Olen tark. Jagan teistelegi.

Austraalias olles (ja pigem just siin istanduses) oleme saanud natuke targaks.

Teame, et kängurud on ühed väga targad loomad. Ja kuigi nad tunduvad üsna nunnud, siis tegelikult võivad nad päris kurjad olla. Sest kui näiteks koer ajab känguru taga, siis hüppab känguru vette ja meelitab sellega ka koera sinna. Aga känguru on suur (enamasti) ja ta jõud käib koerast üle. Igatahes vees võib ta koera lihtsalt ära uputada. Kole lugu, ma tean. Ja kui kängurud metsas hüppavad, siis kõlab see nagu väga võimendatud vaibakloppimine. Tümps – tümps – tümps!

Lambad on piripillid. Siin kasvab palju mingeid tüütuid heinu, mille seemned jäävad väga kõvasti riietesse ja jalanõudesse kinni ja hakkavad valusasti torkima. Igatahes, kui lammastel jäävad need varba vahele (sõrad vist ikka) kinni, siis hakkavad nad koledal kombel lonkama. Trevor ütleb, et nad teesklevad rohkem valu kui nad tegelikult tunnevad.

Kui säravsinised linnukesed hakkavad mööda aknaid ja klaasuksi üles-alla hüppama, siis ei taha nad mitte tuppa tulla või toitu nuruda. Nad üritavad hoopis oma peegelpildiga kakelda, sest nad on väga territoriaalsed linnud. See käib küll vist pigem isaste kohta, kes ühes paigas oma haaremeid peavad.

Siin elab ka üks tore lind (ta on üsna haruldane, aga siin istanduse juures võib teda kohata), keda kutsutakse “mind-ei-ole-siin-linnuks”, sest kui lind tajub, et keegi on teda võib-olla märganud, siis ta tardub, misiganes poosis ta siis juhtub olema. Isegi kui ta on tegelikult täitsa nähtaval ja lähedal. Ju ta tunneb end siis üsna tobedalt, kui avastab, et hoolimata oma ülikavalast maskeeringust, et teda on nähtud. Mary ja Trevor imiteerisid “mind-ei-ole-siin-lindu” õhtusöögul väga ilmekalt.

Austraalia varesed karjuvad nagu väga tiirased kassid jooksuajal. Ja nad teevad seda koguaeg. Ja osa neist on must-valged nagu lehmad.

Oskarile teadmiseks (sest sa saad tõenäoliselt aru, mis need sõnad tähendavad), siis tegime siin istanduses selliseid töid nagu desuckering (pole päris kindel, et ma selle õieti sain), thinning ja wire-lifting. Viimane töö oli tegelikult selline, mida Trevor meie teha väga ei tahtnud jätta, sest see oli väga raske. Aga kuna me lihtsalt tegime kõik muu töö ära (päriselt lihtsalt pole enam tööd meile siin anda), siis lubas ta meiega koos siiski ka traate tõsta. Need traadid on selleks, et tõsta viinapuude oksad (mis muidu maadligi ripuksid, eriti veel, kui mammud küljes on) üles ja kinnitada nad nii, et päike saaks marjade peale paista. Töö oli küll raske, aga mitte midagi ületamatut. Pigem oli see mõnus vaheldus sellest pidevast võsuda ärakiskumisest ja ka veidi põnev, et “kas ma nüüd ikka jaksan selle suure viinapuumetsa üles tõsta ja ära kinnitada”. Igatahes on meie töö siin nüüd tehtud ja tundub et eestlaste au usinate tööloomadena kaitstud. Tore on vaadata seda meeletut põldu viinapuid ja teada, et me oleme nad kõik ära puhastanud ja kõike muud ka teinud.

Pühapäeval sõidame Albanysse. See on üks WA kõige lõunapoolsemaid linnu, kus on ilusad kaljud, suured lained ja palju surfajaid. Püüame end seal natukeseks sisse seada ja puhata. Ja ka tööd otsida. Ja seal oleme me juba levis.