Viimane Perth ja esimene t::

Enne Perthist esimesse töökohta suundumist pidime tegema ära peaaegu kohustusliku käigu Rottnesti saarele. Nagu kohalikud väitsid, siis pole Perthis suurt muud vaatamiväärsust kui AQWA ja Rottnest. Me meelest on muidu ka üsna tore, aga eks ikka peab ära käima. Samuti väitsid meie võõrustajad, et peaks ikkagi käima kasiinos, vähemalt korra. Saigi teoks. Panime oma parimad riided selga (pärast pikka vingumist, et meil ikka pole üldse korralikke riideid, et kasiinosse minna) ja Steve viis meid linna peale. Kasiino ise oli meeletult suur. Vaatasime natuke aega, kuidas Tom (meie teine võõrustaja) žetoone ja kaarte jagas ja kui meie kohaloleks juba kahtlaseks kiskus ja bosside tähelepanu tõmbama hakkas, kolisime mujale. Ise natuke mängima. Steve oli muidugi asjas väga sees ja liigagi sees. Mulle endale ei pakkunud mängurlus absoluutselt mitte ühtegi pingetibagi, aga Hellekas oli aegajalt vägagi õnneliku käega ja vist seda nautimas. Lõpuks, kui Steve suurema summa jälle tagasi võitis ja tund aega meie südametunnistuse-hääli taluma oli pidanud, läksime minema. Oli tore Cas-i õhtu.

Järgime päev nägi ette Rottnesti. Varahommikul lasime end Fremantle sadamasse sõidutada (mind ja Hellekast ja Tomi siis, sest Steve’l oli silma opereeritud ja sinna ei tohtinud mingil juhul ühtegi liivatera sattuda). Praam viis meid Perthist 18 km kaugusel asuvalt saarele. Palju turiste. Seal saarel on kombeks omale ratas rentida ja sellega siis päev otsa ringi kimada. Nii meiegi. Saime roostes rattad ja ebamugavad kiivrid, mida kõike praamid mingil meile teadmata põhjusel koguaeg edasi-tagasi üle mere sõidutavad. Vaatasime kaarti ja sõitsime. Ühest erksinise sillerdava veega lahest teise. Ühes käisime ujumas. Päris ookean on ikka sigasoolane. Ja kannab nii imehästi. Rand oli valge-valge ja vesi sini-sinine. Jälle ratastel harjutasime vasakpoolset liiklust. Ja vahepeal vaatasime, kuidas quakkad rohtu ja linnukakat ja suitsukonisid sõid. Quakkad on üsna armsad loomakesed, keda vist mujal väga tihti ei esine. Nad on umbes sellised känguru ja roti vahepealsed olendid. Kalpsasid ringi ja uudistasid turiste. Aga saar oli imeilus. Kui ranna ääres olid teed kiina-käänulised ja künklikud, siis keset saart olid nad jälle sirged ja tasased. Ja läksid mööda ülisoolastest järvedest, kus vesi oli vaheldumisi roosa ja erksinine. Väga ilus. Ja tuuline. Õhtu poole läksime jõime külma õlut ja sõime rämpstoitu. Ja mu ratas varastati ära. Sellega seoses räägin teile järgmise loo:

Kui Eesti tüdrukud (nagu näiteks Hellekas ja mina) lähevad Austraaliasse, siis ei pea nad suurt kartma kurje ametnikke ja kontrolle. Kui tüdrukud tahavad minna rongiga sõitma, ei küsita neilt turvaväravaid läbides mingeid pileteid. Kui nad sisenevad bussi, ei taha bussijuht jällegi nende sõidutalonge näha. Aga ainult nende, kõigile teistele kehtivad tavareeglid. Kui tüdrukud tahavad kasiinosse minna ja ID-kaart maha unub, viipab turvamees vaid laisalt käega ja ei hooli eriti, kui tema küsimise peale kaarti ei näidata. Ja kui Rottnestil renditud ratas ära varastatakse ja vaja tagasi praamile minna, siis ei lastakse ka see sujuvalt silme vahelt läbi ja ei kontrollita isegi tagasisõidupileteid. (Kaks viimast juhtumit sündisid küll vaid minuga, Hellekas on hoolikas Eesti tüdruk ja hoiab oma asjadel silma peal.) Ja kohalikud on selliste juhtumite peale kas imestanud või kõveras naernud.

Esmaspäeva hommikul sõitsime rongijaama ja saime ka pärast mõningast jahmerdamist kenasti rongi peale. Austraallastel on üldiselt vist arusaam, et ühistransport (eriti, kui see käib linnade vahet) on üks äärmiselt vilets variant ringireisimiseks. Arvatavasti on see mingit sorti suuline pärimus, mis kandub inimeste kaudu edasi olenemata tegelikest oludest. Tingimused rongides ja bussides on väga mõnusad. Ainuke veidrus on see, et piletite ostmine toimub nimeliselt ja võtab selle tõttu küllaltki palju aega. Ja pilet prinditakse paksule A4-le, mille tagumisel küljel on jällegi Austraaliale nii omased reeglid ja kasutusjuhendid. Aga muidu on kõik mõistvad ja hoolitsevad selle eest, et kõik reisijad ikka õiges kohas ja õiges suunas ümber istutud saaksid.

Sõit läks Boyup Brooki. See on lääne-Austraalia kantrimuusika keskus ja üldse vinge koht. Mis sest et näeb välja nagu unine pisilinn vanast vesternist. Bussijuht muidugi vaatas, et me kenasti ikka oma uue tööandja tiiva alla saaksime. Tööandjad on Trevor ja Mary Dickinson, kellel on Boyup Brookist 41 km kaugusel veiniistandus. See asub suurest teest üsna kaugel keset metsa ja karjamaid. Sinise katusega põhimaja ümber on meeletu laialt viinapuid: pikad read käivad nii- ja naapidi. Mõnisada meetrit eemal oma meie oma maja. Elame siin kahekesi (kuigi pruning-hooajal on siin vist päris palju backpackereid). Kui meie maja on liigagi suur kõigest kahe plika jaoks (neli magamistuba, elutuba, kabinet, suur köök, esik, kemps ja vannituba, suur veranda ja ilus aed), siis Dickinsonide maja on lausa häärber. Ja ääreni täis ilusaid orientaalseid pisiasju ja mööblit. Trevor on vist üsna tavaline Austraalia farmer: muhe, naerul silmadega ja imelike naljadega. Mary on aga üliarmas pisike naine, kes käib linnas vanadekodus tööl. (Muide, austraallased kipuvad arvama, et meil ehk siis eurooplastel on väga hea nahk. Isegi mehed märkavad sellist asja. Väga huvitav.) Esimesel päeval saime natuke ka oma tööga tutvuda. Me peame ära murdma ja lõikama üleliigsed võsud, mis on viinapuude tüvede külge kasvanud. Iseenesest mitte üldse raske töö, aga põlved ja selja ja kõikvõimalikud imelikud lihased võtab küll aiai-kui valusaks. Päeval läheb ka üsna palavaks, nii et teeme küllaltki tihti pause ja joome hästi palju vett. Saame igal ajal tulla oma majakesse ja teha siin misiganes pähe tuleb. Selle all mõtlen seda, et siin lihtsalt pole mitte kedagi. Kümnete kilomeetrite raadiuses. Kui aken on ka mitme ruutmeetrine, võib selle all väga vabalt riideid vahetada. Ja uksi ei pea kunagi lukustama ja telefoni võib täitsa rahulikult õue posti otsa jätta. Sellega seoses, meil pole siin üldse mitte mingisugust levi, nii et kõik telefoniga seonduv (peale kella) on suht mõtetu. Ja internetis saame käia üleval suures majas. Me ei taha väga sõltlased näida ja seda väga tihti teha, nii et võib-olla me ei pruugi väga kiirelt vastata igasugustele järelepärimistele. Aga üldiselt on väga mõnus veidi aega olla niivõrd eraldatud. Hommikul pühid silmist uneriismeid ja astud verandale, et hommikupäikeses säravat karjamaad ja metsi vaadata. Õhtul teed sedasama ja istud väsinult õlut rüübates aiatoolides. Vahepeal käid helesinises veeaugus koos uudishimulike vähkidega ujumas. Tagasi koju kõndides kuulad vaikust ja õhtu hääli. Karjamaad on lambaid täis. Nad on valged. Aga üsna paljud on mustad ka. Need on kängurud.