Täna on neljapäev. Panen selle igaks juhuks kirja, sest ehk aitab see natuke paremini ajal kratist kinni hoida. Kõik päevad mööduvad justnagu pühapäevad. Tänasel pühapäeval jalutasime näiteks Fremantles. Ilus vaikne hipilinn oli ja jube tuuline. Austraallased on selles linnas väga uhked iidvanade ehitiste üle, mille kunagised Inglismaalt toodud vangid siia püstitasid. Enamik on iroonilisel kombel mingit pidi kinnipidamisasutused või veel hullem, hukkamispaigad. Iidvanad ehitised tähendab Austraalia mõõtudes muidugi midagi, mis meile on tavapärane. Igatahes Freo vangla on ehitatud 20 aastat enne mu praeguse kodu maja Tartus. Pole ju nii väga vana. Seal vanglas käisime igatahes täna tuuritamas. Võimas oli küll kogu kupatus ja giid, kes tundus pideva suhkrulaksu all olevat (nagu Hellekas ütles), tegi asja veel ägedamaks. See vangla töötas veel kuni 1991. aastani, nii et sellise turismiatraktsiooni kohta oli kõik veidralt kaasaegne.
Täna oli austraallastel veel sõjamälestamispäev. Tundus, et ajalehed olid sellele pühendanud kümneid lehekülgi. Jällegi omamoodi huvitav nähtus siin, et oma sõjas osalemise üle ollakse kangesti uhked ja sellest räägitakse palju. Kuigi, Austraalia sõjaline hõivatus maailmasõdades polnud just teab mis märkimisväärne. Aga kui neil on nii igav ajalugu nagu nad ise kurdavad, siis lasku aga edasi.
Kohalike põliselanike ehk aborideenidega on lood veidi kehvad. Paljud neist, kes elavad linnades on hakanud jooma ja molutama, sest riik maksab neile kenasid toetusi mittemillegi tegemise eest ja kes siis ikka viitsib end veel korralikult ülal pidada kui niisamagi saab. Tegelikult on aborigeenidele loodud lausa eelisvõimalused saamaks tööd ja tööandjatele makstakse põliselaniku palkamise eest lisatasu. Poiss, kelle juures me praegu elame, läheb veidi vastuollu ülejäänud austraallastega, keda me siiani oleme kohanud. Just aborideenidesse suhtumise osas. Kui enamik siinseid inimesi siunab neid ja soovitab nendega kindlasti mitte suhelda, siis tema üritab nendesse suhtuda pigem aborigeenide ajaloost ja taustast lähtuvalt. Võib-olla sellepärast, et ta ema töötab lähemalt aborigeenidega. Aga üldine suhtumine pole just kiita ja selle üle ei saa ka imestada, kui linnas näed vaid purjus põliselanikke kooberdamas ja kuuled nende sõimu valgete inimeste pihta.
Siin on ka väga palju pilusilmseid inimesi. Nad on küll kindlasti täiesti erinevatest paikadest ja neilt lugematutelt saartelt Okeaanias, kuid kahjuks ei suuda ma veel vahet teha näiteks jaapanlasel ja vietnamlasel. Tore on see, et tänu neile (ja ilmselt ka lihtsatele tingimustele ettevõtte alustamisel) leiab siit väga palju hiina, jaapani, vietnami, malaysia, indoneesia, tai ja ka india söögikohti. Need on olnud kohad, kus me enamasti oleme söömas käinud, sest toit on alati hea, mitte väga kallis ja suhteliselt tervislik. Ja personal on alati naeratav ja viisakas.
Bussijuhid on ka alati naeratavad ja viisakad. Kui meie, va turistid, bussi peale koperdame ja kogeledes küsime peatuse nime, kuhu minna tahame, siis on nad ikka nõus veidi seletama ja nõud andma. Ja ka kannatlikult ootama, kui me siiamaani harjumatuid dollari münte ja sente peos kokku veerime. (Need lihtsalt on väga imelike suurustega: umbes et kõige suurema väärtusega münt on kõige väiksem, aga kõige väiksema väärtusega münt pole mitte kõige suurem, vaid kusagil vahepeal.)
Liiklus on siin lihtsalt imelik. Mina kui mitte kunagi isegi Inglismaal käinu, olin algul kohe väga jahmunud ja üritasin püüdlikult enne tee ületamist vasakule ja siis paremale vaadata. Sellest pole siin muidugi mingit kasu. Sest esiteks, liiklus käib üldse teistpidi. Teiseks, inimesed ületavad tänavaid, kus juhtub ja katsuvad autode eest hoiduda, sest need ei pea jalakäijaid väga millekski. Ja kolmandaks, isegi, kui leiad foori, et kenasti ja korralikult üle sebra minna, siis foorid ei lähe just eriti tihti jalakä'ijatele roheliseks. Või kui, siis väga pika ootamise järel. Ja lihtsalt sebra, ilma foorita, ei tähenda minu meelest küll seda, et "Oo, jalakäija! Ta vist tahab üle tee minna. Ma pean nüüd oma masina kinni ja lasen ta üle." Pigem võivad autojuhid mõelda, et "kui lollid nad peavad olema, et ikka jala käivad ja omale autot ei osta." Autondus on põhiline. Perth on muidugi eriti suur linn ka ja ma ei mõtle seda kui kõrgustesse suunduvat suurust vaid laiusesse. Sest ruumi ju ometi on - igalpool ümber on vaid tühermaad ja kõrbepallid. Nii ulatuvadki suburbid kümnete ja kümnete kilomeetrite kaugusele ja sinnasõit võib võtta sama palju aega kui Tartu-Tallinn ots.
Tänu sellele, et ruumi on nii lõpmata palju, ehitatakse siin ka palju ühekordseid maju. Ehk, kui on vaja ehitada maja suurele perele, siis kindlasti ei tehta seda kahe- või isegi kolmekordseks, vaid venitatakse pikkusse ja laiusse. Mitmekordsed on siin vist vaid häärberid ja kortermajad. Viimaseid pole me eriti palju näinudki. See-eest aiad on imepisikesed, mis iseenesest polegi nii paha mõte, kui muru- ja taimekasvatus niikuinii suures kuivas ja veepuuduses hukule on määratud. Miks siis ikka üritada mitutsadat ruutmeetrit muru oma kalli joogivee hinna eest kasta. Ja seetõttu on aiad nagu pisikesed armsad pugerikud, kus kohalikud õhtuti oma BBQd sussutavad.
No comments:
Post a Comment