis kirjutatud siis, kui nii oli. N[[d l2hme juba varsti m inema.) Kuna nõuti töö kirjeldust, siis räägin nüüd, milline meie päev (imeväikeste variatsioonidega) siin välja näeb:

Kell 6:00 helisevad äratuskellad. Elame Toepsuga eraldi tubades, pika koridori eri otsades ja magame maja kõige suuremates voodites, sest sellist luksust ei pruugi me oma reisi ajal rohkem kogeda. Igal juhul 5:55 hüppab Töps voodist välja, jookseb reipalt vannituppa ja seejärel kööki ning hakkab hommikusööki tegema. Kell 6:10 veab Helleka ka ennast voodist välja, tuigub uniselt vannituppa ja siis verandale Töpsu tehtud sööki sööma. Tegelikult ei ole see kell 6 ärkamine siinsetes oludes üldse nii kohutav, kui arvata v6iks. Üle keskmise talutav.

Siis me sööme hommikust. Töps räägib midagi, Helleka sööb vaikselt, elektri-sinised linnud säutsuvad ja lambad karjuvad. Kängurud vist magavad. Hobune passib tühja, nagu ikka. Opossum Toby (täna panime talle nime ka) magab oma põõsas meist paari meetri kaugusel.

Kell 6:45 paneme ennast töö jaoks valmis, mis tähendab, et määrime paksult peale päikesekreemi, paneme selga tööriided, võtame õlale koti veepudelitega ja lähme viinamarjadesse. Seal me kisume ja lõikame ära viinamarjapuude alumisi vääte, et puud saaksid oma põhijõu panna ülemiste, viljakate väätide kasvatamisele. Neid puid, millega me tegelema on u 35 000, nii et ikka jagub. Töö juurde käib igavene võitlus kärbestega, kellele tööd tegevad inimesed eriti meeldivad. Vahepeal sõidab Trevor auto ja veepudelitega meie juurde ja küsib, et ega me ikka ei dehüdreeru siin. Ei dehüdreeru. Kogu aeg joome vett.

Töötame kuni kella 9:30-ni, sest esimene vahetus on tihti kõige parem, sest siis ei ole veel üle mõistuse palav.
Siis tuleme koju, sööme midagi (soovitavalt midagi väga magusat, sest see annab palju jõudu) ja lähme poole tunni pärast tagasi tööle. Töötame kuni kella 11:30-ni või siis kui on hea (loe: vihmane, jahedam) ilm, siis 12-ni ja lähme jälle koju sööma. Siis sööme juba korralikku lõunat, tõenäoliselt eilsest õhtust järele jäänud sööki. Passime 2 tundi ja siis, kui kõige palavam aeg on möödas, lähme jälle…
Töötame kuni kella umbes 15:30-ni, ja siis teeme jälle pooletunnise pausi. Tõenäoliselt istume verandal ja sööme näiteks müslibatooni ja joome piimaga teed.

Kell 16:00 lähme jälle välja, juba päris tüdinult. Töötame veel 2 tundi ja seejäral mudaauku (selline kandiline helesinine tehisjärvekene) ujuma, kus vahime tõtt vähkidega ja irvitame oma graatsiliste vettesisenemiste üle (vette saamiseks tuleb kuidagi läbi saada kes teab kui sügavast mudaäärest). Ujume ja plätserdame niisama. See mudane pooltund on üks kõige mõnusamaid hetki päevast. Seejärel tuleme koju või lähme Trevori ja Mary juude internetituurile, millega käib enamasti kaasas pokaal meie oma Tammar Gully veini. Pikalt ei taha seal netitada, viisakad, nagu me oleme. Pärast tuleme tagasi koju, teeme süüa, peseme (aga raiskame ainult ülivähe vett, sest elame siin talvistest vihmavee varudest), Töps kirjutab Jussile arvutis pikka kirja valmis, mina istun tõenäoliselt verandal, vahin kaugel põrkavaid kängusid ja ootan, et Toby välja tuleks, et siis üksteist jõllitada. Kuulan, kuidas lambad karjuvad, linnud häälitsevad nagu ahvid ja igal pool sahistavad ja krõbistavad erinevad elukad. Mõnikord sirgeldan kes-teab-mida välitööpäevikusse või loen paar lehekülge raamatut. Joon teed.

Kella 9 ja 10 vahel õhtul on juba tunne, et nüüd on küll sügav öö ja peaks ära magama minema. Ja tegelikult peabki. Uni tuleb üllatavalt ruttu. Öösel ärkan üles, et panna aken koomale, sest loomad lõugavad liiga kõvasti või siis teha lahti, sest palav on. Kell 6:00 heliseb jälle mobiil (äratuskellaks olemine on siin praegu mobiili ainus funktsioon, sest meil pole levipiiskagi). 6:10 on kordusäratus. Siis peab juba küll ärkama, sest muidu Töps on kuri ja pealegi jääme tööle hiljaks. Tegelikult me oleme ise oma töö aja valinud ja üritame teha, kui ilm vähegi kannatab, siis 8 tundi päevas täis. Trevor ei määra meile õnneks mingeid aegu ette, sest polegi vaja. Me oleme ju ometi nii virged juba kell 7 hommikul.

Pühapäeval tegime pannkooke ja käisime jalutamas (tööd tegime ainult 2 tundi). Kõmpisime mobiilimäe otsa, kus peaks olem levi, aga meil ikka ei ole. Nägime kängurusid lähemalt, suhtlesime lammastega ja kõndisime seal kaugel karjamaa taga, mida me tavaliselt ome verandalt vahime.

Tegelikult meil on juba natuke tüdimus peal sellest okste kiskumisest. No lihtsalt nii üksluine. Vähemalt kere on üsna ära harjunud ja ei karju enam, et miks on vaja päevas mitusada korda kummardada ja kükitada. Ainult esimesed 2 päeva olid valusad. Ja tööandjad on vist rahul meiega. Kiidavad ja kirjutavad oma tuttavatele meid soovitavaid kirju ja ütlevad, et me oleme väga iseseisvad töötajad ja ülimalt kuumataluvad. Selle viimase peale me küll pigem naerame, sest endal küll väga heat resistant tunne pole.
Aga tuleb välja, et Töps on sama püsimatu kui mina, nii et mõlemad juba ootame, et saaks nädala pärast kusagile edasi rännata. Tõenäoliselt lähme kõigepealt veel lõunapoole, linna nimega Albany. Ja siis vaatame, mis saab. Kõigepealt ostame jäätist ja korralikku kohvi. Ja teeme kusagil šokolaadikooki.