Ööbime kasiinodiileri ja füsioterapeudi juures, kes kasvatavad kuu aega vuntse, et koguda heategevusele raha. Selline koht siis seekord. A, ja nad söövad suurest mustast kotist kilode kaupa valku. Koer on ka. Must ja suur. Nimega Puppy.
Ma pidin algul magama kiropraktiku laual, aga hiljem hakkaid nad siiski kahtlema, kas see on niivõrd hea idee. Eriti veel kuna see võib mu ühele murtud kondile mõne juurde lisada.
Täna käisime Aqwa’s ehk Aquarium of Western Australia’s. Väga ilus ja äge oli küll. Vee all elab ikka päris imelikke elukaid. Mõndasid saime hiljem katsuda ka. Ma sain imeilusat punast meritähte käes hoida. Veidi libe oli, aga mõnus ja sametine ka. Tore ja hariv koht oli. Põnev oli muidugi selles osas ringiliikuva eskalaatori peal sõita, kus sai olla nö. vee all. Haid ja suured kilpkonnad ujusid otse pea kohalt mööda. Ja muidugi ka kõikvõimalikud muud kalad. Naljakas, et nad seal üksteist ära ei söönud. Hea teada igatahes, et Austraalias saab igal aastal hairünnaku tagajärjel surma kõigest! üks inimene. Palju kindlam on kohe ujuma minna. Kõik küll kiidavad oma randasid ja kutsuvad kaasa, aga tunne on, et lähemegi kõige rohkem põlvini vette ja sulistame seal natuke. Las need suured vee-elukad närivad kedagi teist.
Aga põhjus, miks me jäime oma eelmiste jõutegijate tüüpide juurde kolmandaks ööks ka, oli osaliselt see, et kohutavalt palav ilm oli (austraallased ise muidugi ohivad õndsuses sellise kuumaga) ja neil oli maja taga hea jahe bassein. Ja samuti ütlesid poisid, et õhtul teevad nad BBQ ehk kodumaa keeles grilliõhtu. Meie sinnajäämise tingimuseks sai, et me valmistame kartulisalatit. Muidugi olid kartulid liiga pehmed ja pudrused, hapukurk liiga magus, vorsti ei lubatud sisse panna (sest kõrvale pidi grillitud variant tulema) ja hapukoort polnud sisse panna. Nii et kuigi meie CS host Tom alatasa kõigile kuulutas, et see on nüüd täiesti eestipärane kartulisalat, siis me polnud sellise kuulsuse üle just väga õnnelikud. Õnneks tulid sakslased ja sõid kõik ära. Aga sellest hiljem.
Kui meie oma salatiga alles köögis rabistasime, siis olid tüübid vaikselt grillimist alustanud. Ja alles hiljem nägime, mida tähendab barbi Austraalia moodi, sest igale taldrikule lennutati mitu suurt grillvorsti, üüratu lambaribi tükk ja kui veel natuke ruumi jagus, siis ka sutsuke salatit. Vorsti kõrvale sõid kohalikud ka rohkelt kastmeid ja saia.
Helleka suutis kohalikke hõrgutisi hävitada küll üsna ennastunustava jõuga, kuid minu jaoks oli see ilmselgelt liiast. Ja siis jõudsid kohale sakslased, kes olid teel küll Fremantle’sse (mis on veidi Perthist eemal), kuid tahtsid tüüpide juurest veel enne läbi astuda. Nad olid küll väga Zi Dzörmanz. Olid endale kahjuks ühe väga halva auto ostnud ja plaanisid üles põhja poole sõita. (Me küll ei taipa, mis neil arus on, kui kuuma troopikasse sõidavad, ja veel katkise autoga, aga noh, dzörmanz.)
Hiljem palus üks majaelanik, et me talle unejuttu loeksime. Alustasin siis vapralt oma vereliblekeste juttu ja isegi inglise keeles. Aga kui ma jõudsin sinna, kus räägitakse, kuidas punased vereliblekesed viivad verest välja tumeda ja halva ja toovad asemele heleda ja hea, hakkas ta mind rassismis süüdistama. Ükski neist ei saanud vist väga hästi aru, mis Eestis pole “neeger” tabu sõna. Nemad kasutavad siin äärmisel juhul vaid väljendit “the N-word”. Väga tobe igatahes.
Siiani oleme aru saanud, et Austraalia on maa, mis on:
-kallis
-kus on vaja meeletut paberimajandust. (Et olla võimeline tegema lihtsamaidki töid, on sul vaja läbida selleteemaline kursus ja omada vastavat paberit.)
-täis lahkeid inimesi
-täis veidraid inimesi
-kus kõik inimesed elavad eramajades
-täis ohtlikke elukaid, kes nõelavad, sutsavad, hammustavad, torgivad ja kõike muud toredat. Aga me pole veel ühtegi kohanud.
No comments:
Post a Comment